Tegelikult polegi midagi erilist olnud. Ei viitsi niisama mula ka kirjutada, ehk mõni teine päev.
Singer Vinger - Ei midagi erilist
Saturday, December 20, 2008
Ei midagi erilist
[ehk] eriline oli olnud enne meie aega *
Tegelikult polegi midagi erilist olnud. Ei viitsi niisama mula ka kirjutada, ehk mõni teine päev.
Singer Vinger - Ei midagi erilist
Tegelikult polegi midagi erilist olnud. Ei viitsi niisama mula ka kirjutada, ehk mõni teine päev.
Singer Vinger - Ei midagi erilist
Wednesday, November 26, 2008
Kantileen Leibowitzile
A spiritu fornications
Domine libera nos. (1)
Välgust ja tormidest,
Issand, vabasta meid.
Hävitavast maavärinast,
Issand, vabasta meid.
Katkust, näljast, sõjast,
Issand, vabasta mei.d
Plahvatuse epitsentrist,
Issand, vabasta meid.
Koobaltvihmast,
Issand, vabasta meid.
Strontsiumvihmast,
Issand, vabasta meid.
Tseesiumitormidest,
Issand, vabasta meid
Radioaktiivsuse needusest,
Issand, vabasta meid.
Koletiste tekkimisest,
Issand, vabasta meid.
Värdjate sündimisest,
Issand, vabasta meid.
A morte perpetua (2)
Domine libera nos.
1. Lihahimust,
Issand, vabasta meid
2. igavesest surmast
Walter M. Miller "Kantileen Leibowitzile", 23.
Domine libera nos. (1)
Välgust ja tormidest,
Issand, vabasta meid.
Hävitavast maavärinast,
Issand, vabasta meid.
Katkust, näljast, sõjast,
Issand, vabasta mei.d
Plahvatuse epitsentrist,
Issand, vabasta meid.
Koobaltvihmast,
Issand, vabasta meid.
Strontsiumvihmast,
Issand, vabasta meid.
Tseesiumitormidest,
Issand, vabasta meid
Radioaktiivsuse needusest,
Issand, vabasta meid.
Koletiste tekkimisest,
Issand, vabasta meid.
Värdjate sündimisest,
Issand, vabasta meid.
A morte perpetua (2)
Domine libera nos.
1. Lihahimust,
Issand, vabasta meid
2. igavesest surmast
Walter M. Miller "Kantileen Leibowitzile", 23.
Monday, November 24, 2008
ilmaratas
ehk elu on iga päev uus seiklus.
Täna jäin näiteks klassis magama. Olen eluaeg unehäiretega olnud. Pole kunagi kiiresti ja mugavalt magama jäänud. Alati on mingi vähkremine. Viimasel ajal on asi käest läinud ning lähen magama alles 4-5 paiku, sest lihtsalt puudub motivatsioon magamaminekuks. Ja und niikuinii ei tule. Täna siis vaatasime mingit dokfilmi umbes kuuekesi klassis. Mingi hetk toetasin pea kätele, nii et lõug vastu lauda vajus. Siis puhkasin korraks silmi ja järgmine hetk nägin juba unenägu, kuidas genky mulle ircu privas ütleb, et ta ei jõua täna minuga pildistama. Tegelikult jäi ta ainult sujuvalt poolteist tundi hiljaks. Andestan mõistvalt kallile kaashilinejale.
Eile oli lumi. Ahti poolt tulles tekkisid vallatud mõtted. Enne kui tasakaalukad mõtted mu peatasid, sumpasin põlvini lumes ja tegin hangedes kukerpalle. Lihtsalt puhas lapselik rõõm lumest ja elust. Aga miks mitte? Miks peetakse tänapäeval inimest, kes rõõmu välja näitab, imelikuks? Otsekui peaks rõõmu tundmiseks olema mingi suur põhjus ja siiski peaks seda varjama otsekui kartuses, et keegi või miski selle ära võtab. Miks ei peeta seda, et terve ühiskond on pealesunnitult tagasihoitud ning otsekui masendusest vaevatud, imelikuks? Minu jaoks on just see veider, et etaloniks on seotud tundetud inimesed, või mis veel hullem, inimesed, kes tunnevad ainult negatiivseid emotsioone.
Miks ei võiks me kõik üksteisele naeratada ja ainuüksi sellega tagada kõigile hea tuju? Miks me peame olema võhivõõraste vastu vaenulikult meelestatud? Miks näeme kõiges heas mingit kurja tagamõtet? Kas tõesti on headus ja soojus inimeste südameist niivõrd kadunud, et arvame seda esinevat ainult võltsi mänguna?
Taustal mängib tasakesi: Yoko Kanno & Akino Arai - Voices - Chello instrumental "Macross Plus"
Täna jäin näiteks klassis magama. Olen eluaeg unehäiretega olnud. Pole kunagi kiiresti ja mugavalt magama jäänud. Alati on mingi vähkremine. Viimasel ajal on asi käest läinud ning lähen magama alles 4-5 paiku, sest lihtsalt puudub motivatsioon magamaminekuks. Ja und niikuinii ei tule. Täna siis vaatasime mingit dokfilmi umbes kuuekesi klassis. Mingi hetk toetasin pea kätele, nii et lõug vastu lauda vajus. Siis puhkasin korraks silmi ja järgmine hetk nägin juba unenägu, kuidas genky mulle ircu privas ütleb, et ta ei jõua täna minuga pildistama. Tegelikult jäi ta ainult sujuvalt poolteist tundi hiljaks. Andestan mõistvalt kallile kaashilinejale.
Eile oli lumi. Ahti poolt tulles tekkisid vallatud mõtted. Enne kui tasakaalukad mõtted mu peatasid, sumpasin põlvini lumes ja tegin hangedes kukerpalle. Lihtsalt puhas lapselik rõõm lumest ja elust. Aga miks mitte? Miks peetakse tänapäeval inimest, kes rõõmu välja näitab, imelikuks? Otsekui peaks rõõmu tundmiseks olema mingi suur põhjus ja siiski peaks seda varjama otsekui kartuses, et keegi või miski selle ära võtab. Miks ei peeta seda, et terve ühiskond on pealesunnitult tagasihoitud ning otsekui masendusest vaevatud, imelikuks? Minu jaoks on just see veider, et etaloniks on seotud tundetud inimesed, või mis veel hullem, inimesed, kes tunnevad ainult negatiivseid emotsioone.
Miks ei võiks me kõik üksteisele naeratada ja ainuüksi sellega tagada kõigile hea tuju? Miks me peame olema võhivõõraste vastu vaenulikult meelestatud? Miks näeme kõiges heas mingit kurja tagamõtet? Kas tõesti on headus ja soojus inimeste südameist niivõrd kadunud, et arvame seda esinevat ainult võltsi mänguna?
Taustal mängib tasakesi: Yoko Kanno & Akino Arai - Voices - Chello instrumental "Macross Plus"
Thursday, November 20, 2008
Väsimus
ehk juhtus selline imetabane asi, et mina väsisin ära.
Ma ei väsi. Olen seda enda juures juba ammu märganud. Ma võin üle kuumeneda või suurema osa oma reaalsusetajust kaotada, kuid ma ei väsi. Füüsiline koormus pole mind kunagi lõplikult ammendada suutnud. Isegi siis, kui paistab, et kohe-kohe kukun ma kurnatusest pikali, või kui ma isegi olen korraks maas, tõusen ma pea kohe jälle jalule. Niikaua, kuni mu keha allub mu kontrollile, ma liigun.
Aga hinge on tekkinud midagi. Või on sealt midagi kadunud. Mul on tunne, et põlesin lõplikult läbi.
Hinges on vaikus.
Ülalolevad read kirjutasin ma juba kas neljapäeval või reedel. Ma arvasin, et suudan selle psüühilise väsimusega võidelda veel, kasvõi natuke aega. Aga siis mõistsin, et sellel pole enam lihtsalt mõtet. Jah, raske on lahti lasta, aga vahel pole enam mõtet ka kinni hoida.
Kaalun traumapunkti külastamist. Ei, ma ei vigastanud ennast tahtlikult nii raskelt, et end elu ja surma piirile viia. Lihtsalt tahaks teada, kas ma kukkusin endal mõne ribi katki või mitte.
Ma ei väsi. Olen seda enda juures juba ammu märganud. Ma võin üle kuumeneda või suurema osa oma reaalsusetajust kaotada, kuid ma ei väsi. Füüsiline koormus pole mind kunagi lõplikult ammendada suutnud. Isegi siis, kui paistab, et kohe-kohe kukun ma kurnatusest pikali, või kui ma isegi olen korraks maas, tõusen ma pea kohe jälle jalule. Niikaua, kuni mu keha allub mu kontrollile, ma liigun.
Aga hinge on tekkinud midagi. Või on sealt midagi kadunud. Mul on tunne, et põlesin lõplikult läbi.
Hinges on vaikus.
Ülalolevad read kirjutasin ma juba kas neljapäeval või reedel. Ma arvasin, et suudan selle psüühilise väsimusega võidelda veel, kasvõi natuke aega. Aga siis mõistsin, et sellel pole enam lihtsalt mõtet. Jah, raske on lahti lasta, aga vahel pole enam mõtet ka kinni hoida.
Kaalun traumapunkti külastamist. Ei, ma ei vigastanud ennast tahtlikult nii raskelt, et end elu ja surma piirile viia. Lihtsalt tahaks teada, kas ma kukkusin endal mõne ribi katki või mitte.
Wednesday, October 22, 2008
Kolmapäev
ehk suvaline päev nädalast, kus midagi suurt ei toimunud.
Tänane päev on kuidagi ahju taha läinud. Kõigepealt avastasin, et ka jalgrattaga on võimalik downhill drfit'ida. Ei olnud just meeldiv avastus. Lisaks sellele arvas mu kursavend Jaan, et hea idee oleks mul prillid kõveraks lüüa. Aitäh. Hiljem ajas ta veel Panges oma õlle ümber ja lagastas kõik täis. Edukas.
Õnneks ei pea ma enam õpetajat mängima. Natuke veel ja minus olev misantroop oleks vist täieliku võimu saanud ning mu kõigist inimestest eemale vedanud. Võib-olla sai ta selle võimu siiski, nimelt ei taha ma inimestega enam suhelda. Kuidagi tüütu on, et on tekkinud sõbrad, kes ei lase enam üksinda omaette nurgas uriseda :P Kogu aeg on mingit tegevust, mis hoiab mind spliinist eemale.
Tegelikult on mul käsil 3. ircuvõõrutuspäev. esimesed kaks ei olnud kuigi edukad, sest pidin koolis hulluksmineku vältimiseks end vahetundide ajal ventileerimas käima. Aga siiski pean tunnistama, et tohutult on aega tekkinud. Aega anime, filmide ja sarjade vaatamiseks, aega lugemiseks, aega mõtlemiseks. Ehk varsti leian endas piisavalt ettevõtlikust, et midagi kasulikkugi teha.
Tänane päev on kuidagi ahju taha läinud. Kõigepealt avastasin, et ka jalgrattaga on võimalik downhill drfit'ida. Ei olnud just meeldiv avastus. Lisaks sellele arvas mu kursavend Jaan, et hea idee oleks mul prillid kõveraks lüüa. Aitäh. Hiljem ajas ta veel Panges oma õlle ümber ja lagastas kõik täis. Edukas.
Õnneks ei pea ma enam õpetajat mängima. Natuke veel ja minus olev misantroop oleks vist täieliku võimu saanud ning mu kõigist inimestest eemale vedanud. Võib-olla sai ta selle võimu siiski, nimelt ei taha ma inimestega enam suhelda. Kuidagi tüütu on, et on tekkinud sõbrad, kes ei lase enam üksinda omaette nurgas uriseda :P Kogu aeg on mingit tegevust, mis hoiab mind spliinist eemale.
Tegelikult on mul käsil 3. ircuvõõrutuspäev. esimesed kaks ei olnud kuigi edukad, sest pidin koolis hulluksmineku vältimiseks end vahetundide ajal ventileerimas käima. Aga siiski pean tunnistama, et tohutult on aega tekkinud. Aega anime, filmide ja sarjade vaatamiseks, aega lugemiseks, aega mõtlemiseks. Ehk varsti leian endas piisavalt ettevõtlikust, et midagi kasulikkugi teha.
Friday, October 17, 2008
Õpetaja amet
Ehk mida kuradit teeb minusugune kahtlane tegelane väikeste laste juures.
Nimelt on teie alkohoolikust psühhopaat ja muidu sõge sõber Random Hero praegu koolis ja õpetab põnnidele saksa keelt. Hetkel küll istun ma tagaruumis, sest mulle määratud 12. klass kirjutab kirjandit. Üsna kahtlane amet see õpetaja amet.
