ehk kui jälle on liiga palju millest rääkida, ent vähe, mida öelda.
Eksamid selleks aastaks läbi, üks väike asi veel kofeiini abil ära kirjutada ja ongi selleks aastaks kõik. Ees ootab veel WC remont ja juhilubade vormistamine. Siis natuke nokitsemist autode kallal.
Jõudsin lõpuks Mikuchannel'is kirjutamiseni. Tahaks kirjutada, aga ei oska väga hästi. Selle eest aga lugege seda ja kommenteerige :)
Vahepeal oli mõte, et hakkaks siia anime- ja filmiarvustusi kirjutama. Siis mõtlesin aga, et pole mõtet siia kirjutada ülevaateid asjadest, mida kõik näinud on, kuna see ei huvitaks kedagi ja muutuks liiga subjektiivseks. Sams pole siinne lugejaskond piisavalt suur, et siin vähetuntud asju tutvustada.
Siis kui pikem kirjutamistuju tuleb, kirjutan jälle. Olen märganud, et mida suuremad postituste vahed, seda raskem on tegelikult midagi rääkida.
Hea film oli.
Friday, June 19, 2009
Wednesday, June 3, 2009
Müüdud hing
ehk lõputu töö ja vaev.
See semester on ülikoolis peaaegu edukas olnud. Siiani väljapandud hinded on päris kenad olnud: A; B; C ja D + posu "arvestatud". Isegi E 'd pole ma see semester pidanud saama, F'ist rääkimata. Nüüd aga loodan, et ei sõnunud reedest ajalugu ja järgmise nädala germaani filoloogiat ära.
Leksikoloogiaks õppisin kolm või neli päeva, lõpuks oli aju asemel pasteet. Eelmisest sessist õppisin, et märksa lihtsam on üks kord ja korralikult õppida, kui mõnd eksamit mitu korda järgi teha.
Saatuse iroonia tõttu pidin ma õppima siis, kui õues oli 26 või rohkemgi kraadi sooja, toas lausa 28.
Pea iga õhtu on mul tekkinud üks kummaline soov. Monitori külm helendus on mind häirima hakanud. Tahaks võtta pudelikese veini, tüki sinihallitusjuustu, monitori välja lülitada ja lihtsalt peaaegu pimedas toas head muusikat kuulata. Hakkan vaikselt mõistma, miks inimesed siiani muusikakeskusi ja dvd-mängijaid ostavad ning telekat vaatavad. Arvuti on kuidagi tundetu. Kõike on võimalik saada ja kogeda, ent midagi jääb puudu.
Mäletan üht Schneideri muusikakeskust, mis meil kunagi oli. Kui see pimedas mängima panna, kumasid volüüminupul olev tuluke ja FM tuli punaselt läbi pimeduse. Rohkemat ei olnud muusika jaoks vaja. Kasseti kerimine ei olnud tüütu, vaid oli lihtsalt väike ooteperiood enne muusikat. Raadio võis kahiseda ja kassett olla aastatest kulunud, see ei mänginud rolli.
Kui ma võrdlen seda oma praeguse eluga, tundub see lausa romantiline.
See semester on ülikoolis peaaegu edukas olnud. Siiani väljapandud hinded on päris kenad olnud: A; B; C ja D + posu "arvestatud". Isegi E 'd pole ma see semester pidanud saama, F'ist rääkimata. Nüüd aga loodan, et ei sõnunud reedest ajalugu ja järgmise nädala germaani filoloogiat ära.
Leksikoloogiaks õppisin kolm või neli päeva, lõpuks oli aju asemel pasteet. Eelmisest sessist õppisin, et märksa lihtsam on üks kord ja korralikult õppida, kui mõnd eksamit mitu korda järgi teha.
Saatuse iroonia tõttu pidin ma õppima siis, kui õues oli 26 või rohkemgi kraadi sooja, toas lausa 28.
Pea iga õhtu on mul tekkinud üks kummaline soov. Monitori külm helendus on mind häirima hakanud. Tahaks võtta pudelikese veini, tüki sinihallitusjuustu, monitori välja lülitada ja lihtsalt peaaegu pimedas toas head muusikat kuulata. Hakkan vaikselt mõistma, miks inimesed siiani muusikakeskusi ja dvd-mängijaid ostavad ning telekat vaatavad. Arvuti on kuidagi tundetu. Kõike on võimalik saada ja kogeda, ent midagi jääb puudu.
Mäletan üht Schneideri muusikakeskust, mis meil kunagi oli. Kui see pimedas mängima panna, kumasid volüüminupul olev tuluke ja FM tuli punaselt läbi pimeduse. Rohkemat ei olnud muusika jaoks vaja. Kasseti kerimine ei olnud tüütu, vaid oli lihtsalt väike ooteperiood enne muusikat. Raadio võis kahiseda ja kassett olla aastatest kulunud, see ei mänginud rolli.
Kui ma võrdlen seda oma praeguse eluga, tundub see lausa romantiline.
Subscribe to:
Posts (Atom)