Väsimus

ehk juhtus selline imetabane asi, et mina väsisin ära.

Ma ei väsi. Olen seda enda juures juba ammu märganud. Ma võin üle kuumeneda või suurema osa oma reaalsusetajust kaotada, kuid ma ei väsi. Füüsiline koormus pole mind kunagi lõplikult ammendada suutnud. Isegi siis, kui paistab, et kohe-kohe kukun ma kurnatusest pikali, või kui ma isegi olen korraks maas, tõusen ma pea kohe jälle jalule. Niikaua, kuni mu keha allub mu kontrollile, ma liigun.

Aga hinge on tekkinud midagi. Või on sealt midagi kadunud. Mul on tunne, et põlesin lõplikult läbi.

Hinges on vaikus.



Ülalolevad read kirjutasin ma juba kas neljapäeval või reedel. Ma arvasin, et suudan selle psüühilise väsimusega võidelda veel, kasvõi natuke aega. Aga siis mõistsin, et sellel pole enam lihtsalt mõtet. Jah, raske on lahti lasta, aga vahel pole enam mõtet ka kinni hoida.

Kaalun traumapunkti külastamist. Ei, ma ei vigastanud ennast tahtlikult nii raskelt, et end elu ja surma piirile viia. Lihtsalt tahaks teada, kas ma kukkusin endal mõne ribi katki või mitte.