Eilne õhtu oli kahtlane, tahaks täna seda sirgu rääkida. igatahes lõppes asi nii, et jäin hommikul sujuvalt kooli 10 minutit hiljaks, nägin tõenäoliselt välja nagu hunnik õnnetust ja tundsin end ikka üsna kohutavalt. Üks asi on olla pohmas ja vaikselt tagapingist õpetajat-õppejõudu kuulata. Teine asi on täiesti kohutavas seisus (kusjuures tarbitud alko kogus oli märkimisväärselt väike) 6. klassi hüperaktiivsetele lastele tundi anda. eriti kui nad midagi aru ei saa.
igatahes õpetasin 6. klassile natuke saksa keelt, siis nad said oma sooviloo, tantsisid mööda klassi ringi ja üritasid mind ka kaasa tirida. ei õnnestunud. Siis oli vaba tund. Siis pidin pealt vaatama, kuidas 5. klassi juntsud töövihikut täidavad. Kõigepealt kaotati mu juntsud ära, nad pidid olema kabinetis 301, kuid seal oli proovikirjand. Lõpuks tuli välja, et nad istusid vaikselt minu klassis ja minu isikut polnudki sinna vaja. igatahes mõtlesin neid omapäi jätta, sest mul polnud reaalselt midagi teha. ütlesin, et ma tõmbun tagaruumi ja kui mind vaja, siis tulgu ja öelgu. Sel hetkel läks koolil elekter ära. istusin toolile tagasi, sest tagaruumi arvuti vajab teadaolevalt elektrit, et töötada.
Nüüd ootan siin veel vähemalt pool tundi, et 10. klassi töö ära jätta ja selle asemel korrata. Ja üldse kirjutasin ma nii pikalt peamiselt selleks, et mul oleks mingitki tegevust niisamapassimise vahele.
See arvuti on kahtlane. See suudab olla aeglasem, kui minu vana ront. Lisaks sellele pole mul piisavalt õigusi, et siia selline elementaarne asi installida nagu flash player mis laseks mind ligi kasvõi juutuubile. Või paremal pool olevale Miku playerile. Eks näis kaua see 7-kroonine panasonicu patarei mu mp3 pleierit elus suudab hoida.
Nimelt on teie alkohoolikust psühhopaat ja muidu sõge sõber Random Hero praegu koolis ja õpetab põnnidele saksa keelt. Hetkel küll istun ma tagaruumis, sest mulle määratud 12. klass kirjutab kirjandit. Üsna kahtlane amet see õpetaja amet.
Eilne õhtu oli kahtlane, tahaks täna seda sirgu rääkida. igatahes lõppes asi nii, et jäin hommikul sujuvalt kooli 10 minutit hiljaks, nägin tõenäoliselt välja nagu hunnik õnnetust ja tundsin end ikka üsna kohutavalt. Üks asi on olla pohmas ja vaikselt tagapingist õpetajat-õppejõudu kuulata. Teine asi on täiesti kohutavas seisus (kusjuures tarbitud alko kogus oli märkimisväärselt väike) 6. klassi hüperaktiivsetele lastele tundi anda. eriti kui nad midagi aru ei saa.
igatahes õpetasin 6. klassile natuke saksa keelt, siis nad said oma sooviloo, tantsisid mööda klassi ringi ja üritasid mind ka kaasa tirida. ei õnnestunud. Siis oli vaba tund. Siis pidin pealt vaatama, kuidas 5. klassi juntsud töövihikut täidavad. Kõigepealt kaotati mu juntsud ära, nad pidid olema kabinetis 301, kuid seal oli proovikirjand. Lõpuks tuli välja, et nad istusid vaikselt minu klassis ja minu isikut polnudki sinna vaja. igatahes mõtlesin neid omapäi jätta, sest mul polnud reaalselt midagi teha. ütlesin, et ma tõmbun tagaruumi ja kui mind vaja, siis tulgu ja öelgu. Sel hetkel läks koolil elekter ära. istusin toolile tagasi, sest tagaruumi arvuti vajab teadaolevalt elektrit, et töötada.
Nüüd ootan siin veel vähemalt pool tundi, et 10. klassi töö ära jätta ja selle asemel korrata. Ja üldse kirjutasin ma nii pikalt peamiselt selleks, et mul oleks mingitki tegevust niisamapassimise vahele.
See arvuti on kahtlane. See suudab olla aeglasem, kui minu vana ront. Lisaks sellele pole mul piisavalt õigusi, et siia selline elementaarne asi installida nagu flash player mis laseks mind ligi kasvõi juutuubile. Või paremal pool olevale Miku playerile. Eks näis kaua see 7-kroonine panasonicu patarei mu mp3 pleierit elus suudab hoida.
Tuesday, October 14, 2008
14. Oktoober
ehk päev, kui mul on paljut, mille üle mõelda.
Avastasin, õigemini mõtlesin veerand tunniga välja, et ma pole umbes nädal aega korralikult maganud ega söönud. See annab tunda. Tänase päeva veetsin otsekui vee all.
Ma ei oska praegu kirjutada. On paljut, mida ma ei kirjutagi. On olnud asju, mis mind on vihastanud, asju mis mind on rõõmustanud, kuid olen kaotanud reaalsusetaju. Millegipärast ei suuda ma enam uskuda kõike seda, mis toimub.
Olen oma mälu peale vihane, sest olen hakanud unustama asju, mida olen tahtnud mäletada.
Avastasin, õigemini mõtlesin veerand tunniga välja, et ma pole umbes nädal aega korralikult maganud ega söönud. See annab tunda. Tänase päeva veetsin otsekui vee all.
Ma ei oska praegu kirjutada. On paljut, mida ma ei kirjutagi. On olnud asju, mis mind on vihastanud, asju mis mind on rõõmustanud, kuid olen kaotanud reaalsusetaju. Millegipärast ei suuda ma enam uskuda kõike seda, mis toimub.
Olen oma mälu peale vihane, sest olen hakanud unustama asju, mida olen tahtnud mäletada.
Sunday, October 12, 2008
esimesed mõtted
ehk siis kui teised Audiosurfi mängivad ja mina jälle Ahti diivaninurka end kerra olen tõmmanud.
Inz kirjutas oma blogisse midagi tarka. Mõtlesin, et see oleks hea võimalus temalt läpu haarata ja väike teemamuutus oma blogisse sisse tuua. Mõtlesin natuke kvanititeedi peale. Nimelt võib olla jäänud mulje, et ma postitan ainult siis, kui mul on mingi väga mõjuv põhjus selleks. Üsna mitu korda olen ma jätnud ütlemata midagi ainult sellepärast, et asjaga pooleldi kursis olevad inimesed loeksid sellest liiga paljut välja. Isegi kui mu mõtted on pärit hoopis mujalt.
Olen tahtnud öelda, et olen midagi mõistma hakanud. Nimelt midagi, mida Piiu pole mulle kunagi seletanud, kuid millest ma kuulnud olen.
To shine
Mul on oma teooria selle kohta. Ma ei oska seda eriti hästi sõnadesse panna. Kuid minu jaoks tähendab see seda, et kui ma mingil muul moel enam ellu ei oska jääda, hakkan lihtsalt "särama". Ehk on mõni märganud, et ma ajan vahel eriti seosetut möla, keksin rõõmsalt ringi ja laulan lugudele kaasa. Tegelikult ei oska ma enam muud. Mul on tunne, et kui ma seisma jään, siis ma ei hakkagi enam liikuma. ja see on tõsi. Kui mul tegevust ei ole, vajun ma aina sügavamsse letargiasse, kuni minust kaob igasugune teotahe.
See tekst läheb juba natuke käest. inz mängib ekraanil oma ärakulunud Cautionary Warningut, mis on Black Heaveni opening/ending/main theme/side theme/main character theme ja üldse ainus lugu terve metaliteemalise anime peale.
Ahjaa, mulle tulid jälle vabarna-senpai sõnad meelde.
Zero interest = zero effort = zero outcome = zero interest. ad infinitum.
Mind huvitab, kuidas näeks valem ümberpööratul kujul. Kui panustada kogu oma hing millessegi, mille vastu on ülim huvi, siis mis oleks tulemuseks?
Kodus loen selle postituse läbi, parandan kirjavigud ja postitan midagi juurde.
Inz kirjutas oma blogisse midagi tarka. Mõtlesin, et see oleks hea võimalus temalt läpu haarata ja väike teemamuutus oma blogisse sisse tuua. Mõtlesin natuke kvanititeedi peale. Nimelt võib olla jäänud mulje, et ma postitan ainult siis, kui mul on mingi väga mõjuv põhjus selleks. Üsna mitu korda olen ma jätnud ütlemata midagi ainult sellepärast, et asjaga pooleldi kursis olevad inimesed loeksid sellest liiga paljut välja. Isegi kui mu mõtted on pärit hoopis mujalt.
Olen tahtnud öelda, et olen midagi mõistma hakanud. Nimelt midagi, mida Piiu pole mulle kunagi seletanud, kuid millest ma kuulnud olen.
To shine
Mul on oma teooria selle kohta. Ma ei oska seda eriti hästi sõnadesse panna. Kuid minu jaoks tähendab see seda, et kui ma mingil muul moel enam ellu ei oska jääda, hakkan lihtsalt "särama". Ehk on mõni märganud, et ma ajan vahel eriti seosetut möla, keksin rõõmsalt ringi ja laulan lugudele kaasa. Tegelikult ei oska ma enam muud. Mul on tunne, et kui ma seisma jään, siis ma ei hakkagi enam liikuma. ja see on tõsi. Kui mul tegevust ei ole, vajun ma aina sügavamsse letargiasse, kuni minust kaob igasugune teotahe.
See tekst läheb juba natuke käest. inz mängib ekraanil oma ärakulunud Cautionary Warningut, mis on Black Heaveni opening/ending/main theme/side theme/main character theme ja üldse ainus lugu terve metaliteemalise anime peale.
Ahjaa, mulle tulid jälle vabarna-senpai sõnad meelde.
Zero interest = zero effort = zero outcome = zero interest. ad infinitum.
Mind huvitab, kuidas näeks valem ümberpööratul kujul. Kui panustada kogu oma hing millessegi, mille vastu on ülim huvi, siis mis oleks tulemuseks?
Kodus loen selle postituse läbi, parandan kirjavigud ja postitan midagi juurde.
Friday, October 3, 2008
John Maus
ehk Epic Fail
Oleks pidanud Mausi loominguga ehk natuke rohkem tutvuma, enamus lugusid ei olnud siiski minu maitse järgi. Enne Mausi lasti mingit väga kahtlast kommimuusikat, rahvas tegi lava ees liigutusi, mis panid mind epilepsiaravimite peale mõtlema. Mausi esinemise alguse magasin ma maha, sest lava poolt tulev muusika oli kogu aeg üheülbaline, kuigi mingi hek tundsin, et see on vist Maus.
Heli oli kohutav. Pean tunnistama, et nii halba heli kogesin viimati vist siis, kui sain aastal 2004 oma arvutiga kaasa D-fruiti 20-kroonised kõlarid. Kõigepealt ragises ja sahises kõik jubedalt, mikrofonil oli taga 4-5 kordne kaja, nii et ühestki sõnast ei olnud isegi siis aru saada, kui räägiti lugude vahepeal.
John Maus ise oli minu hinnagul sügavas joobes, igatahes oli tal püstipüsimisega raskusi. Lood tulid täies ulatuses salvestusmeediumilt, Maus ainult üürgas kõvasti ja valesti kaasa. Mul on tunne, et Do Your Best'i laulmisega oleks ma ise paremini hakkama saanud. Üht lugu laulis ta tekstist umbes poolteist salmi maas. Sellegipoolest tegin ma talle kalli kui ta lavalt maha astus. Roosad kiisukõrvad peas
Oleks pidanud Mausi loominguga ehk natuke rohkem tutvuma, enamus lugusid ei olnud siiski minu maitse järgi. Enne Mausi lasti mingit väga kahtlast kommimuusikat, rahvas tegi lava ees liigutusi, mis panid mind epilepsiaravimite peale mõtlema. Mausi esinemise alguse magasin ma maha, sest lava poolt tulev muusika oli kogu aeg üheülbaline, kuigi mingi hek tundsin, et see on vist Maus.
Heli oli kohutav. Pean tunnistama, et nii halba heli kogesin viimati vist siis, kui sain aastal 2004 oma arvutiga kaasa D-fruiti 20-kroonised kõlarid. Kõigepealt ragises ja sahises kõik jubedalt, mikrofonil oli taga 4-5 kordne kaja, nii et ühestki sõnast ei olnud isegi siis aru saada, kui räägiti lugude vahepeal.
John Maus ise oli minu hinnagul sügavas joobes, igatahes oli tal püstipüsimisega raskusi. Lood tulid täies ulatuses salvestusmeediumilt, Maus ainult üürgas kõvasti ja valesti kaasa. Mul on tunne, et Do Your Best'i laulmisega oleks ma ise paremini hakkama saanud. Üht lugu laulis ta tekstist umbes poolteist salmi maas. Sellegipoolest tegin ma talle kalli kui ta lavalt maha astus. Roosad kiisukõrvad peas
Wednesday, September 10, 2008
Teisipäevad
ehk miks ma neid vihkan.
