Edasilükkamine ja kibestumus

ehk kui MTI kirjutas juba alguse

Tere, minu nimi on Riho ja ma olen edasilükkaja. Oleks õigel ajal Legendi lammutama hakanud, oleks kõik valmis juba, nüüd oli nädal aega nii julma külma, et ei tahtnud majast väljagi minna, rääkimata kütteta garaazis härmas metalli kallal kangutamisest. Eksamiteks õppisin seekord esimest korda elus peaaegu õigel ajal, samas kõiksugused kodused tööd esitasin ikka viimasel momendil. Kes käis täna hommikul linnast jõulukingitust otsimas? Mina. Nimekiri oleks lõputu.

Mõtle, planeeri, tegutse või siis Think, Plan, Execute. Ingliskeeles kõlab lahedamini, verejanuline inimhing leiab vast rohkem rahuldust hukkamisest kui niisama tegutsemisest.

Tähtsaim osa sealt on tegutsemine. Kindlasti on ka tähtis millal tegutseda, niisama lahmides ei jõua kaugele, kuid siiski kaugemale, kui mitte midagi tehes. Eriti tähtis on see inimsuhete puhul. Olen ise kogenud, mis juhtub, kui selgeksrääkimist või hullematki lõputult edasi lükata - lõpptulemus on alati halvem kui halvimvõimalik õigel ajal tegutsemise tagajärg.

Teiseks tahaks rääkida kibestumusest. Ise olen nii inimsuhetes kui ka praeguses jõuluhooajas pettunud - ei suuda kaasa minna selle maskide paraadiga, kus kõik teesklevad, et neil on lõbus või ongi nii sinisilmsed või lühinägelikud, et ei näe pikemat perspektiivi. Esiteks, jõulud - inimesed jooksevad üksteist pikali, et osta asju, mida nemad või kingisaajad ei vaja, raha eest, mida neil ei ole. Ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks jõuludest eriti ülevoolavalt positiivseid mälestusi. Eelistan olla pagan, kuulata Metsatöllu ja ignoreerida kogu seda tsirkust.

Teiseks, inimsuhted. Ahti märkis ära, et ma võiksin end kokku võtta ja endale "mõne" tüdruku sebida. Ehk venitan küll veidi reaalsust, aga kui mingi hetk tuli välja, et mul on enam-vähem töökõlbulik pick-up mõtlemisviis, aga puudub motivatsioon, oli ta üllatunud. Sest nii see ongi. Möödas on ajad, kui ma ei julgenud kellegagi rääkida, saabunud on ajad, kui ma lihtsalt ei taha. Suvalise purjus tüdruku Krooksust või Zavoodist ära lohistamine ei tohiks kuigi raske olla, eriti kui veel pingutada. Ei huvita. Kindlasti märgiksin ära arusaamatuste vältimiseks: ma ei ole kordagi väitnud ega kavatsegi väita, et ma suudaks saada iga tüdruku, keda ma tahan. Kaugel sellest. Ma väidan, et ma suudaksin leida "midagi" kui ma tahaks. Ehk mitte kõige targema, ehk mitte kõige ilusama, või siis lihtsalt väga purjus, aga "midagi" ma leiaks. Aga ma ei taha.

Mõte sai otsa, teema sai halva maitse juurde, rohkem ei kirjuta.

Meh

ehk kui ei oska pealkirja kirjutada.

Viimasest postitusest on jälle väga palju aega möödas. Mitte et see mingit rolli mängiks, keegi niikuinii ei loe ju. Blogid on kaduma hakanud, foorumid surevad välja, internet käib alla. Mind siiralt huvitab, mis on tulnud foorumite ja blogide asemele - twatter, lõustaraamat (facebook) vms? Kahtlen sügavalt selliste lehekülgede praktilisuses. Aga tänapäeva moetrend ongi infomöla ju, pisikesed informatsioonikillukesed, kontsentreeritud viimse piirini, kõik mis on pikem kui 160 tähemärki on "tl;dr" (liiga pikk; ei lugenud). Jumal hoidku veel mõne raamatu eest, kõik mis on voldikust paksem, on liiga raske, tuleb filmiks nämmutada ja siis ajusurmas inimestele müüa.

Mõtlesin päris tükk aega, mida siia blogisse kirjutada, aga paistab, et kui ükskord kirumisvanker veerema lükata, tuleb juttu lausa iseenesest.

Mida ma mõtlesin blogiga teha - keegi mu emojutte ning valitsuse ja viletsuse kirumist niikuinii lugeda ei taha - hakkan siia hoopis muusikat linkima. Uut eraldi blogi selleks ei tee, las jääb siia. Lisaks, kui on viitsimist ja materjali, räägin muust huvitavast.

