Monday, March 26, 2012

Säästupirn

ehk kui ma lakke vaatasin, et inspiratsiooni pealkirjaks leida, oli see esimene asi, mis silma jäi.

Iga kord, kui ma blogi tahan kirjutada, on mul tunne, et keegi loeb seda ja võtab isiklikult. Mõnikord ma tean kes, mõnikord mitte. Lihtsalt alati närib minus eeldus, et keegi tahab teada: "aga miks sa äkki kirjutama hakkasid?". Peamiselt seetõttu, et ma teen seda korra aastas. Samas facebookis tähelepanuhooramine pole minu rida, et peaksin iga päev vähemalt 12 viiesõnalist postitust tegema.

Millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, et kui üks kolleeg oma tuka ühe silma ette tõmbab, ei näe ta emo välja, vaid lihtsat häirivalt.... tuttav? Ei. aga see oli häiriv.

Tunnen puudust oma kivist. Kes mäletab, siis kunagi, kui ma maailma peale veel vihasem olin, tahtsin ma kivi. Just sellist head suurt ja rasket, mille alla pugeda, et kogu maailm minust mööda läheks. Toida hunti kaua tahad, vahib teine ikka metsa poole. Misantroobist ja eluaeg üksinda olnud inimene ei tahagi KOGU AEG HÄNGIDA. Olen kasvanud üles, ilma et minu ümber oleks kogu aeg inimesed olnud. Ei topitud neid mulle ette ega tahtnud ma ise nendega suhelda. Või siis suved maakohas, kus nägigi kuude kaupa ainult kümmekond inimest. Mäletan, kui ükskord ühele neiule ütlesin: "ma ei oska smalltalki kuigi hästi" ja ta vastas, et me oleme smalltalkist juba edasi jõudnud. Olen igav inimene, oskan asjalikku vestlust hoida mõne rea. Oskan teemat teha ükskõik millest, rääkida tundide kaupa, aga mul pole lihtsalt kuigi palju öelda.

Internet on omaette fenomen. Saab infot vahelda, ilma et peaks suhtlema. Mina ütlen oma blogis, sina ütled oma blogis ja ongi hästi. Irc, msn, facebook, foorumid, äkitselt avastad, et F5 nupp on siledaks kulunud ja rullik nii kulunud, et ei ragise enam. Ja kui võtta logi ette, kasvõi aasta oma, avastad et kogu sisu omav tekst oleks väärt ehk pool tundi su elust, mitte aga päevade kaupa ekraani poole vahtimist. Ma ei hakka ütlema, et me peaks kõik online suhtlusmeedia nüüd põlema panema ja postituvide peale tagasi minema.

Lõpetuseks 2 asja. Esiteks, luban hakata tubliks blogipidajaks, nagu alati. Teiseks, inimesed on debiilikud.