Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.
Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.
Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.
Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.