Näiteks Wanko to Kurasou'st. Kui välja arvata Utawarerumono, mis on visual novel + turn-based strategy + natuke paljast naisekeha, siis on tegemist esimese tõsise eroge'ga, mida ma läbi olen mänginud. Soovitan.

Pidin muusikat linkima, teen seda siis. Kes mu linkidele on kunagi klikkinud, teavad neid juba, aga kordamine on tüütuse ema.



Järgmine kord räägin Touhou Projectist. Olge ilusad :)

Speed of Slow

ehk kui kõik liigub turboteokiirusel.

Animatsuri oli tore, pilte saab siit. Pole viitsinud blogiga ka enam tegeleda. Üldse on kõik soiku jäänud. Rover seisab ka maja ees niisama, uut käigukasti ootan juba ligi kuu aega. Lisaks sain nädal aega mõnuga haige olla.

Lisaks enda blogi soikujätmisele pole ka mikuchannelis midagi kirjutanud. Tekkis idee teha otakublogi, tegimegi ära, nüüd tuleb ainult vägi ja võim kokku korjata ja end tööle sundida. Kui tunned, et oled hardcore nerd või lihtsalt sotsiaalne ebard, võta ühendust.

Tänane loovalik pole kerge. Nimelt olen selle ligi pooleteist kuu jooksul päris palju häid lugusid leidnud, mida tahaksin levitada. Aga teeme siis nagu kokkulepitud - see lugu, mis praegu mängib, läheb loosi.

12. august

ehk palju...õnne?

Mõtlesin, et võiks blogi kirjutada, mõtlesin siis natuke aega, mida pealkirjaks panna, ei tulnud ühtegi ideed, vaatasin kella ja avastasin, et ennäe imet, olen juba 47 minutit 21-aastane olnud.

Rääkisin täna üle pika aja Guillermoga (tynvar) ja tõlkisin talle ühe eesti ütluse ära - tilk tõrva meepotis. Just selline tunne on hetkel, meepotte on päris ohtralt ja elu oleks päris magus, kui päris paljudesse poleks saatus tõrva sisse tilgutanud. Siin siis väike võrdlus:
sain load kätte - roveri käigukast jamab
sain sünnipäevaks PSP - ekraan vigane, usb laadija kahtlane, mälukaardi peale läheb raha. Siiski olen tänulik kõikidele, kes panustasid, kuna tean, et kõigil on näpud põhjas ja lihtsalt viisakusest tänan ma harva, ikka siirast südamest.
ostsin odavalt pleieri - kätte saan vist siis kui lumi maas.

Ülalolev list oli 2x pikem, aga kustutasin mõttetu tühja hala ära, ega elu ei peagi täiuslik olema, tugevaks teevad inimese ületatud raskused, mitte neist möödahiilimine ja teiste kaela veeretamine.

Mis toobki mind ühe mõtteni, mis mul vahepeal oli. Kallis lugeja, mõtle palun selle üle: "kui väike inimene oled sa?". Tabasin end sellelt mõttelt pärast sõidueksamilt läbikukkumist, kui avastasin end mõtterajalt: "ok, järgmine kord siis 6. augustil, mis seal ikka, ega ma pole ju nii tühine inimene, et sellise asja pärast põdeda." Ehk siis, kas tõesti maksab iga pisiasja üles puhuda? Ainus reaalne probleem mu elus on hetkel, et elustiil ja sissetulekud ei vasta päris teineteisele. Tegin juba nalja, et peaks Roveri maha müüma ja diiselgolfi ostma, fakt on, et Roveri müün ma maha siis, kui mul pole enam kiirnuudlitegi jaoks raha või kui mingi idioot (näiteks ma ise) selle puruks sõidab. Pigem kõnnin jala.

Inimesed, kõik probleemid on ületatavad, kui te nende üle ulgumise asemel neid lahendate.

Lõpetuseks video, mille valmistasin Ahtile sünnipäevaks ja kuna seda lugu niikuinii kusagil mujal pole...



Ma siiani ei saa aru, miks ma seda korralikult vilkuma ei saanud.

Teistsugused inimesed III

ehk kui originaalset pealkirja välja ei mõtle.

Motivatsiooni antud postituse jaoks sain umbes tund aega tagasi aset leidnud juhtumist: nimelt tulin just 25km rattaringilt ja 500m enne kojujõudmist tahtis mingi tegelane mulle kallale tulla. Mind nähes hakkas tee poole jooksma, röökis ja vehkis oma kaikaga, õnneks on ratturid jalakäijatest üldjuhul kiiremad.