Sest iga teisipäev juhtub midagi. Midagi, mis keerab mu elu pea peale, alati midagi sellist, mis on kas millegi uue algus või vana lõpp. Tihti ka mõlemat. Ma ei saa öelda, et need oleks ainult halvad juhtumised olnud, ei, hoopis vastupidi. Lihtsalt, alati on need suured pöördepunktid olnud.
Olen otsustusvõimetu inimene. Silmakirjalikult ootan teistelt otsuseid, olgu need millised tahes. Minu jaoks on otsuse langetamine tähtsam kui see, mis otsus langetatakse. Seega olen õnnelik, kui mulle öeldakse midagi otse välja, kuigi see teeb haiget. See teeb vähem haiget, kui teadmatuses virelemine.
Miks kirjeldavad inimesed mind sõnaga "armas"? Ma ei taha seda kuulda, eriti inimestelt, kellele ma haiget teinud olen. Korduvalt. Miks ei suuda keegi minu peale pikka viha kanda? Miks ma ise ei suuda kedagi peale enda vihata?
Kui eelmise postitusega lõppes kalendrisuvi, siis eile õhtul lõppes minu jaoks suvi minu hinges. Nüüd on ainult sügis, olen juba harjunud külma vihma käes seisma. Sest elu läheb edasi, olgu vihm kui külm tahes.
Kool & The Gang - Summer Madness
Tegelikult ei kuula ma seda lugu praegu. Ma kuulan hoopis Nanosweepi. Koji Nakagawa - Silence. See on lugu, mis mängis nii alguses kui lõpus. Nii esimesel kokkupuutel kui ka viimasel lahknemisel.
Sest iga teisipäev juhtub midagi. Midagi, mis keerab mu elu pea peale, alati midagi sellist, mis on kas millegi uue algus või vana lõpp. Tihti ka mõlemat. Ma ei saa öelda, et need oleks ainult halvad juhtumised olnud, ei, hoopis vastupidi. Lihtsalt, alati on need suured pöördepunktid olnud.
Olen otsustusvõimetu inimene. Silmakirjalikult ootan teistelt otsuseid, olgu need millised tahes. Minu jaoks on otsuse langetamine tähtsam kui see, mis otsus langetatakse. Seega olen õnnelik, kui mulle öeldakse midagi otse välja, kuigi see teeb haiget. See teeb vähem haiget, kui teadmatuses virelemine.
Miks kirjeldavad inimesed mind sõnaga "armas"? Ma ei taha seda kuulda, eriti inimestelt, kellele ma haiget teinud olen. Korduvalt. Miks ei suuda keegi minu peale pikka viha kanda? Miks ma ise ei suuda kedagi peale enda vihata?
Kui eelmise postitusega lõppes kalendrisuvi, siis eile õhtul lõppes minu jaoks suvi minu hinges. Nüüd on ainult sügis, olen juba harjunud külma vihma käes seisma. Sest elu läheb edasi, olgu vihm kui külm tahes.
Kool & The Gang - Summer Madness
Tegelikult ei kuula ma seda lugu praegu. Ma kuulan hoopis Nanosweepi. Koji Nakagawa - Silence. See on lugu, mis mängis nii alguses kui lõpus. Nii esimesel kokkupuutel kui ka viimasel lahknemisel.
Sunday, August 31, 2008
Suve viimane postitus
ehk siis minu hüvastijätt ülimalt meeldejäävale suvele.
Korraks tekkis isegi mõte üles lugeda, mis kõik meeldejääv on olnud, kuid otsustasin, et kui seda teeksin, siis vaikselt kusagile puhtale paberilehele, mis hiljem kokku voltida, ära panna ning alles aastaid hiljem taasavastada.
Viimasel ajal on mu peas olnud palju filosoofilisi küsimusi. See on hea, sest kuigi mulle vaieldaks ehk vastu, väidan siiski, et filosoofilisele küsimustele on vahel võimalik vastuseid leida. Varem minu pead täitnud psühholoogilistele küsimustele puuduvad vastused väga lihtsal põhjusel: inimmõistusest on võimatu aru saada. Võimatu on saada vastust küsimusele, mida ei oska isegi esitada.
Elu on just nii huvitav, kui huvitavaks me selle teeme.
Korraks tekkis isegi mõte üles lugeda, mis kõik meeldejääv on olnud, kuid otsustasin, et kui seda teeksin, siis vaikselt kusagile puhtale paberilehele, mis hiljem kokku voltida, ära panna ning alles aastaid hiljem taasavastada.
Viimasel ajal on mu peas olnud palju filosoofilisi küsimusi. See on hea, sest kuigi mulle vaieldaks ehk vastu, väidan siiski, et filosoofilisele küsimustele on vahel võimalik vastuseid leida. Varem minu pead täitnud psühholoogilistele küsimustele puuduvad vastused väga lihtsal põhjusel: inimmõistusest on võimatu aru saada. Võimatu on saada vastust küsimusele, mida ei oska isegi esitada.
Elu on just nii huvitav, kui huvitavaks me selle teeme.
Saturday, August 16, 2008
Perse
Ülimalt tabav pilt praeguse situatsiooni jaoks.
Rohkem ei viitsi kirjutada, minge kõik perse. Ma lähen ja joon ennast nüüd kännuämblikuks.
Thursday, August 7, 2008
Arbeit macht frei
ehk töö teeb vabaks.
Jah, selline imeline juhus oli, et ma käisin tööl. Tegelikult täiesti kogemata juhtus. Sander küsis msn'is kas ma too õhtu tööl tahaksin olla ja natuke raha teenida. Enne kui ma arugi sain, istusin toome varemete vahel soojakus, tagusin PS1 peal mingit ülisaasta rallimängu ja valvasin elu hinnaga, et keegi toome varemeid ära ei vinnaks. Tegelikult aitasin jäätisemüüjal külmkappi ka puhastada ja nägin niisama kasulik välja. Algselt pidin seal 15 tundi olema, kuid sain selle 5 tunni peale tingitud ja olin megaõnnelik, kui mind välja vahetati. Uskuge mind, valvuritöö on kohutavalt igav, kui ei ole just läpaka, PSP vms laheda vidina omanik. Lisaks sellele ei olnud ma hommikust saadik midagi söönud ning kui ma lõpuks koju jõudsin, meenutas mu magu musta auku.
Jama on see, et Piiu läheb kaheks nädalaks eurotripile ning jõuab tõenäoliselt alles baka kokkutulekuks tagasi. Võtan MTI kaissu, kuna ka Pihel on nädal aega eemal. Oleme siis kaks üksikut meest teineteise kaisus.
Avastasin, et viimasel ajal magan palju ja sügavalt. Vajun magama nagu nott ja ärkan 11-12 tundi hiljem. Vahepeal on mu ema toas pooled asjad ümber tõstnud, ilma et ma midagi märganud oleks.
Life is a difficult game. There are no cheat codes, no trustworthy tutorials, no potions, spells or medpacks. Yet we all must play it, knowing the truth: one can not completely win the game, one can only try avoiding failure, but never being able to escape it indefinetly.
Jah, selline imeline juhus oli, et ma käisin tööl. Tegelikult täiesti kogemata juhtus. Sander küsis msn'is kas ma too õhtu tööl tahaksin olla ja natuke raha teenida. Enne kui ma arugi sain, istusin toome varemete vahel soojakus, tagusin PS1 peal mingit ülisaasta rallimängu ja valvasin elu hinnaga, et keegi toome varemeid ära ei vinnaks. Tegelikult aitasin jäätisemüüjal külmkappi ka puhastada ja nägin niisama kasulik välja. Algselt pidin seal 15 tundi olema, kuid sain selle 5 tunni peale tingitud ja olin megaõnnelik, kui mind välja vahetati. Uskuge mind, valvuritöö on kohutavalt igav, kui ei ole just läpaka, PSP vms laheda vidina omanik. Lisaks sellele ei olnud ma hommikust saadik midagi söönud ning kui ma lõpuks koju jõudsin, meenutas mu magu musta auku.
Jama on see, et Piiu läheb kaheks nädalaks eurotripile ning jõuab tõenäoliselt alles baka kokkutulekuks tagasi. Võtan MTI kaissu, kuna ka Pihel on nädal aega eemal. Oleme siis kaks üksikut meest teineteise kaisus.
Avastasin, et viimasel ajal magan palju ja sügavalt. Vajun magama nagu nott ja ärkan 11-12 tundi hiljem. Vahepeal on mu ema toas pooled asjad ümber tõstnud, ilma et ma midagi märganud oleks.
Life is a difficult game. There are no cheat codes, no trustworthy tutorials, no potions, spells or medpacks. Yet we all must play it, knowing the truth: one can not completely win the game, one can only try avoiding failure, but never being able to escape it indefinetly.
Saturday, July 26, 2008
Hansapäevad
ehk kuidas linna kulul mitte midagi teha.
Ei mäleta täpselt enam kõike, kuna on juba tubli nädalake möödas, kuid kiire kokkuvõtte teen ikka.
Neljapäeval oli koosolek. Pidime Ahti sünnipäevale minema, mingil viisil õnnestus Inz kaasa vedada, kes ka oma hinge kolmeks päevaks linnale müüs. Igatahes kuulasime koosoleku ära, nägin tuttavaid nägusid ning pärast seda kui kuulsin, et nii mõnelgi on plaanis veel samal õhtul peole minna, mõtlesin, et hansapäevad on ikka edukad: korraldusmeeskond on enne avatseremooniat juba pohmas.
Reede: kas ma tegin tööd? Jah, isegi tegin, jamasin mingite kauplemislubadega üsna mitu tundi ja nägin isegi kasulik välja. Õhtul sai pirogovil istutud, maasika ust katsutud. sisse ei lastud. ei tahtnud ka eriti. Ahjaa, 5-10 aastastele lastele mõeldud karusselli peal sai ka koos Curuniri, kellegi pooltuttava Andu ja kellegagi veel käidud.
Laupäev: võtsin isegi kaamera kaasa, laadisin tal akud täis ja jätsin siis baasi valvama. kakerdasime inzuga ringi ja jagasime ankeete, ülimalt mõttetu töö. Lõpuks andsime ankeedid lihtsalt infopunktidesse. Tarbisime dünamiiti.
Kuna me midagi eriti teha ei viitsinud, tiksusime pirogovil. Toome varemed valmistasime turniiriks ette, tiksusime pirol edasi. Kui rüütlirongkäik algas (mida me oleks pidanud korraldama) astusime otse pirogovilt rongkäiku. Võtsin MTI ka kaasa, ta karjatas natuke inimesi, aitas meil toomelt kõike kola kokku korjata ning sai selle eest endale abilise kaelakaardi ning ligipääsu õllekülmikule. Halb idee. Jõime staabis niikaua, kuni meid välja visati. Üritasime karussellile saada, sealt visati meid minema. Kakerdasime kanali äärde, kus sai dünamiiti ja natuke alkoholi tarbitud. Keerutasime mingi karussellilaadse asja peal sisikonnad tagurpidi. Inz käis kallisid nurumas ja oleks peaaegu peksa saanud.
istusime pingi peal, kui korraga üks tüdruk meie juurde jooksis. Hingeldades seletas ta meile, et talle olevat silla peal kallale tungitud ning telefon ära võetud. Ta helistas Kyo telefoniga sõbrannale, kes selleks ajaks juba politseiatos istus. Lõpuks vuras kohale kolm politseiautot, kanali ääres jooksis vestides mehikesi pärast üsna palju ringi. Otsisime tüdruku telefoni, ise parajalt joobes. Lõpuks leidis üks politseinik selle.
Kakerdasime edasi Kyo poole, kus me kiirnuudleid sõime. Sealt suundusime emajõe randa, kus me dünamiiti edasi timmisime. Lõpuks oli meil kohutav dünamiidi üledoos, mis on jõhkram kui keskmine joove. MTI oli lihtsalt purjus ja luksus. Kui kell 8 hommikul magama jõudsin, keerles mul Priit Pärsimi pohmas nägu silme ees päripäeva. Siis muutus see cockmongleri näoks. Siis nägin ma mingit puud, millel oli lehepuhmaste asemel Curuniri näod. Ehk olin endaga kapitaalselt perses.
Pühapäev.....dünamiidipohmakas. Mul on praegugi üks purk veel külmkapis, ei julge võtta. Kakerdasime ringi, mul endal põlved jube valusad. tegime tõenäoliselt midagi kasulikke ning sõime-jõime linna kulul. Kell 5 pidime jõelinnas olema, kus meid töö ootas. Lootsime seitsmeks valmis saada, kuid oh ei, tööd oli palju, lõpuks ladusime veoauto kraami täis ja siis läksime seda ka maha laadima. Sain InBoili aias kola tõsta, Tarmo Ladva aias pakke laduda ning lõpuks murdsime mänguasjamuuseumi väravast sisse, et neile karussell tagastada. Selleks ajaks oli pidu juba tund aega käinud, läksime sinna, kutsusin tögades paari juba joobes tüüpi kasutuks muidusööjaks. Kõige naljakam oli siiski see hetk, kui mul oli pool praeleiba põses, siidripurk jalge ees ning linnapea tuli isiklikult mind tänama hansapäevade korraldamise eest.
