esimesed mõtted

ehk siis kui teised Audiosurfi mängivad ja mina jälle Ahti diivaninurka end kerra olen tõmmanud.

Inz kirjutas oma blogisse midagi tarka. Mõtlesin, et see oleks hea võimalus temalt läpu haarata ja väike teemamuutus oma blogisse sisse tuua. Mõtlesin natuke kvanititeedi peale. Nimelt võib olla jäänud mulje, et ma postitan ainult siis, kui mul on mingi väga mõjuv põhjus selleks. Üsna mitu korda olen ma jätnud ütlemata midagi ainult sellepärast, et asjaga pooleldi kursis olevad inimesed loeksid sellest liiga paljut välja. Isegi kui mu mõtted on pärit hoopis mujalt.

Olen tahtnud öelda, et olen midagi mõistma hakanud. Nimelt midagi, mida Piiu pole mulle kunagi seletanud, kuid millest ma kuulnud olen.

To shine

Mul on oma teooria selle kohta. Ma ei oska seda eriti hästi sõnadesse panna. Kuid minu jaoks tähendab see seda, et kui ma mingil muul moel enam ellu ei oska jääda, hakkan lihtsalt "särama". Ehk on mõni märganud, et ma ajan vahel eriti seosetut möla, keksin rõõmsalt ringi ja laulan lugudele kaasa. Tegelikult ei oska ma enam muud. Mul on tunne, et kui ma seisma jään, siis ma ei hakkagi enam liikuma. ja see on tõsi. Kui mul tegevust ei ole, vajun ma aina sügavamsse letargiasse, kuni minust kaob igasugune teotahe.

See tekst läheb juba natuke käest. inz mängib ekraanil oma ärakulunud Cautionary Warningut, mis on Black Heaveni opening/ending/main theme/side theme/main character theme ja üldse ainus lugu terve metaliteemalise anime peale.

Ahjaa, mulle tulid jälle vabarna-senpai sõnad meelde.

Zero interest = zero effort = zero outcome = zero interest. ad infinitum.

Mind huvitab, kuidas näeks valem ümberpööratul kujul. Kui panustada kogu oma hing millessegi, mille vastu on ülim huvi, siis mis oleks tulemuseks?

Kodus loen selle postituse läbi, parandan kirjavigud ja postitan midagi juurde.