Miks käituvad inimesed niimoodi? Õigemini, miks laseb ühiskond inimestel niimoodi käituda? Ma arvan, et peaaegu mitte kellelgi pole mõjuvat õigustust täiesti suvalist inimest tänaval rünnata. Ja miks selliseid inimesi ei karistata? Enne, kui vastate, et karistatakse küll, siis mõelge, kas nädal aresti ja rahatrahv on mingigi karistus teise inimese sandistamise eest? Ma pääsesin praegu ainult tigeda meelega, aga mu ema kursusekaaslasel ei läinud nii hästi. 20, võib-olla juba 30 aastat tagasi rünnati anne kanali lähedal mu ema kursaõde, võeti ära käekott (tollel ajal vaene tudeng, käekotis oli ehk mõni rubla ja....tühjus). Aga lisaks käekoti vargusele otsustasid kallaletungijad igaks juhuks lühikest kasvu ja õblukese ~20-25 aastase neiu läbi peksta. Tulemus - koljupõhimiku murd, ajupõrutus, ninaluu murd, hambad välja löödud ja üle keha sinikad. Leiti hommikul vereloigust. Kallaetungijaid ei leitudki kunagi.

Järgmiseks väike arvamismäng. Mis asutusega on tegu?









Mõtlesite välja? Tegemist on vanglaga. Miks näeb see välja parem kui enamus üliõpilaselamuid? Miks nad toituvad paremini, tervislikumalt ja tasakaalustatumalt kui keskmine inimene? Miks on nende päralt tasuta lõputud mugavused, mille eest vaba inimene peaks hingehinda maksma? Olete jõusaalide hindu uurinud? Kas tahate teada, palju ühe vangi selline ülalpidamine maksab? Uurige, ma ei mäleta, aga mind ei üllataks, kui see summa oleks umbes 3 korda suurem, kui näiteks keskmine pension. Nähtavasti jätkub raha vangide poputamiseks, samal ajal kui vabaduses elavad inimesed peavad kõhukorinat taluma.

Oleks see minu teha, istuksid vangid siiani Rummu vanglas või veel hullemini. Olgu, igasugused maksupetised ja muud tolgused, kes otseselt inimestele liiga ei teinud saaks ehk veidi kergemat kohtlemist (avaram kong ja vee-leiva kõrvale viilu odavaimat vorsti) aga kõik vägistajad, mõrtsukad, röövlid ja retsid pistaks pimedasse keldrisse ja toidaks neid siis kui meelde tuleb. Rehabilitatsioon võib seenele minna, aastakümned ebaedu teevad igale üksikindiviidile selgeks, et süsteem ei toimi, ent kuna karja IQ on kinganumbriga võrdne, siis pole muudatusi toimunud. Vangla võiks olla koht, kuhu keegi ei tahaks sattuda. Kuritegu võiks olla tegu, mille sooritamisele järgnevat karistust kardaks inimesed niivõrd, et nad ei julgeks selle läbiviimisele mõeldagi.

Viimane küsimus: kas sa läheksid võhivõõraga tüli norima, kui sa teaksid, et see võib reaalselt lõppeda sellega, et sa istud 10 aastat pimedas keldris vee ja leiva peal?

Spordikahurid

ehk kui ülimalt mittevormis inimesed kollektiivselt pingutama kukuvad.

Ei tea kust, aga tekkinud on väike võistlusmoment - ise sõidan rattaga, Clawson ja Valdars käivad jooksmas, Inz vehib mehist maatööd teha ja... ülejäänud ikka veel slackivad.

Igatahes, eile tegin väheke tagasihoidlikuma tiiru, mis lõppes sellega, et umbes veerand kaks öösel käisin põlvini anne kanalis. Ujuda ma ei oska ja õnneks tabasin ära, et sellisel kellaajal üksinda kiirõppimine oleks ehk natuke ohtlik.

Homme kell 2 pean olema treffneri sööklas. Viiendat aastat hansapäevi korraldama :) Millegipärast on halb eelaimdus.

Ma avastasin, et pärast seda, kui rattaga igapäevaselt sõitmas käima hakkasin, on mu meeleolu märksa tõusnud ja enam ei mõtle ma enne magamajäämist kahtlasi mõtteid. Ja nüüd mündi teine pool: tänane füüsiline pingutus piirdus kesklinna ja tagasi kõmpimisega ja kohe annab tunda. Tahaks millegi peal oma raevu välja valada, lihtsalt leida mingit põhjust tigetsemiseks või muidu jobutsemiseks.