Õhtu veetsime jälle anne kanali ääres spinnides. Ühe kursaõe võtsin ka kaasa, kes oli vabatahtlikuks sattunud. Huvitav oli.
Pika jutu moraal: kui tahate kolm päeva Unlimited Beer Works'i nautida ning natuke tööd teha, tulge hansapäevadele. Garanteeritult põnev sündmus.
Lisa: Inz kallistas paarisada inimest. tema roosad kiisukõrvad olid vist nii nunnud, et peaaegu keegi ei keeldunud kallist.
Ei mäleta täpselt enam kõike, kuna on juba tubli nädalake möödas, kuid kiire kokkuvõtte teen ikka.
Neljapäeval oli koosolek. Pidime Ahti sünnipäevale minema, mingil viisil õnnestus Inz kaasa vedada, kes ka oma hinge kolmeks päevaks linnale müüs. Igatahes kuulasime koosoleku ära, nägin tuttavaid nägusid ning pärast seda kui kuulsin, et nii mõnelgi on plaanis veel samal õhtul peole minna, mõtlesin, et hansapäevad on ikka edukad: korraldusmeeskond on enne avatseremooniat juba pohmas.
Reede: kas ma tegin tööd? Jah, isegi tegin, jamasin mingite kauplemislubadega üsna mitu tundi ja nägin isegi kasulik välja. Õhtul sai pirogovil istutud, maasika ust katsutud. sisse ei lastud. ei tahtnud ka eriti. Ahjaa, 5-10 aastastele lastele mõeldud karusselli peal sai ka koos Curuniri, kellegi pooltuttava Andu ja kellegagi veel käidud.
Laupäev: võtsin isegi kaamera kaasa, laadisin tal akud täis ja jätsin siis baasi valvama. kakerdasime inzuga ringi ja jagasime ankeete, ülimalt mõttetu töö. Lõpuks andsime ankeedid lihtsalt infopunktidesse. Tarbisime dünamiiti.
Kuna me midagi eriti teha ei viitsinud, tiksusime pirogovil. Toome varemed valmistasime turniiriks ette, tiksusime pirol edasi. Kui rüütlirongkäik algas (mida me oleks pidanud korraldama) astusime otse pirogovilt rongkäiku. Võtsin MTI ka kaasa, ta karjatas natuke inimesi, aitas meil toomelt kõike kola kokku korjata ning sai selle eest endale abilise kaelakaardi ning ligipääsu õllekülmikule. Halb idee. Jõime staabis niikaua, kuni meid välja visati. Üritasime karussellile saada, sealt visati meid minema. Kakerdasime kanali äärde, kus sai dünamiiti ja natuke alkoholi tarbitud. Keerutasime mingi karussellilaadse asja peal sisikonnad tagurpidi. Inz käis kallisid nurumas ja oleks peaaegu peksa saanud.
istusime pingi peal, kui korraga üks tüdruk meie juurde jooksis. Hingeldades seletas ta meile, et talle olevat silla peal kallale tungitud ning telefon ära võetud. Ta helistas Kyo telefoniga sõbrannale, kes selleks ajaks juba politseiatos istus. Lõpuks vuras kohale kolm politseiautot, kanali ääres jooksis vestides mehikesi pärast üsna palju ringi. Otsisime tüdruku telefoni, ise parajalt joobes. Lõpuks leidis üks politseinik selle.
Kakerdasime edasi Kyo poole, kus me kiirnuudleid sõime. Sealt suundusime emajõe randa, kus me dünamiiti edasi timmisime. Lõpuks oli meil kohutav dünamiidi üledoos, mis on jõhkram kui keskmine joove. MTI oli lihtsalt purjus ja luksus. Kui kell 8 hommikul magama jõudsin, keerles mul Priit Pärsimi pohmas nägu silme ees päripäeva. Siis muutus see cockmongleri näoks. Siis nägin ma mingit puud, millel oli lehepuhmaste asemel Curuniri näod. Ehk olin endaga kapitaalselt perses.
Pühapäev.....dünamiidipohmakas. Mul on praegugi üks purk veel külmkapis, ei julge võtta. Kakerdasime ringi, mul endal põlved jube valusad. tegime tõenäoliselt midagi kasulikke ning sõime-jõime linna kulul. Kell 5 pidime jõelinnas olema, kus meid töö ootas. Lootsime seitsmeks valmis saada, kuid oh ei, tööd oli palju, lõpuks ladusime veoauto kraami täis ja siis läksime seda ka maha laadima. Sain InBoili aias kola tõsta, Tarmo Ladva aias pakke laduda ning lõpuks murdsime mänguasjamuuseumi väravast sisse, et neile karussell tagastada. Selleks ajaks oli pidu juba tund aega käinud, läksime sinna, kutsusin tögades paari juba joobes tüüpi kasutuks muidusööjaks. Kõige naljakam oli siiski see hetk, kui mul oli pool praeleiba põses, siidripurk jalge ees ning linnapea tuli isiklikult mind tänama hansapäevade korraldamise eest.
Õhtu veetsime jälle anne kanali ääres spinnides. Ühe kursaõe võtsin ka kaasa, kes oli vabatahtlikuks sattunud. Huvitav oli.
Pika jutu moraal: kui tahate kolm päeva Unlimited Beer Works'i nautida ning natuke tööd teha, tulge hansapäevadele. Garanteeritult põnev sündmus.
Lisa: Inz kallistas paarisada inimest. tema roosad kiisukõrvad olid vist nii nunnud, et peaaegu keegi ei keeldunud kallist.
Sunday, July 13, 2008
Hüpotees 3 (MTI ja Random on nõmedad):
ehk failinud üritus ja muu soga.
Järgmine kord tean paremini ning ei lase oma tuba kapitaalselt ümber tõsta. MTI kirjutas oma blogis juba pikemalt, mis täpselt juhtus. Siiski pean seda nõmedaks, et tullakse teise inimese poole lihtsalt selleks, et magada. Olen juba selline põhimõtteline inimene, et kui midagi teha, siis korralikult. Avaldub see kasvõi minu anime- filmi- ja muusikamaitses. Või siis alkoholitarbimisharjumustes. Ei salli seda, kui tahetakse teha üht ja lõpuks kukub välja teine. Aga täpselt nii juhtuski: korraliku koosistmise ja filmivaatamise asemel jäi enamus inimesi magama ning mina ja MTI lahendasime kõik kättesaadava alkoholi, mida ma vist poleks muidu teinud. Hommikul oli ka lahe ärgata, kõik olid lahkunud, ainult notepad'is oli väike tervitus kirjutatud. Samas sain enam-vähem korralikult välja magada (ning oma unerütmi lõplikult tuksi keerata).
Lihtne oleks süüdistada genky't, kes kõige tõenäolisemalt tahtis magama minna ning oma autoriteetiga ka teisi selleks mõjutas. Aga ma ei tee seda. Pigem süüdistan kollektiivset pohhuismi minu ja MTI suhtes. Oleks me teadnud, et teil igav on, oleksime seltskonda tagasi tulnud, kuid kuna rahvas naeris millegi üle ja üldse tundus lõbusas tujus olevat, arvasime, et meist ei tunta väga puudust.
PS 1: ummi oli palja ülakehaga ja erick oli püksata. do not want
PS 2: vabandust, genky, et sind kogemata põukisin, ma tõesti arvasin, et see jäse kuulus erickule.
PS 3: Ma ei ole eriti solvunud ega tige. Pigem valmistasid inimesed mulle järjekordse pettumuse. Olen ise alati üritanud viisakas olla ning mitte enda heaolu teiste heaolust tähtsamaks seada.
PS 4: ülimalt ebaviisakas oleks olnud magav rahvas üles ajada ning filmi vaatama hakata
PS 5: (lisand PS3'le) Keegi, vist erick vingus, et ma ajasin neid ebaviisakalt kaks korda üles ega lasknud neil magada. Tõesti, oli minust ülimalt ebaviisakas, et ma omas kodus magada tahtsin, ning julgesin enda toast enda tekki ja patja otsima tulla. Oleks pidanud Matiga põrandale kerra tõmbama.
Täna sain 3 tundi diivanil magada, sest paksu vatitekiga Piu kaisus magamine oli võimatu, kuna oli lihtsalt ülimalt lämbe. Sellest on mul nüüd kael valus ja peavalu.
Jääb üle vaid mõelda ühe lause üle, mille MTI osavalt formuleeris:
Järgmine kord tean paremini ning ei lase oma tuba kapitaalselt ümber tõsta. MTI kirjutas oma blogis juba pikemalt, mis täpselt juhtus. Siiski pean seda nõmedaks, et tullakse teise inimese poole lihtsalt selleks, et magada. Olen juba selline põhimõtteline inimene, et kui midagi teha, siis korralikult. Avaldub see kasvõi minu anime- filmi- ja muusikamaitses. Või siis alkoholitarbimisharjumustes. Ei salli seda, kui tahetakse teha üht ja lõpuks kukub välja teine. Aga täpselt nii juhtuski: korraliku koosistmise ja filmivaatamise asemel jäi enamus inimesi magama ning mina ja MTI lahendasime kõik kättesaadava alkoholi, mida ma vist poleks muidu teinud. Hommikul oli ka lahe ärgata, kõik olid lahkunud, ainult notepad'is oli väike tervitus kirjutatud. Samas sain enam-vähem korralikult välja magada (ning oma unerütmi lõplikult tuksi keerata).
Lihtne oleks süüdistada genky't, kes kõige tõenäolisemalt tahtis magama minna ning oma autoriteetiga ka teisi selleks mõjutas. Aga ma ei tee seda. Pigem süüdistan kollektiivset pohhuismi minu ja MTI suhtes. Oleks me teadnud, et teil igav on, oleksime seltskonda tagasi tulnud, kuid kuna rahvas naeris millegi üle ja üldse tundus lõbusas tujus olevat, arvasime, et meist ei tunta väga puudust.
PS 1: ummi oli palja ülakehaga ja erick oli püksata. do not want
PS 2: vabandust, genky, et sind kogemata põukisin, ma tõesti arvasin, et see jäse kuulus erickule.
PS 3: Ma ei ole eriti solvunud ega tige. Pigem valmistasid inimesed mulle järjekordse pettumuse. Olen ise alati üritanud viisakas olla ning mitte enda heaolu teiste heaolust tähtsamaks seada.
PS 4: ülimalt ebaviisakas oleks olnud magav rahvas üles ajada ning filmi vaatama hakata
PS 5: (lisand PS3'le) Keegi, vist erick vingus, et ma ajasin neid ebaviisakalt kaks korda üles ega lasknud neil magada. Tõesti, oli minust ülimalt ebaviisakas, et ma omas kodus magada tahtsin, ning julgesin enda toast enda tekki ja patja otsima tulla. Oleks pidanud Matiga põrandale kerra tõmbama.
Täna sain 3 tundi diivanil magada, sest paksu vatitekiga Piu kaisus magamine oli võimatu, kuna oli lihtsalt ülimalt lämbe. Sellest on mul nüüd kael valus ja peavalu.
Jääb üle vaid mõelda ühe lause üle, mille MTI osavalt formuleeris:
Kas siis tõesti meie sealne seltskond oli siis niivõrd igav ja nõme, et ainuke asi, mis tolles olukorras teha sai oli magamine.
Thursday, July 10, 2008
mis päev täna on?
ehk siis muljetus, kuidas nädalapäevad täiesti ära unustada.
Tegelikult kirjutasin juba ühe lõigu valmis, kuid otsustasin, et sellel ei ole mõtet ning kustutasin selle ära. Märksõnadeks oleks siis: erinevate inimeste pool ööbimine, alkoholi tarbimine ja muidu lollitamine. Järjekordselt on kõik üheks kamakaks kokku sulandunud.
Igatahes, täna on neljapäev (kalendrist vaatasin) ja pean tõdema, et ligi nädalane life'imise tsükkel tuli sisse.
Vasak kõrv valutab. Lisaks on veel kohutavalt halb olla. Liiter viina 5 inimese peale + muud kraami annab tunda. Lisaks ka see, et sain magama kell pool 9 hommikul. Tegelikult nii ikka ei tohiks. Esiku remont lükkus nüüd selle tõttu edasi.
Ahjaa, emme läks eile ära, umbes pool tundi pärast tema lahkumist oli esimene karvane juba siin, õhtuks vajus rahvast juurde. Loodan, et kui ema pühapäeval naaseb, on korter veel koos sisustusega enam-vähem terve.
Liiga jube on olla, et edasi kirjutada. Unerežiim on paigast.
Tegelikult kirjutasin juba ühe lõigu valmis, kuid otsustasin, et sellel ei ole mõtet ning kustutasin selle ära. Märksõnadeks oleks siis: erinevate inimeste pool ööbimine, alkoholi tarbimine ja muidu lollitamine. Järjekordselt on kõik üheks kamakaks kokku sulandunud.
