ehk elu on iga päev uus seiklus.
Täna jäin näiteks klassis magama. Olen eluaeg unehäiretega olnud. Pole kunagi kiiresti ja mugavalt magama jäänud. Alati on mingi vähkremine. Viimasel ajal on asi käest läinud ning lähen magama alles 4-5 paiku, sest lihtsalt puudub motivatsioon magamaminekuks. Ja und niikuinii ei tule. Täna siis vaatasime mingit dokfilmi umbes kuuekesi klassis. Mingi hetk toetasin pea kätele, nii et lõug vastu lauda vajus. Siis puhkasin korraks silmi ja järgmine hetk nägin juba unenägu, kuidas genky mulle ircu privas ütleb, et ta ei jõua täna minuga pildistama. Tegelikult jäi ta ainult sujuvalt poolteist tundi hiljaks. Andestan mõistvalt kallile kaashilinejale.
Eile oli lumi. Ahti poolt tulles tekkisid vallatud mõtted. Enne kui tasakaalukad mõtted mu peatasid, sumpasin põlvini lumes ja tegin hangedes kukerpalle. Lihtsalt puhas lapselik rõõm lumest ja elust. Aga miks mitte? Miks peetakse tänapäeval inimest, kes rõõmu välja näitab, imelikuks? Otsekui peaks rõõmu tundmiseks olema mingi suur põhjus ja siiski peaks seda varjama otsekui kartuses, et keegi või miski selle ära võtab. Miks ei peeta seda, et terve ühiskond on pealesunnitult tagasihoitud ning otsekui masendusest vaevatud, imelikuks? Minu jaoks on just see veider, et etaloniks on seotud tundetud inimesed, või mis veel hullem, inimesed, kes tunnevad ainult negatiivseid emotsioone.
Miks ei võiks me kõik üksteisele naeratada ja ainuüksi sellega tagada kõigile hea tuju? Miks me peame olema võhivõõraste vastu vaenulikult meelestatud? Miks näeme kõiges heas mingit kurja tagamõtet? Kas tõesti on headus ja soojus inimeste südameist niivõrd kadunud, et arvame seda esinevat ainult võltsi mänguna?
Taustal mängib tasakesi: Yoko Kanno & Akino Arai - Voices - Chello instrumental "Macross Plus"
No comments:
Post a Comment