Teisipäeval ARKi sõidueksamile. Päris kaval, et ma pole viitsinud Anne ringi ikka veel läbi mõelda ning et Mati audi järjekordselt mööda garaazi laiali on ja mul õrna aimugi pole, kuidas (ja miks) käsipiduriga tõusult ära minna.

Ahjaa, kuulasin muusikastiili, mida olen alati halvaks pidanud - trammjabussi.

BTW, Sportkannone tähendab saksa keeles spordiga hasartselt tegelevat inimest, seega, spordikahurid. Värdtõlked on lahedad.

Teistsugused inimesed II

ehk kui jutt jäi pooleli.

Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.

Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.

Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.

Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.

Teistsugused inimesed

ehk teistsugune maailm.

Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.

Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.

Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.

Vahepala

ehk kui jälle on liiga palju millest rääkida, ent vähe, mida öelda.

Eksamid selleks aastaks läbi, üks väike asi veel kofeiini abil ära kirjutada ja ongi selleks aastaks kõik. Ees ootab veel WC remont ja juhilubade vormistamine. Siis natuke nokitsemist autode kallal.

Jõudsin lõpuks Mikuchannel'is kirjutamiseni. Tahaks kirjutada, aga ei oska väga hästi. Selle eest aga lugege seda ja kommenteerige :)

Vahepeal oli mõte, et hakkaks siia anime- ja filmiarvustusi kirjutama. Siis mõtlesin aga, et pole mõtet siia kirjutada ülevaateid asjadest, mida kõik näinud on, kuna see ei huvitaks kedagi ja muutuks liiga subjektiivseks. Sams pole siinne lugejaskond piisavalt suur, et siin vähetuntud asju tutvustada.

Siis kui pikem kirjutamistuju tuleb, kirjutan jälle. Olen märganud, et mida suuremad postituste vahed, seda raskem on tegelikult midagi rääkida.


Hea film oli.

Müüdud hing

ehk lõputu töö ja vaev.

See semester on ülikoolis peaaegu edukas olnud. Siiani väljapandud hinded on päris kenad olnud: A; B; C ja D + posu "arvestatud". Isegi E 'd pole ma see semester pidanud saama, F'ist rääkimata. Nüüd aga loodan, et ei sõnunud reedest ajalugu ja järgmise nädala germaani filoloogiat ära.

Leksikoloogiaks õppisin kolm või neli päeva, lõpuks oli aju asemel pasteet. Eelmisest sessist õppisin, et märksa lihtsam on üks kord ja korralikult õppida, kui mõnd eksamit mitu korda järgi teha.

Saatuse iroonia tõttu pidin ma õppima siis, kui õues oli 26 või rohkemgi kraadi sooja, toas lausa 28.

Pea iga õhtu on mul tekkinud üks kummaline soov. Monitori külm helendus on mind häirima hakanud. Tahaks võtta pudelikese veini, tüki sinihallitusjuustu, monitori välja lülitada ja lihtsalt peaaegu pimedas toas head muusikat kuulata. Hakkan vaikselt mõistma, miks inimesed siiani muusikakeskusi ja dvd-mängijaid ostavad ning telekat vaatavad. Arvuti on kuidagi tundetu. Kõike on võimalik saada ja kogeda, ent midagi jääb puudu.

Mäletan üht Schneideri muusikakeskust, mis meil kunagi oli. Kui see pimedas mängima panna, kumasid volüüminupul olev tuluke ja FM tuli punaselt läbi pimeduse. Rohkemat ei olnud muusika jaoks vaja. Kasseti kerimine ei olnud tüütu, vaid oli lihtsalt väike ooteperiood enne muusikat. Raadio võis kahiseda ja kassett olla aastatest kulunud, see ei mänginud rolli.

Kui ma võrdlen seda oma praeguse eluga, tundub see lausa romantiline.

Kiire-kiire

ehk miks ma ei postita nii tihti kui võiks.

Pidevalt on nimelt mingit tegevust. Viimase aja tippsündmuseks sai see, et lahkusin ühest seminariruumist akna kaudu ja maandusin galantselt perseli tänaval.

Tegelikult võiksin-peaksin ma oma sõiduteooriat pähe ajama, selle asemel otsin juba kolmandat päeva üht kindlat lugu, ent mille leidmise võimalused on olematud.

Ei olegi midagi tarka kirjutada kusjuures. Täna anti välja üks raamat, kus on ka minu luuletus ja lühijutt sees.