Igatahes, täna on neljapäev (kalendrist vaatasin) ja pean tõdema, et ligi nädalane life'imise tsükkel tuli sisse.
Vasak kõrv valutab. Lisaks on veel kohutavalt halb olla. Liiter viina 5 inimese peale + muud kraami annab tunda. Lisaks ka see, et sain magama kell pool 9 hommikul. Tegelikult nii ikka ei tohiks. Esiku remont lükkus nüüd selle tõttu edasi.
Ahjaa, emme läks eile ära, umbes pool tundi pärast tema lahkumist oli esimene karvane juba siin, õhtuks vajus rahvast juurde. Loodan, et kui ema pühapäeval naaseb, on korter veel koos sisustusega enam-vähem terve.
Liiga jube on olla, et edasi kirjutada. Unerežiim on paigast.
Monday, June 23, 2008
Vihm
ehk üks mõttetult pikk ja sisutu emotsev postitus.
Ei mäletagi nagu, mis oleks esimene asi, millest rääkida tasuks. Kuna päevad on niikuinii lootusetult sassis, piirdun selliste ajamäärustega nagu "kunagi" "mingi päev" ja muude umbmäärasustega. osa kopeerin lihtsalt.
[copypasta]Oli lämbe ja hämar suveöö. Olin sattunud genky poole. Ma ei olnud seal üksi. Me olime voodis, kus meid oli kuus tükki. Väike arvutus ütleb, et see jättis meist igaühele natuke rohkem kui 30cm lebamisruumi. taustaks käis 80ndate popmuusika klassika, kui üle mu keha libises kaks aheldatud kätt. Nendel kätel paistis olevat oma tahe ja mõistus, sest need liikusid sünkroonis mööda teiste inimesti kehi, neid igalt poolt katsudes. Vonklevate käte ette jäime mina, Piiu ja genky. Väidetavalt olid nende kombitsalaadsete jäsemete omanikeks MTI ja Pihel, kuid kahtlen selles sügavalt. Pärast seda, kui ma olin kombitskäte trummeldamise saatel magama jäänud, äratas meid ericku norskamine. Karistuseks selle patu eest, saatsime ta üksi külma öhe. [/copypasta]
Hommikul jõudsin koju, magasin paar tundi ja suundusin pirogovile. mitte küll pirogovil, vaid lihtsalt toomel ootasid mind mõlemad kursavennad, kes olid juba jõudnud kaks Mäkra ära lahendada, tõin neile ühe Bocki juurde. Kakerdasime ringi, tarbisime erinevaid alkohole, asi lõppes sellega, et kella kaheks olid nad kapsastunud ning mina parajalt surinas.
[üsna copypasta]Peale spirituaalset vabanemist soodustavaid pruuliste tarbimist kohtusin Liisiga. Ka kaisu ja genky liitusid meiega. Me vahetasime rahakupüürid lillede vastu ning rühkisime mäest üles, et õnnitleda Matit keskharidusastme lõpetamise puhul. Ühel hetkel liitus Yoshy meiega. Jäädvustasin selle tähtsa hetke oma ustava fotoaparaatiga. Edasi suundusime Ummit õnnitlema tema põhiharidusastme lõpetamise puhul.
Hiljem spottisin hea mitu korda yoshy kodus yoshyt ennast,Liisi, Matit ning üht karvast olendit, kes mulle läikivatelt tasapindadelt kahtlustava ilmega otsa põrnitses.
jätkasin spirituaalse vabanemise otsinguid koos vastavate vedelikega.
Tund peale keskööd võis näha kaht kogu hämaral metsateel kõndimas. Tähelepanelik vaatleja oleks märganud, et tegemist oli MTI ja minuga, kes vaikides oma ulualuste poole sammusid. [/copypasta]
Laupäeval oli ericku juures juhatuse koosolek, mille ma kahjuks avatud silmadega maha magasin, kuna ei saanud enamasti lihtsalt asjale pihta. Rääkisin ja mõtlesin küll kaasa, aga kusagil on ka minu mõistuse piir. Vaatasime filme, tellisime pitsat ja rahvas võis vaadelda, kuidas mul mingi hetk kaitsmed läbi kõrbesid ning ma lihtsalt röökima pistsin. Vajusin nelja paiku MTIga koju. Rääkisime tõsiseid jutte.
Jaanipäeva eelne aeg möödus maal. vanaemal on tervis halb, on voodihaige. Üldse oli maal ülimalt ebameeldiv olla, tulime kähku tagasi. Eilne päev möödus kohutavas seisus, ka täna olen väsinud.
Emo tunne on. Kõik on kuidagi halvasti, enesetunne on halb, kuidagi väga kergesti ärrituv olen. yoshy poolt koju tulles vaikisin, ericku pool vaikisin enamuse ajast, lihtsalt ei oska midagi öelda.
jätan selle jama kirjutamise, mida ma ikka siin nõnda pikalt eimillestki kirjutan. Võiksin ju midagi sügavamat kirjutada, kuid mõistan, et sellel poleks tegelikult mõtet.
Ei mäletagi nagu, mis oleks esimene asi, millest rääkida tasuks. Kuna päevad on niikuinii lootusetult sassis, piirdun selliste ajamäärustega nagu "kunagi" "mingi päev" ja muude umbmäärasustega. osa kopeerin lihtsalt.
[copypasta]Oli lämbe ja hämar suveöö. Olin sattunud genky poole. Ma ei olnud seal üksi. Me olime voodis, kus meid oli kuus tükki. Väike arvutus ütleb, et see jättis meist igaühele natuke rohkem kui 30cm lebamisruumi. taustaks käis 80ndate popmuusika klassika, kui üle mu keha libises kaks aheldatud kätt. Nendel kätel paistis olevat oma tahe ja mõistus, sest need liikusid sünkroonis mööda teiste inimesti kehi, neid igalt poolt katsudes. Vonklevate käte ette jäime mina, Piiu ja genky. Väidetavalt olid nende kombitsalaadsete jäsemete omanikeks MTI ja Pihel, kuid kahtlen selles sügavalt. Pärast seda, kui ma olin kombitskäte trummeldamise saatel magama jäänud, äratas meid ericku norskamine. Karistuseks selle patu eest, saatsime ta üksi külma öhe. [/copypasta]
Hommikul jõudsin koju, magasin paar tundi ja suundusin pirogovile. mitte küll pirogovil, vaid lihtsalt toomel ootasid mind mõlemad kursavennad, kes olid juba jõudnud kaks Mäkra ära lahendada, tõin neile ühe Bocki juurde. Kakerdasime ringi, tarbisime erinevaid alkohole, asi lõppes sellega, et kella kaheks olid nad kapsastunud ning mina parajalt surinas.
[üsna copypasta]Peale spirituaalset vabanemist soodustavaid pruuliste tarbimist kohtusin Liisiga. Ka kaisu ja genky liitusid meiega. Me vahetasime rahakupüürid lillede vastu ning rühkisime mäest üles, et õnnitleda Matit keskharidusastme lõpetamise puhul. Ühel hetkel liitus Yoshy meiega. Jäädvustasin selle tähtsa hetke oma ustava fotoaparaatiga. Edasi suundusime Ummit õnnitlema tema põhiharidusastme lõpetamise puhul.
Hiljem spottisin hea mitu korda yoshy kodus yoshyt ennast,Liisi, Matit ning üht karvast olendit, kes mulle läikivatelt tasapindadelt kahtlustava ilmega otsa põrnitses.
jätkasin spirituaalse vabanemise otsinguid koos vastavate vedelikega.
Tund peale keskööd võis näha kaht kogu hämaral metsateel kõndimas. Tähelepanelik vaatleja oleks märganud, et tegemist oli MTI ja minuga, kes vaikides oma ulualuste poole sammusid. [/copypasta]
Laupäeval oli ericku juures juhatuse koosolek, mille ma kahjuks avatud silmadega maha magasin, kuna ei saanud enamasti lihtsalt asjale pihta. Rääkisin ja mõtlesin küll kaasa, aga kusagil on ka minu mõistuse piir. Vaatasime filme, tellisime pitsat ja rahvas võis vaadelda, kuidas mul mingi hetk kaitsmed läbi kõrbesid ning ma lihtsalt röökima pistsin. Vajusin nelja paiku MTIga koju. Rääkisime tõsiseid jutte.
Jaanipäeva eelne aeg möödus maal. vanaemal on tervis halb, on voodihaige. Üldse oli maal ülimalt ebameeldiv olla, tulime kähku tagasi. Eilne päev möödus kohutavas seisus, ka täna olen väsinud.
Emo tunne on. Kõik on kuidagi halvasti, enesetunne on halb, kuidagi väga kergesti ärrituv olen. yoshy poolt koju tulles vaikisin, ericku pool vaikisin enamuse ajast, lihtsalt ei oska midagi öelda.
jätan selle jama kirjutamise, mida ma ikka siin nõnda pikalt eimillestki kirjutan. Võiksin ju midagi sügavamat kirjutada, kuid mõistan, et sellel poleks tegelikult mõtet.
Thursday, June 5, 2008
Kevad = sess
ehk kuidas haigena eksamil käia
Igatahes neljapäeval oli klubi juhatuse koosolek. Plaanis oli pärast seda MTI'ga Pirole suunduda ja vaikselt õlut libistades mõnuga meestejuttu ajada. Koosolek venis, inz ilmus, mingi hetk jõudsime selleni, et istusime aias ja sõime pooltoorest, ent söestunud liha. Ootamatu grill oli meid endasse haaranud. Õhtul oli kuidagi imelik olla, ignoreerisin seda. Andsin ratta MTI'le, sest tal oli minu juurest veel korralik maa koju minna. Kodus hakkas mul väga halb, jõin suurema koguse külma vett ja kobisin magama, et õudusunenägusid näha ning pool viis hommikul palavikust hõõguvana ärgata. Ülejäänud nädalavahetus kulus vaikselt haige olemise peale. Pidin raske südamega Piiule ütlema, et ma ei lase teda enda ligidale. See jättis halva maigu suhu, kuid kui ma oleks teda nakatanud ning ta oleks pidanud samamoodi haige olema, ei oleks ma seda endale kunagi andestanud.
Mingi hetk oli eksam. Vist oli teisipäev see, kui võtsin oma tagastatud sandi raudruuna ja veeresin teosammul kooli. Esimest korda elus oli haigusest lihasvalu. Õnneks sain juba kinnituse, et vähemalt pole keegi eksamilt läbi kukkunud, asi seegi.
Homme on ka eksam. Talvisele eksamile ilmus kursavend kaks õlut sees ning magamata, läbi sai. Loodan, et ka seekord on lihtne. Kuna homme tulevad sugulased ebasoovitult külla, jääb ära elu esimene "sess on läbi, lähme võtame Pirol selle auks ühe õlle" tähistamine. Tänan teid, kallis tädi ja kisavad lapsed, et te homme siia tulete. Ei, mul ei ole teie vastu midagi, ainult et ajastus on natuke halb.
Üldse veereb kõik kuidagi allamäge. Jaapani keelest kukkusin läbi, kuna olin jooksvad tööd unarusse jätnud. Enda viga siiski. Keeleteaduse õppejõud ei vasta mu pärimisele, millal eksam on. Minu õnne juures oli eksam ära juba ning mind saadetakse kuu taha. Eraelu on ka nii nagu on, Piiut see nädalavahetus jälle ei näe. Soovin talle ja Gekile Curuniri larbil edu, tahaks pilte näha. MTI on haige, seega ei saa vaikselt Pirole ka minna. Lärmakalt minekuks leiaks inimesi küll, aga endal ei ole isu. Buzz 08 jätan igaks juhuks tervislikel kaalutlustel vahele, vabaõhukontsert pole hetkel see, mida organism läbi teha tahaks.
Mingi hetk lubasin animest rääkida. Kuna life on mu natukeseks rahule jätnud, siis leidsin aega, et Higurashi no Naku Koro ni lõpuni vaadata. keskosa oli minu jaoks tõesti igav, seega ei olnud kuigi entusiastlik, kui viimase kolme osa kallale asusin. Kuid need viimased kolm osa panid mind teist hooaega vaatama. Higurashi no Naku Koro ni Kai on minu arust samade tegelastega, kuid hoopis teine ning palju parem anime. Vaatasin selle läbi tempos kümme osa päevas. Üllatuseks oli sisse pikitud päris häid võitlusstseene ning üsna GAR'i teksti.
Lõpetuseks väike anekdoot.
Tudeng satub põrgusse. Kurat küsib siis tema käest, kumba ta tahaks, kas tudengi või tavainimese põrgut? Tudeng võtab siis prooviks tavainimese põrgu. Igal hommikul lüüakse nael tagumikku, ülejäänud päev on hooletu. Hakkab siis igav ja laseb end tudengipõrgusse üle viia. Tudengipõrgu hoopis lahedam, joob päevad läbi ja kakerdab niisama lõbusalt ringi. Ühel päeval koputab Kurat pohmellis tudengi õlale, lausub: "sessiaeg", ning näitab sõrmega ämbritäie naelte peale.
