Peatus mineviku ja homse vahel

Kääbus istus trammipeatuses ja nuttis lohutamatult. Enam ei tundnud ta ninas piparkoogilõhna, seda, mida ta nii kaua oli igatsenud. Habemega naise kootud käpikud olid ammu räbalateks kulunud. Aeglaselt ja nuuksudes võtab kääbus põuest väikese pudelikese ja kortsunud foto. Pudelike on kinnise korgiga ja kääbus teab, et seda pudelit ei ava ta kunagi. Fotol naeratavad inimesed, kääbuse pisar kukub tuhmunud mälestusest napilt mööda. "Oleks Jõujuurikas elus..." mõtleb kääbus veel korraks. "Oleks Jõujuurikas elus, siis ta... mida?" Jõujuurika ramm ei aitaks praegu enam kedagi, seda mõistes hakkab kääbus veel haledamalt nutma.

Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.

Pühendusega Pihelile.