Ahjaa, soovitan kõigil vaadata sellist võrratut animet nagu Time of Eve

Alkohol on paha

ehk mmmmmmmmm'kay

Tavaliselt pannakse sissekandele selline pealkiri, kui on kätte jõudnud või mööda saadetud rõvedam pohmellis päev. Võin kinnitada, et minu puhul nii ei ole. Siiski toodi pahatahtlikult välja mu väidetav alkoholilembus!!1 Ükskõik tegelikult sellest, olen juba vana mees, on olnud elus aegu, kus olen ehk selle kuulsuse külge saanud ja nüüd tuleb pikk ja vaevaline selle mahapesemine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nägin täna nimelt nelja politseiautot päeva jooksul. Aga ka see ei ole tähtis. Tähtis on see, et minu igapäevasel kooli-koduteel asub kahesuunaline tollipunkt. Tollipunkt asub Turu sillast paarkümmend meetrit kesklinna poole ja näeb välja nagu turuhoone (mitte see peamine, ma lihtslt ei tea täpselt, mis nime kandev turu osa see maja on), mille kõrval istuvad ühiskonna heidikud. Muidu täiesti ilmetu maja teevad tollipunktiks just needsamad heidikud, kes mu ikka korra ajavahemikus kinni peatavad ja raha küsivad. Mis siis, et näen välja nagu keskmine tudeng, kellel endal on kõht 24/7 tühi ja rahakoti vahel heal juhul ainult bussipilet.

Aga ka see pole jutt ise, vaid ainult sissejuhatus. Nimelt sai kellelgi vist sellest tollipunktist siiber, nimelt kui ma kodu poole kõmpisin, vuras minust mööda üks sini-valge vilkuritega buss. Bussist hüppasid välja kaks vormiriietuses veidi turksemat selli, tõmbasid kummikindaid kätte ja hakkasid siis tollimajandajaid bussi poole veenma. Justnimelt veenma, sest lugupeetud tollipidajad olid tarbinud midagi joovastavat, nii et väismaailm neile eriti korda ei läinud. Jäin seisma, kuna mul aega oli. Avastasin, et bussis oli juba hunnikus üks sarnane heidik, kes oli otsustanud, et pingil istumise asemel kõlbab vormitu massina ja poolpaljalt bussipõrandal kägaras olemine küll. Lohistati-tõsteti-veendi lõpuks kaks tollipidajat ka bussi, jäi mulje, et ka nende jaoks on pingil istumine liiga kurnav ja varem või hiljem poevad põrandal olevale kolleegile kaissu.

Miks see mind mõtlema pani? Päris paljude jaoks on katalüsaatoriks, mis nad tänavale viinud on, olnud alkohol. Tean, mis tunne on inimesel, kes elab tsüklis masendus -> lahendus alkoholi näol -> alkoholist tekib masendus -> tuleb rohkem juua. Lõpmatu tsükkel, mis eemaldab inimese maailmast edukalt. Öeldakse, et kui inimeselt võtta vabadus, hakkab ta seda ihkama. Aga kui inimene ise otsustab endale maailma luua, näiteks alkoholi abiga, on tal ükskõik, mis sellest väljaspool toimub. Kõigele muule lüüakse käega, peaasi, et 40-kraadine kurgust alla voolaks.

Hirmuga mõtlen, mis oleks minust saanud, kui poleks olnud üht väga suurt muudatust. Ärge küsige minu käest, mis see oli. Need, kellel on vaja seda teada, teavad, need kellel ei ole vaja, need ei saa ka teada.

BTW, Artise foorum on maas, nii et ma hakkan siia rohkem postitama, selle asemel, et "igapäevased juhtumised ja muu spämm" ja "kui vahel on midagi halvasti" teemasid umbe ajada.

Laupäev

ehk kui ma ei oska pealkirja valida.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui kaks nädalat. Kui vaatate paremale poole, näete nimekirja inimestest, kes oma blogisid veel harvemini täiendavad.

Igatahes, väga kiire on olnud. Koolis on olnud sada asja teha + lähiajal tuleb filmiõhtu korraldada.

JAFF'il käisin isegi. Jõudsin lausa üheksale seansile, makstes ainult ühe eest. Selle eest tegin ennast aga kinos ka kasulikuks, kuigi oleks animeklubi liikmena võinud ka nõuda oma sisselaskmisõigust. Aga kuidagi endale mõnusam tundus väike ära teenimine. Niisiis, lisaks genky poolt määratud mangamüügile, mida tegin Asashio ja Kriso heaks, jõudsin kinos vähemalt kolme seansi eel pileteid kontrollida, siis ühe filmi DVD'd lahti mõistatada, filmirulle tõsta, pidevalt uksi avada-sulgeda ja ühesõnaga teha kõike huvitavat.