Igatahes neljapäeval oli klubi juhatuse koosolek. Plaanis oli pärast seda MTI'ga Pirole suunduda ja vaikselt õlut libistades mõnuga meestejuttu ajada. Koosolek venis, inz ilmus, mingi hetk jõudsime selleni, et istusime aias ja sõime pooltoorest, ent söestunud liha. Ootamatu grill oli meid endasse haaranud. Õhtul oli kuidagi imelik olla, ignoreerisin seda. Andsin ratta MTI'le, sest tal oli minu juurest veel korralik maa koju minna. Kodus hakkas mul väga halb, jõin suurema koguse külma vett ja kobisin magama, et õudusunenägusid näha ning pool viis hommikul palavikust hõõguvana ärgata. Ülejäänud nädalavahetus kulus vaikselt haige olemise peale. Pidin raske südamega Piiule ütlema, et ma ei lase teda enda ligidale. See jättis halva maigu suhu, kuid kui ma oleks teda nakatanud ning ta oleks pidanud samamoodi haige olema, ei oleks ma seda endale kunagi andestanud.
Mingi hetk oli eksam. Vist oli teisipäev see, kui võtsin oma tagastatud sandi raudruuna ja veeresin teosammul kooli. Esimest korda elus oli haigusest lihasvalu. Õnneks sain juba kinnituse, et vähemalt pole keegi eksamilt läbi kukkunud, asi seegi.
Homme on ka eksam. Talvisele eksamile ilmus kursavend kaks õlut sees ning magamata, läbi sai. Loodan, et ka seekord on lihtne. Kuna homme tulevad sugulased ebasoovitult külla, jääb ära elu esimene "sess on läbi, lähme võtame Pirol selle auks ühe õlle" tähistamine. Tänan teid, kallis tädi ja kisavad lapsed, et te homme siia tulete. Ei, mul ei ole teie vastu midagi, ainult et ajastus on natuke halb.
Üldse veereb kõik kuidagi allamäge. Jaapani keelest kukkusin läbi, kuna olin jooksvad tööd unarusse jätnud. Enda viga siiski. Keeleteaduse õppejõud ei vasta mu pärimisele, millal eksam on. Minu õnne juures oli eksam ära juba ning mind saadetakse kuu taha. Eraelu on ka nii nagu on, Piiut see nädalavahetus jälle ei näe. Soovin talle ja Gekile Curuniri larbil edu, tahaks pilte näha. MTI on haige, seega ei saa vaikselt Pirole ka minna. Lärmakalt minekuks leiaks inimesi küll, aga endal ei ole isu. Buzz 08 jätan igaks juhuks tervislikel kaalutlustel vahele, vabaõhukontsert pole hetkel see, mida organism läbi teha tahaks.
Mingi hetk lubasin animest rääkida. Kuna life on mu natukeseks rahule jätnud, siis leidsin aega, et Higurashi no Naku Koro ni lõpuni vaadata. keskosa oli minu jaoks tõesti igav, seega ei olnud kuigi entusiastlik, kui viimase kolme osa kallale asusin. Kuid need viimased kolm osa panid mind teist hooaega vaatama. Higurashi no Naku Koro ni Kai on minu arust samade tegelastega, kuid hoopis teine ning palju parem anime. Vaatasin selle läbi tempos kümme osa päevas. Üllatuseks oli sisse pikitud päris häid võitlusstseene ning üsna GAR'i teksti.
Lõpetuseks väike anekdoot.
Tudeng satub põrgusse. Kurat küsib siis tema käest, kumba ta tahaks, kas tudengi või tavainimese põrgut? Tudeng võtab siis prooviks tavainimese põrgu. Igal hommikul lüüakse nael tagumikku, ülejäänud päev on hooletu. Hakkab siis igav ja laseb end tudengipõrgusse üle viia. Tudengipõrgu hoopis lahedam, joob päevad läbi ja kakerdab niisama lõbusalt ringi. Ühel päeval koputab Kurat pohmellis tudengi õlale, lausub: "sessiaeg", ning näitab sõrmega ämbritäie naelte peale.
Thursday, May 22, 2008
Title not needed
Istun siin, vaatan seda blogi. Emal on keegi sõbranna lastega külas, mis kohustab mind käepärast olema, kuid õnneks ei kohusta nendega koos kohvi joomast. Tänased plaanid jaapani keelt õppida ning Piiu pool maanduda, on üsna ebamäärasteks muutunud.
Viimased kaks päeva on möödunud alkoholi mõju all, kuid loodan, et muretsemiseks veel põhjust pole. Aga järgmine kord olen ettevaatlikum lihtsalt, kahe seminari vahel väike õlle ei ole siiski väga hea idee, kui pead seminaris koherentne olema ning õhtul veel referaat kirjutada.
Keegi palus mul blogis vähem endast ja rohkem huvitavatest sündmustest või asjadest rääkida. Olen ennast edukalt välismaailmast isoleerinud ning tunnen ennast oma mullis mugavalt. Hoian räpastest asjadest nagu poliitika eemale. Ei hakka ennast ka eurovisooni kuulamisega piinama.
Avastasin, et olen endale märkamatult peaaegu et populaarseks muutunud. See fenomen vajab natuke sügavamat uurimist, kuid hetkel lähen lihtsalt vooluga kaasa.
Viimased kaks päeva on möödunud alkoholi mõju all, kuid loodan, et muretsemiseks veel põhjust pole. Aga järgmine kord olen ettevaatlikum lihtsalt, kahe seminari vahel väike õlle ei ole siiski väga hea idee, kui pead seminaris koherentne olema ning õhtul veel referaat kirjutada.
Keegi palus mul blogis vähem endast ja rohkem huvitavatest sündmustest või asjadest rääkida. Olen ennast edukalt välismaailmast isoleerinud ning tunnen ennast oma mullis mugavalt. Hoian räpastest asjadest nagu poliitika eemale. Ei hakka ennast ka eurovisooni kuulamisega piinama.
Avastasin, et olen endale märkamatult peaaegu et populaarseks muutunud. See fenomen vajab natuke sügavamat uurimist, kuid hetkel lähen lihtsalt vooluga kaasa.
Wednesday, May 14, 2008
Filler Episode
ehk siis, kui midagi öelda pole.
Täna on kolmapäev. Homme veel kaks seminari maha magada ja ongi nädalavahetus. Pean veel raamatut lugema, aga ei viitsi, esmaspäeval on tähtaeg. Ei taha jaapani keele peale mõeldagi, pean seal 6 kuulamisharjutust esitama, mida ma näinudki pole, 3 kanji tööd tegema ja lõpuks eksamiga maha saama.
Aga üldiselt olen omadega mäel. Nii on, kui ei ole midagi huvitavat, millest rääkida. Tulevad fillerid.
Lubasin endale, et kirjutan siia blogisse rohkem kui eelmisesse, kuid mida kuradit sa teed, kui elus on ainult kaht tüüpi juhtumeid: asjad, mis on nii igavad, et neist ei maksa rääkida ning asjad, mis on nii huvitavad, et tuleb enda teada jätta. Tahate teada, mis on relatiivlause tunnused? ei taha. Tahate teada, mida ma nädalavahetusel tegin? ei saa.
Loodan, et nautisite seda fillerit ning jääte siiski paremat järge ootama. Luban, et kui veel mõne anime jaoks aega leian, kirjutan sellest ka.
Täna on kolmapäev. Homme veel kaks seminari maha magada ja ongi nädalavahetus. Pean veel raamatut lugema, aga ei viitsi, esmaspäeval on tähtaeg. Ei taha jaapani keele peale mõeldagi, pean seal 6 kuulamisharjutust esitama, mida ma näinudki pole, 3 kanji tööd tegema ja lõpuks eksamiga maha saama.
Aga üldiselt olen omadega mäel. Nii on, kui ei ole midagi huvitavat, millest rääkida. Tulevad fillerid.
Lubasin endale, et kirjutan siia blogisse rohkem kui eelmisesse, kuid mida kuradit sa teed, kui elus on ainult kaht tüüpi juhtumeid: asjad, mis on nii igavad, et neist ei maksa rääkida ning asjad, mis on nii huvitavad, et tuleb enda teada jätta. Tahate teada, mis on relatiivlause tunnused? ei taha. Tahate teada, mida ma nädalavahetusel tegin? ei saa.
Loodan, et nautisite seda fillerit ning jääte siiski paremat järge ootama. Luban, et kui veel mõne anime jaoks aega leian, kirjutan sellest ka.
Sunday, May 4, 2008
Rahu ja vaikust
tahaks.
Järjekordne nädalavahetus, mis on üheks suureks tükiks kokku sulanud. Neljapäeval tuli Piiu külla, meil oli lõbus, kuni ema hilja öösel uksele koputas ning ütles, et tal on nii halb, et peab kiirabi kutsuma. Järgnes üsnagi unetu öö.
reedest niipalju, et kui Selveris Kristaga rääkisin, pidin mõlema käega letile nõjatuma, et mitte kokku vajuda. Ülejäänud päev läks niisama vaikselt tiksudes, midagi eriti teha ei jõudnud.
Hetkel on liiga palav, et koduseid ülesandeid teha, kavatsen peale sissekande lõpetamist uuesti oma toa aknad lahti teha ning päikese käes vedeledes aknast paistvaid puid jälgida. Mõnusalt rahustav tegevus.
Taustaks mängib Jan Hammer - Crockett's Theme
lisaks: olen endale märkamatult lakooniliseks muutunud. Tõenäoliselt saaks nädalavahetusest mõnusa eepose kirjutada, kuid lihtsalt on nii paljut, mida tahaks ainult enda teada jätta.
Järjekordne nädalavahetus, mis on üheks suureks tükiks kokku sulanud. Neljapäeval tuli Piiu külla, meil oli lõbus, kuni ema hilja öösel uksele koputas ning ütles, et tal on nii halb, et peab kiirabi kutsuma. Järgnes üsnagi unetu öö.
reedest niipalju, et kui Selveris Kristaga rääkisin, pidin mõlema käega letile nõjatuma, et mitte kokku vajuda. Ülejäänud päev läks niisama vaikselt tiksudes, midagi eriti teha ei jõudnud.
Hetkel on liiga palav, et koduseid ülesandeid teha, kavatsen peale sissekande lõpetamist uuesti oma toa aknad lahti teha ning päikese käes vedeledes aknast paistvaid puid jälgida. Mõnusalt rahustav tegevus.
Taustaks mängib Jan Hammer - Crockett's Theme
lisaks: olen endale märkamatult lakooniliseks muutunud. Tõenäoliselt saaks nädalavahetusest mõnusa eepose kirjutada, kuid lihtsalt on nii paljut, mida tahaks ainult enda teada jätta.
Tuesday, April 29, 2008
Love & Life
Teade lugejaile: üsna palju detaile on tekstist välja jäetud teie endi huvides.
ehk siis üks pikk nädalavahetus.
Algas kõik sellega, et reede hommikul ärkasin kell 6 üles. Mõtlesin, et kuna niikuinii olen juba ärkvel, teeks mõne varahommikuse pildi ning realiseerisin selle idee. Olin genkyga kokku leppinud, et saame kell 9 purskkaevu juures kokku ning et meil pidi üllatuskülaline olema. Jõudsin stiilselt hilinedes kohale ja nägin, et purskkaevu piirdele toetas rõõmsalt Piiu. Natuke hiljem jõudis ka genky kohale, koperdasime ringi ning tegime pilte, jõudsime mingi hetk ka botaanikaaeda. Sõime Ülikooli Kohvikus ning saime kell 12 Ahtiga kokku. Siis üllatati mind: nimelt haarati mul kätest-jalgadest ning lohistati mind prillipoodi uusi prille ostma. Ise ma ei teadnudki, millised välja valiti, kuid ju nad siis sobisid. Liikusin kodu poole raha järgi, Piiu saadeti igaks juhuks kaasa. Häbenesin oma kaoses tuba natuke aega ning siis liikusime linna tagasi tellimust vormistama. Siis lohistati mind juuksurisse. Ju mind ilusaks seal tehti, igatahes genky ja Piiu olid terve ülejäänud õhtu mu juuste kallal. Kuna Zavoodis ei saanud me korralikult rääkida, otsustasime edasi liikuda Krooksu. Siis tekkis probleem: minu ratas oli teisel pool lukus väravat. Nägime tagapool mingit tänavaosa ja mõtlesime, et saaksime ringiga ratta ilusti kätte. Peale üht pikemat jalutuskäiku olime tagasi zavoodis ning palusime üht klienditeenindajat, et ta meile värava lahti teeks. Lõpuks ei leidnud me Krooksu üles, Piiu tuli meil vastu. Vahtisime seal natuke aega, ning läksime laiali. Piiu tahtis minu poole tulla, kuid hüppasin alt. Kuna Clawson elab enam-vähem samas suunas, liikusin temaga koos edasi. Mõtlesin, et astuks tema poolt läbi ning peale selle mainimis, et tal on sprotte, oligi minek kindel. Koju jõudes leidsin #emangast hea logi, kus kirjeldati, et ma olin kenale tüdrukule ära öelnud, et siis mingi karvase tegelase voodis maanduda. heh.