Autokool läheb ja ei lähe. Oleks ma eile anne ringil õigesti sõitnud, oleks koolieksam sooritatud olnud. Aga no kurat, kõik jooned on ära sõidetud ja suurim viga on eessõitva auto järgi sõita, kuna ringil viibib üksainus juht, kes liiklusest aru saab, ja seegi istub õppesõiduauto parempoolsel istmel.

Roverist niipalju, et vasak piduriketas nägi välja nagu päike, parem polnud kuigi etem ja nii tuligi uus komplekt tellida. Nüüd pole muud, kui see ära oodata. Siis vilkuva S4 tule kallale. Lisaks mängib elektrisüsteem lolli, soovitati fusebox üle tinutada, tundub nagu suurem raketiteadus kombineeritud tuumafüüsikaga. Ehk saan hakkama.

Lugesin lisaks ka oma aasta aega vanu blogisissekandeid. Oh kuidas ajad on muutunud. Kirjutasin ma siis värvikamalt.

Zum Abschied sage ich leise scheisse.

Uus mõte

ehk Eesti on jama.

Jälle haige. Sellepärast on ka kõik tehtud plaanid üsna metsas omadega. Nüüd on järgi jäänud ainult üks suurem plaan: lõpetan ülikooli ära ja kolin Guillermo juurde elama. Cuernavaca ei kõla ju kuigi halvasti, aasta läbi on umbes 26 kraadi sooja, sellest ka tiitel "igavese kevade linn." Tõsiselt külmadel päevadel langeb temperatuur luuüdini lõikava 20 plusskraadini. Hirmus, onju. *2 minutit veel kraadiklaasi soojendada*

Tõsiselt on kõrini eesti üheksast kuust sitast suusailmast ja kolmest kuust põrgupalavusest/vihmahooajast. Lisaks ka eestlastest. Ka sellest on kõrini, et selleks, et kasvõi 10 meetrit majast eemdalduda, tuleb end mitu minutit paksult riidesse panna. Et vähimagi ilmamiskalkulatsiooni karistatakse kas tohutu ülekuumenemise või jäätmistundega. Parimatel päevadel saab mõlemat pooletunnise vahega nautida.

Tõsiselt siiber on pidevast külmatundest ja sellele järgnevast külmetushaigusest, mis mind voodisse (lol, arvuti taha siiski) aheldab. Ja kes ütleb "pane ennast siis korralikult riidesse", mingu metsa seenele. Ei, tõesti, proovige metsas ringi kakerdada. Kakerdades hakkab palav, maha istudes on külm, päike paistab, on palav, päike läheb pilve taha, on külm....

Brum-brum

ehk uhke autoomanik.

Sain ka endale rattad alla, mis siis, et lube pole. Küll tulevad, käisin täna autokooli ukse taga. Justnimelt ukse taga, sest nad olid otsustanud tänase päeva vabaks kuulutada.





Mina olen rahul. Ainult et nüüd pean reedel või millalgi Jõgevale kakerdama, veel posu raha registreerimise ja kindlustuse eest välja käima jne...hehe.

Üldse on kiire kiire kiire aeg. Lisaks ülalmainitud tehnilistele toimetustele tuleb mul meetripikkune arhiiviriiul sorteerida, siis veel posu raamatuid kooliks läbi lugeda. Ettekande tähtaeg hingab kuklasse. Laupäeval mingine sünnipäev. Homseks telliti pildistama, rumala peaga ei osanud suud kinni hoida, kui täna küsiti "kas keegi veebilehega oskaks natuke tegeleda?"`Lisaks tahaks veel ühe inimesega vastavatud Zen-Zen'i (kaks samanimelist kohta Tartus?) minna. Ja siis veel JAFF'ile, mis pole ka enam mägede taga. Oh snap, üks üritus vajab ka veel natuke minu mõtlemist...

Kevadväsimus? Mina olen energiat täis nagu Duracelli jänes. Ja see ei tule sellest, et Starter Strong on Selveris 3.90 + pant (homme ostan seljakotitäie).

Muusikasõltlane

ehk siis mina ise.

Kes mind vähegi tunneb, teab et olen muusikasõltlane. Käin ringi kogu aeg klapid peas ja enamasti on jopetaskus tagavara-aku pleieri jaoks, et vaikust ei oleks. Esimene programm, mida käivitan on Winamp ja sulgub see alles koos arvutiga. Lisaks on mul tekkinud seosed osade lugude ja inimeste vahel, seega mõningal määral motiveeritud Piiu "Short People" postitusest, teen ka väikese nimekirja. Seosed lugude ja inimeste vahel võivad olla täiesti arbitraarsed, mõne inimese kohta on rohkem lugusid kui üks.

Ahti - Katy Perry - I kissed a Girl, Hot N Cold
Inz - Rise Against - Drones
Janar/Nestea - Sonata Arctica - Kingdom for a Heart
Kyo/Marek - Bob Marley - Bad Boys
Liis - Eisbrecher - Leider, Rammstein - Zwitter
Moonika - Hatsune Miku - Packaged
Piiu - See-Saw - Kimi ga ita Monogatari, Koji Nakagawa - Silence (Nanosweep)

Millegipärast arvasin nimekirja pikema tulevat. Eks lisan, kui meelde tuleb, hiline kellaaeg segab ajutegevust.

Vist kõige suurema emotsionaalse ballastiga lugu minu jaoks:

Schmetterling/Butterfly/Liblikas

Ein schmetterling lag auf der Straβe. Heartbroken because of not being able to fly any longer, it could only crawl on the cracked surface and hope that none of the humans passing by would step on it. Ent juhtus midagi, mida liblikas oodata ei osanud. Ein Mädchen beugte sich zu ihn und nahm ihn zart auf ihrer Hand. That gesture of tenderness and care did not go unnoticed as the bypassing german tourists said with a tone of amazement in their voices: "näe, sellel tüdrukul on liblikas käe peal." Zärtlich setzte sie den Schmetterling auf den einzigen grünen Platz in der umgebung, einen Streifen Graβ vor der Kirche. The butterfly would have wanted to say something in gratitude, but knowing that humans wouldn't understand it anyway, it kept quiet. Taevas ujus igavledes sinakashall pilv.

11 Juuli 2007

ehk siis nägin sellist unenägu.

Kopeerin selle ümber, sest see oli kuradima lahe unenägu.

Olen maal ja üritan nii enda kui ka isa telefoniga kellelegi helistada. minu telefonil pole maal kunagi levi olnud, seega üritan isa telefoniga helistada. Korraga kuulen õuest laste erutatud vadinat. mingid väiksemad sugulased (mul on neid palju) olid maja juures ja seletasid midagi. Läksin siis uurima, milles asi. Nad ütlesid, et käis ere sähvatus ja järsku olid põllu peal tumesinise karvaga ja kuldse lakaga suured hundid. Ma veel küsisin, kui suured need hundid olid, kas Mukist (üsna suur ketikoer) suuremad, nemad vastasid, et kõvasti suuremad. Oletasin, et tegu on mingite maagiliste, jumalate poolt saadetud vms müstiliste loomadega. Seda kõike arutades oli aga taevas järjest tumedamaks tõmbunud. Mu isa, ema, tädi ja vanaema olid ka õue tulnud ja uurisid tumesinist pilve, mis uskumatult kiiresti meie poole tuli. Ema veel ütles, et see on tavaline suvine äikesevihm ja see pilv sajab ennast poole tunniga tühjaks. Igaks juhuks läksin isaga kasvuhoonete uksi kinni panema (tegime alati nii enne tormi, et nii hoone kui ka taimed kannatada ei saaks) Panime uksed kinni ja tagasi tulles oli tuul üsna tugevaks tõusnud. Korraga nägin sinakasmusta varest, kelle kaelus oli kuldne. Mul hakkas kõhe. Isa nägi kana, kellel oli samuti kuldne kaelus, haaras haamri ja lõi selle kana maha. Millegipärast oli see kana kohe kitkutud ja lõhki ka lõigatud ja ma nägin, et ükskõik mis see ka poleks, tavaline kana see ei ole. Nii kui kana tapsime, hakkas tuul veel tugevamini puhuma, müristas ja langesid esimesed rasked piisad. Jooksime maja poole tagasi, Suures kartuses lõime aknad laudadega kinni, uskumatul kombel kulus selleks ainult paar sekundit. Märkasin, et üks kasvuhoone uks oli lahti jäänud ja jooksin seda kinni panema. Ise veel hüüdis, et ära mine, see uks ei käigi kinni. Märkasin, et uks ei käi tõesti kinni. siis peaaegu karjatasin ehmatusest: meie kanaaed oli ühest kohast katki läinud ja kõik kohad olid kanu täis. Hirmutav oli aga see, et meil on maal ainult 7 kana, kuid terve hoov oli kanu täis. Siis märkasin, et kõikidel nendel kanadel oli kuldne kaelus. Jooksin hirmuga tuppa tagasi, ketikoer majast natuke eemal ulus, õuel lendas ringi kulde kaelusega vares ja kraaksus, maja ees oleva silla peal keksis kuldse kaelusega linavästrik. Jooksin tuppa ja lukustasin mõlemad uksed. Küsisin veel isalt, et ega keegi välja ei jäänud. Vist mitte.
Istusin hämaras toas kinninaelutatud akna all. Väljas sadas raskelt. oli juba kaua sadanud. Oli sadanud päevi, nädalaid, võib-olla rohkemgi, kuid see poleks reaalne. kogu selle aja olime toas istunud, kuna kartsime jubedalt välja minna. ööl ja päeval ei olnud vahet, kogu aeg oli pime. Tõmbasime loosi, kes pidi ämbriga maja eest jooksvast ojast joogivett tooma. Mida me sõime, või kust me seda saime, ei tea. Elekter oli veel alles, kuid raadio, telekas ja mobiilid ei töötanud. Ainult tuled põlesid.
Mingi hetk võtsin julguse kokku, võtsin isa auto võtmed ja jooksin auto juurde. Ühtegi kuldse kaeulusega looma ei näinud, peale selle varese, kes istus elektriposti otsas ja kraaksus. Põgenesin sealt neetud kohast, kus vihm ja pimedus kunagi ei lõppenud. Mingi hetk ütles auto üles, pidin minema vihma kätte. Miks me seda vihma ennast kogu aeg jubedalt kartsime, ei tea. Koperdasin läbi vihma kilomeetreid. Mingi ime läbi ärkasin tsivilisatsiooni keskel. Kui mult küsiti, mis juhtus, oli esimene asi, mis ma ütlesin "kõik see algas aastal 1993".