Laupäev: Ehitasin rõdu ja olin muidu kasulik, kuni mingi hetk Fushi, Ahti ja Inz minu poole sisse sadasid. Vahtisime niisama, kuni otsustati, et kõhud on kõigil tühjad nind liikusime Virtuaali. Virtuaali ees kohtasime Piiut, kelle ajastus oli ülitäpne. Meeldejääv episood on see, kuidas Piiu Fushile salatit tõstis, Fushi siis kiitis: "naine teab oma kohta" ja selle peale suure lusikatäie salatit sülle sai. Pärast seda kõndisime Pirogovile, kus MTI oma kirjandikogemusest rääkis. Kuna kõik pidasid mind mu geinaljade pärast homoks, otsustas Piiu, et ta reibib mind natuke, et näha, kas ma olen isane või mitte. Õnneks suutsin end igatpidi vaos hoida. Väike alkokogus hiljem liikusin Inzuga Kyioshi poole LAN'ile. Kuna ma enda arvutit kaasa ei vedanud ning Inzu läpakal vastav jõudlus puudus, saime ainult pealt vaadata. Otsustasime oma alkoholi võtta ning minu poole tagasi tõmbuda. See oli huvitavate tulemustega otsus, nimelt lahendasime paar pudelit Smirnoffi vaikselt ära, kuritarvitasime seda, et mul on arvuti taha ühendatud kaks klaviatuuri ning lällasime jutukas nii et vähe polnud. Nii lõbus polnud tükk aega olnud.
Pühapäev: Ärkan, inz on juba läinud. Piiul on kodus igav, tuleb minu poole, hammustab mind. Kokkame natuke ja lööme aega surnuks, kuni isa talle järgi tuleb. Umbes poole tunni pärast on ta tagasi, küsin emalt natuke raha ja liigume Kaubamajja. Ostame šašlõkki ning joodavat, Piiu ostab ka jäätist (oleks võinud gentleman olla ja välja teha), kõnnime siis mäest üles ja limpsime kordamööda jäätist. Mingi hetk tekkis Kellukese üleandmisel füüsiline kontakt, teen ettepaneku käest kinni hoida. Nii me kohale jõuamegi. Grill ise oli nagu grill ikka: söödi, joodi, tehti nalja. Kitsa ringkonnaga on vahel üsna mõnus. Pärast seda mängisime toas valetamist, mille ma oma tugitoolipsühholoogioskustega (harr harr) võitsin. Liigume Piiu ja Ahtiga kodu poole, seekord ma Piiut tagasi ei saatnud, mis on tõenäoliselt üks väheseid tarku otsuseid mu elus. Kodus hüppasin duši alt läbi, vaatasime koos mingit hentaid ning lobisesime emangas. Lõpuks vajusime voodisse, rääkisime pikalt teineteisega, kuni magama jäime. Hommikul, kui Piiul oli vaja bussi peale minna ja mobiil äratas, sadas ema tuppa sisse, üllatus ja taganes.
Esmaspäev: Käisin isegi koolis, mind toetas mõnus meeleolu, õhtul läksin Öölaulupeole, mis oli vägev, karjusin hääle ainult natuke kähedaks.
Kokkuvõte laiskadele: Sain uued prillid, sai palju nalja ning "life'i". Ning mis kõige tähtsam: Piiu (^^,)
ehk siis üks pikk nädalavahetus.
Algas kõik sellega, et reede hommikul ärkasin kell 6 üles. Mõtlesin, et kuna niikuinii olen juba ärkvel, teeks mõne varahommikuse pildi ning realiseerisin selle idee. Olin genkyga kokku leppinud, et saame kell 9 purskkaevu juures kokku ning et meil pidi üllatuskülaline olema. Jõudsin stiilselt hilinedes kohale ja nägin, et purskkaevu piirdele toetas rõõmsalt Piiu. Natuke hiljem jõudis ka genky kohale, koperdasime ringi ning tegime pilte, jõudsime mingi hetk ka botaanikaaeda. Sõime Ülikooli Kohvikus ning saime kell 12 Ahtiga kokku. Siis üllatati mind: nimelt haarati mul kätest-jalgadest ning lohistati mind prillipoodi uusi prille ostma. Ise ma ei teadnudki, millised välja valiti, kuid ju nad siis sobisid. Liikusin kodu poole raha järgi, Piiu saadeti igaks juhuks kaasa. Häbenesin oma kaoses tuba natuke aega ning siis liikusime linna tagasi tellimust vormistama. Siis lohistati mind juuksurisse. Ju mind ilusaks seal tehti, igatahes genky ja Piiu olid terve ülejäänud õhtu mu juuste kallal. Kuna Zavoodis ei saanud me korralikult rääkida, otsustasime edasi liikuda Krooksu. Siis tekkis probleem: minu ratas oli teisel pool lukus väravat. Nägime tagapool mingit tänavaosa ja mõtlesime, et saaksime ringiga ratta ilusti kätte. Peale üht pikemat jalutuskäiku olime tagasi zavoodis ning palusime üht klienditeenindajat, et ta meile värava lahti teeks. Lõpuks ei leidnud me Krooksu üles, Piiu tuli meil vastu. Vahtisime seal natuke aega, ning läksime laiali. Piiu tahtis minu poole tulla, kuid hüppasin alt. Kuna Clawson elab enam-vähem samas suunas, liikusin temaga koos edasi. Mõtlesin, et astuks tema poolt läbi ning peale selle mainimis, et tal on sprotte, oligi minek kindel. Koju jõudes leidsin #emangast hea logi, kus kirjeldati, et ma olin kenale tüdrukule ära öelnud, et siis mingi karvase tegelase voodis maanduda. heh.
Laupäev: Ehitasin rõdu ja olin muidu kasulik, kuni mingi hetk Fushi, Ahti ja Inz minu poole sisse sadasid. Vahtisime niisama, kuni otsustati, et kõhud on kõigil tühjad nind liikusime Virtuaali. Virtuaali ees kohtasime Piiut, kelle ajastus oli ülitäpne. Meeldejääv episood on see, kuidas Piiu Fushile salatit tõstis, Fushi siis kiitis: "naine teab oma kohta" ja selle peale suure lusikatäie salatit sülle sai. Pärast seda kõndisime Pirogovile, kus MTI oma kirjandikogemusest rääkis. Kuna kõik pidasid mind mu geinaljade pärast homoks, otsustas Piiu, et ta reibib mind natuke, et näha, kas ma olen isane või mitte. Õnneks suutsin end igatpidi vaos hoida. Väike alkokogus hiljem liikusin Inzuga Kyioshi poole LAN'ile. Kuna ma enda arvutit kaasa ei vedanud ning Inzu läpakal vastav jõudlus puudus, saime ainult pealt vaadata. Otsustasime oma alkoholi võtta ning minu poole tagasi tõmbuda. See oli huvitavate tulemustega otsus, nimelt lahendasime paar pudelit Smirnoffi vaikselt ära, kuritarvitasime seda, et mul on arvuti taha ühendatud kaks klaviatuuri ning lällasime jutukas nii et vähe polnud. Nii lõbus polnud tükk aega olnud.
Pühapäev: Ärkan, inz on juba läinud. Piiul on kodus igav, tuleb minu poole, hammustab mind. Kokkame natuke ja lööme aega surnuks, kuni isa talle järgi tuleb. Umbes poole tunni pärast on ta tagasi, küsin emalt natuke raha ja liigume Kaubamajja. Ostame šašlõkki ning joodavat, Piiu ostab ka jäätist (oleks võinud gentleman olla ja välja teha), kõnnime siis mäest üles ja limpsime kordamööda jäätist. Mingi hetk tekkis Kellukese üleandmisel füüsiline kontakt, teen ettepaneku käest kinni hoida. Nii me kohale jõuamegi. Grill ise oli nagu grill ikka: söödi, joodi, tehti nalja. Kitsa ringkonnaga on vahel üsna mõnus. Pärast seda mängisime toas valetamist, mille ma oma tugitoolipsühholoogioskustega (harr harr) võitsin. Liigume Piiu ja Ahtiga kodu poole, seekord ma Piiut tagasi ei saatnud, mis on tõenäoliselt üks väheseid tarku otsuseid mu elus. Kodus hüppasin duši alt läbi, vaatasime koos mingit hentaid ning lobisesime emangas. Lõpuks vajusime voodisse, rääkisime pikalt teineteisega, kuni magama jäime. Hommikul, kui Piiul oli vaja bussi peale minna ja mobiil äratas, sadas ema tuppa sisse, üllatus ja taganes.
Esmaspäev: Käisin isegi koolis, mind toetas mõnus meeleolu, õhtul läksin Öölaulupeole, mis oli vägev, karjusin hääle ainult natuke kähedaks.
Kokkuvõte laiskadele: Sain uued prillid, sai palju nalja ning "life'i". Ning mis kõige tähtsam: Piiu (^^,)
Tuesday, April 22, 2008
Unenägu
ei mäleta, millega unenägu algas, kuid ming hetk olin Erickuga kusagil suures majas. ta üritas oma naisele helistada, kes oli parajasti Tallinnas. telefon ei vastanud. "Kurat, miks just praegu. Tallinnas on jälle mingid aprillirahutused." Kõndisime ringi, jõudsime ühe ukse taha, koputasime. Seest kostus "siin ei ole enam kedagi, minge minema." Läksime sisse, 2 võõrast tegelast sehkendasid midagi läpaka/tablet'i taga, Erick vallutas lauaarvuti. Üks tüüp näitab läpakal kaklusmängu, mille ta väidetavalt ise oli teinud. Graafiline külg paistis küll uus, kuid avastasin, et voice pack oli Guilty gear'ist üle võetud. Ütlesin neile seda ja nad toksisid torisedes mängu edasi.
Oli mingi etendus, Kyioshi mängis tigedat nabarõngaga liliputi. Pärast etendust kiitsin, et ta mängis hästi. Siis ta tunnistas, et tegelikult oli ta tulnud etendust ainult pildistama, kuid ta värvati kiirkorras mängima.
Olin kodus, kuid ema toas. Tegin ukse lahti, koridoris seisis mingi tige tegelane, kes ähvardas mind tappa. Panin ukse kinni, lõin natuke aega surnuks, lootuses, et tüüp minema läheb. Ei tea, kas läkski või muutus kellekski teiseks, igatahes kui ukse lahti tegin, oli seal juba mingi teine tige tüüp. Mingi hetk viskas mul üle, tegin ukse lahti ja käratasin "mida kuradit sa tahad üldse?". Tüüp: "ma tahan sulle kätte maksta selle eest, mis sa Mannile tegid." Seletasin siis, et mul pole õrna aimugi, kes Mann tegelikult on ja et ma olin tõesti peale kontserti tema pinnal maandundud, kuid olin varakult lahkunud. Tüüp jäi mind uskuma, samuti ka 2 teist tüüpi, kes vahepeal olid juurde tekkinud. Nad hakkasid ukse juures saapaid jalga panema, kuulsin trepikojast mingit lärmi. 3 tüüpi koperdasid minu ees korterist välja, läksid poole korruse võrra trepist alla, keerasid ringi, tulid koos suure hulga rahvaga tagasi ja hakkasid laulma. Ma ei saanud midagi aru, üks tüdruk seletas, et nad tulid mulle sünnipäevaks õnne soovima. Tegin neile selgeks, et mu sünnipäev on 12. augustil, milleni on veel pool aastat aega. Rahvas vaatas üksteisele segaste pilkudega otsa. Kõndisime trepist alla, trepp läks järjest laiemaks, rahvast tuli aina juurde, kuni meid oli sadu, murdsime majast välja, jooksime ja röökisime tänaval. Aprillirahutused olid Tartusse jõudnud.
Kõrvalmärkena annan teada, et varastatud on 15 000 krooni eest vorsti, sinki ja liha.Varas oli vist väga näljane.
Oli mingi etendus, Kyioshi mängis tigedat nabarõngaga liliputi. Pärast etendust kiitsin, et ta mängis hästi. Siis ta tunnistas, et tegelikult oli ta tulnud etendust ainult pildistama, kuid ta värvati kiirkorras mängima.
Olin kodus, kuid ema toas. Tegin ukse lahti, koridoris seisis mingi tige tegelane, kes ähvardas mind tappa. Panin ukse kinni, lõin natuke aega surnuks, lootuses, et tüüp minema läheb. Ei tea, kas läkski või muutus kellekski teiseks, igatahes kui ukse lahti tegin, oli seal juba mingi teine tige tüüp. Mingi hetk viskas mul üle, tegin ukse lahti ja käratasin "mida kuradit sa tahad üldse?". Tüüp: "ma tahan sulle kätte maksta selle eest, mis sa Mannile tegid." Seletasin siis, et mul pole õrna aimugi, kes Mann tegelikult on ja et ma olin tõesti peale kontserti tema pinnal maandundud, kuid olin varakult lahkunud. Tüüp jäi mind uskuma, samuti ka 2 teist tüüpi, kes vahepeal olid juurde tekkinud. Nad hakkasid ukse juures saapaid jalga panema, kuulsin trepikojast mingit lärmi. 3 tüüpi koperdasid minu ees korterist välja, läksid poole korruse võrra trepist alla, keerasid ringi, tulid koos suure hulga rahvaga tagasi ja hakkasid laulma. Ma ei saanud midagi aru, üks tüdruk seletas, et nad tulid mulle sünnipäevaks õnne soovima. Tegin neile selgeks, et mu sünnipäev on 12. augustil, milleni on veel pool aastat aega. Rahvas vaatas üksteisele segaste pilkudega otsa. Kõndisime trepist alla, trepp läks järjest laiemaks, rahvast tuli aina juurde, kuni meid oli sadu, murdsime majast välja, jooksime ja röökisime tänaval. Aprillirahutused olid Tartusse jõudnud.
Kõrvalmärkena annan teada, et varastatud on 15 000 krooni eest vorsti, sinki ja liha.Varas oli vist väga näljane.
Monday, April 21, 2008
"Meil on tehniline jama, võim peeretab"
ehk kuidas ma Pluuto kontserdil käisin.
Õigemini algas tants ja trall juba reede hommikul, kui ma peaaegu vabatahtlikult üsna varakult end üles ajasin, ehituspoest viimased materjalid koju vedasin ning siis umbes seitsmeni õhtul puhkepausideta linoleumi laotasin. Hüppasin siis duši alt läbi, avastasin, et MTI oli juba tükk aega akna all külmetanud, ning liikusime koos Ahti poole. Mingi hetk olime juba seitsmekesi ning tagusime Frets on Fire't, Stepmaniat, Audiosurf'i ja ülivähe Guilty Gear'i. Hiljem kasutasin Piiut jälle padjana (ülimõnus btw) ning vaatasime mingit mõnusat komöödiat.
Jõudsin umbes kaheksaks koju, sain umbkaudu 2 tundi magada, remontisin jälle õhtuni välja. Vajusin umbes kolmveerand 9 paiku Kyioshi poole sisse, Mihkel oli ka seal juba. Enne välja minekut värvisid Kyo ja Mihkel teineteisel aerosool-juuksevärviga juuksed roheliseks. Õigemini proovisid, sest Mihkli jaoks rohelist värvi ei jätkunud, seega sai tal pool pead valgeks tehtud.
Kontsert oli iseenesest tore. Soome jazz oli ka muhe, kuigi rahvas vist eriti ei kuulanud. Pluuto mõuras mõnuga, kahjuks hakkas mul kõrv valutama ja pidin lava juurest tagasi tõmbuma. Mingi hetk kadusid Mihkel ja superkangelane Lapsepõlve Trauma koos minu ja Kyo jopedega ära. Vahtisin siis niisama, kuni jope tund aega hiljem tagasi sain, koperdasin kellegi Manni pinna peale, kus oli rahvarekordi purustamine käsil. Leechisin kellegi käest lonksu õlut, magasin natuke lahtiste silmadega ning koperdasin mingi hetk koju. Asukoht oli ülimalt soodne, umbes 100 meetrit minu majast.
Koju jõudsin ülimalt näljasena. Leidsin voodi pealt paki šokolaadiküpsiseid, mis köögi remondi käigus sinna sattunud olid. Esimene mõte oli: "Jumal armastab mind." Mõni hetk hiljem hakkasin mõtlema, miks ma oma mõtte just sellisena väljendanud olin.
Siin ma nüüd olen, magamata ja söömata, need paar ajurakukest mis mul on, täielikult lühises. Loodan varsti uue arvuti kokku saada ja paari muud imet. Kuna kirjutamistuju hakkab otsa saama, tõmban tänaseks otsad kokku.
Õigemini algas tants ja trall juba reede hommikul, kui ma peaaegu vabatahtlikult üsna varakult end üles ajasin, ehituspoest viimased materjalid koju vedasin ning siis umbes seitsmeni õhtul puhkepausideta linoleumi laotasin. Hüppasin siis duši alt läbi, avastasin, et MTI oli juba tükk aega akna all külmetanud, ning liikusime koos Ahti poole. Mingi hetk olime juba seitsmekesi ning tagusime Frets on Fire't, Stepmaniat, Audiosurf'i ja ülivähe Guilty Gear'i. Hiljem kasutasin Piiut jälle padjana (ülimõnus btw) ning vaatasime mingit mõnusat komöödiat.
Jõudsin umbes kaheksaks koju, sain umbkaudu 2 tundi magada, remontisin jälle õhtuni välja. Vajusin umbes kolmveerand 9 paiku Kyioshi poole sisse, Mihkel oli ka seal juba. Enne välja minekut värvisid Kyo ja Mihkel teineteisel aerosool-juuksevärviga juuksed roheliseks. Õigemini proovisid, sest Mihkli jaoks rohelist värvi ei jätkunud, seega sai tal pool pead valgeks tehtud.
Kontsert oli iseenesest tore. Soome jazz oli ka muhe, kuigi rahvas vist eriti ei kuulanud. Pluuto mõuras mõnuga, kahjuks hakkas mul kõrv valutama ja pidin lava juurest tagasi tõmbuma. Mingi hetk kadusid Mihkel ja superkangelane Lapsepõlve Trauma koos minu ja Kyo jopedega ära. Vahtisin siis niisama, kuni jope tund aega hiljem tagasi sain, koperdasin kellegi Manni pinna peale, kus oli rahvarekordi purustamine käsil. Leechisin kellegi käest lonksu õlut, magasin natuke lahtiste silmadega ning koperdasin mingi hetk koju. Asukoht oli ülimalt soodne, umbes 100 meetrit minu majast.
Koju jõudsin ülimalt näljasena. Leidsin voodi pealt paki šokolaadiküpsiseid, mis köögi remondi käigus sinna sattunud olid. Esimene mõte oli: "Jumal armastab mind." Mõni hetk hiljem hakkasin mõtlema, miks ma oma mõtte just sellisena väljendanud olin.
Siin ma nüüd olen, magamata ja söömata, need paar ajurakukest mis mul on, täielikult lühises. Loodan varsti uue arvuti kokku saada ja paari muud imet. Kuna kirjutamistuju hakkab otsa saama, tõmban tänaseks otsad kokku.
Tuesday, April 15, 2008
Linoleum
Ehk palju jama.
Kõigepealt pidi genky aitama seda poest ära tuua, mida ta ei teinud. Suva sellega, täna oli linoleum ukse ees. Ema käsul olin inzu appi tellinud, kuna need rullid pidid tohutu suured ja rasked olema. Inz haaras suuremast rullist ja jooksis sellega üksi trepist üles nagu kevadtunnetest pakatav orav. Koperdasin teise rulliga käsikaudu kottpimedas keldris ringi. Selleks ajaks, kui ma tuppa jõudsin, oli Inz juba oma uude mänguasja, PSP phat'i süvenenud.
Avastasin, et rattal keskjooks lõtkub koledal kombel. vähemalt 1cm lõtk pedaali otsast mõõdetult. Paistab, et mu Classic Magnum on lagunemise äärel.
Rõõmsaid uudiseid veel niipalju, et ostsin endale korpuse ka ära, homme peaks kohale jõudma.
Kõigepealt pidi genky aitama seda poest ära tuua, mida ta ei teinud. Suva sellega, täna oli linoleum ukse ees. Ema käsul olin inzu appi tellinud, kuna need rullid pidid tohutu suured ja rasked olema. Inz haaras suuremast rullist ja jooksis sellega üksi trepist üles nagu kevadtunnetest pakatav orav. Koperdasin teise rulliga käsikaudu kottpimedas keldris ringi. Selleks ajaks, kui ma tuppa jõudsin, oli Inz juba oma uude mänguasja, PSP phat'i süvenenud.
Avastasin, et rattal keskjooks lõtkub koledal kombel. vähemalt 1cm lõtk pedaali otsast mõõdetult. Paistab, et mu Classic Magnum on lagunemise äärel.
Rõõmsaid uudiseid veel niipalju, et ostsin endale korpuse ka ära, homme peaks kohale jõudma.
Monday, April 14, 2008
Teine Postitus
sest mingi postitus peab ikka teine olema.
Eelmine nädal: ühtlaselt igav.
Laupäev:
Värvisin ja remontisin. Õhtul Zavoodi. Seal ootasid yoshy, Liis ja Mihkel, lisaks kohtasin legendaarset või siis niisama kuulsat Kõusti ning paari muud inimest, keda ma tõenäoliselt enam ära ei tunneks. Liis vallatles ühe teise tüdruku rindadega. Huvitav, kas mu ümbruses istuvad meessoost isikud olid omasooiharad, halva nägemise või olid lihtsalt liiga palju alkoholi tarbinud, sest nad vist ei märganudki seda. Koju jõudes sain emalt peapesu, miks ma iga nädalavahetus joomas käin. Lugesin siis korrad kokku, ja avastasin, et tegelikult tarbin ma alkoholi ikka väga vähe. Ise küll muret ei tunne.
Pühapäev: kell 10 peksti mind ehituspoodi. Terve päev oli natuke karvane olla, hullu polnud. Köök sai värvitud, nüüd ainult linoleum panna.
Täna (esmaspäev) Esimene sõit rattaga. Vaatasin, et ilus ilm, rotid ega kääbused ei olnudki mu ratast tükkideks lammutanud, niisiis sai jaapani keelde traathobuse seljas mindud. Kahjuks on talvega igasugune kopsumaht ära kadunud, Wilde juurest üles minnes lükkasin ratast käe kõrval. Mäest alla tulek kujunes pingeliseks, kui ma tegin igakevadise avastuse, et ratta pidurdusmaa on märksa pikem kui arvata võiks. Siiski jõudsin ühes tükis ja ainult natuke õlisena koju.
Ahjaa, liitusin sellise kahtlase, kuid suure asjaga nagu Planet Foorum. ei oska midagi postitada.
Eelmine nädal: ühtlaselt igav.
Laupäev:
Värvisin ja remontisin. Õhtul Zavoodi. Seal ootasid yoshy, Liis ja Mihkel, lisaks kohtasin legendaarset või siis niisama kuulsat Kõusti ning paari muud inimest, keda ma tõenäoliselt enam ära ei tunneks. Liis vallatles ühe teise tüdruku rindadega. Huvitav, kas mu ümbruses istuvad meessoost isikud olid omasooiharad, halva nägemise või olid lihtsalt liiga palju alkoholi tarbinud, sest nad vist ei märganudki seda. Koju jõudes sain emalt peapesu, miks ma iga nädalavahetus joomas käin. Lugesin siis korrad kokku, ja avastasin, et tegelikult tarbin ma alkoholi ikka väga vähe. Ise küll muret ei tunne.
Pühapäev: kell 10 peksti mind ehituspoodi. Terve päev oli natuke karvane olla, hullu polnud. Köök sai värvitud, nüüd ainult linoleum panna.
Täna (esmaspäev) Esimene sõit rattaga. Vaatasin, et ilus ilm, rotid ega kääbused ei olnudki mu ratast tükkideks lammutanud, niisiis sai jaapani keelde traathobuse seljas mindud. Kahjuks on talvega igasugune kopsumaht ära kadunud, Wilde juurest üles minnes lükkasin ratast käe kõrval. Mäest alla tulek kujunes pingeliseks, kui ma tegin igakevadise avastuse, et ratta pidurdusmaa on märksa pikem kui arvata võiks. Siiski jõudsin ühes tükis ja ainult natuke õlisena koju.
Ahjaa, liitusin sellise kahtlase, kuid suure asjaga nagu Planet Foorum. ei oska midagi postitada.
Wednesday, April 9, 2008
Uus blogi
Registreerisin selle blogi juba mõnda aega tagasi. Siis tahtsin Kalevi Kamatahvli sarnast bännerit, ootasin, et äkki saab kusagilt skännida ja siis Paintshopis midagi kokku klopsida. Lõpuks katkes kannatus, võtsin Paintshopi lahti, alustasin nullist ning natuke aega hiljem oligi bänner valmis.
Kujundusest veel niipalju, et see hakkab tõenäoliselt muutuma. Nii et kui blogile sattudes tundub, et vale koht on, kuid URL on õige, siis põhjuseks on see, et see kuri rahulolematu elukas minu sees on jälle kujundusega mänginud.
Kujundusest veel niipalju, et see hakkab tõenäoliselt muutuma. Nii et kui blogile sattudes tundub, et vale koht on, kuid URL on õige, siis põhjuseks on see, et see kuri rahulolematu elukas minu sees on jälle kujundusega mänginud.
Subscribe to:
Posts (Atom)