Muidu on igav, olen haige olnud rohkem kui nädala, homme üritan kooli minna ja mitte igavusest pikali kukkuda.

Sõbrapäev

ehk mida iganes.

Maffia vms

ehk kell on 1:07 kui ma seda postitut kirjutama hakkasin. Joobeaste on 2/3 ehk see tähendab, et ma istun kusagil nurgas ja emon. Luckily, I has a laptop and a blog. Ehk siis on sõbrapäeva öö, olen üksi, purjus ja emon. aww, desu. Mingit koherentset teksti ma ei viitsigi välja punnitada, sest Mati seletab tegelaste rolle ja ma teesklen kuulamist. Olen Cleric, kes suudab alates 3. raundist surnuid tagasi tuua- Ma ei olegi nekromantic ega necromancer vms. Anywho, Khvanchkara on otsakorral.

Do not care. Mingi asi inzu läpal loobib kursorit ringi ja see on nuss. Ehk siis hetkel rohkem ei viitsi. Ja kui mind maha lüüakse, kirjutan uue postituse.

Kasvav misantroopia

ehk mingi vastumeelsus inimeste vastu.

Kirjutasin sellest juba eelmises postituses. Asi päädis sellega, et Inz nimetas oma blogis minu kodu "Lair of the Misanthrope" 'iks. Aga jah, iga päevaga kasvab mu tülpimus inimeste suhtes. Inimesi, keda ma talun, on väheks jäänud. Pea iga inimkontakt ärritab juba. Kui keegi peaks helistama ja kusagile välja kutsuma, saadaks ta pikalt ja lülitaks telefoni välja. Üksikute eranditega siiski.

Võib-olla on üheks põhjuseks fakt, et üks mu hea sõber on praegu intensiivravipalatis pärast seda, kui (minu teooria, ärge võtke seda tõena) tal inimesed lõplikult üle viskasid ja ta nende seltskonnast lahkuda tahtis.

Mu kallid sõbrad, kui ma olengi teie vastu kuidagi eriti ükskõikne ja torkav, siis andestage see mulle. Te käite mulle lihtsalt närvidele, kuigi tegelikult ei ole selleks isegi põhjust. Ma ei imestaks, kui mind hakkaks varsti see ärritama, et taevas on sinine.

Tahtsin miskit veel kirjutada. See aken on juba neljandat tundi lahti, ent teksti ei tule.



He had to fight back tears of rage.
His heart beats like a drum.

Invaliid

ehk puujalaga piraat.

Sellest on nüüd juba nädalake möödas, kui mu jalg kell 4 hommikul errori sisse lõi ja mu jääle kukutas. Siin on pilt ka, kui keegi sinikat näha tahab. Igatahes nüüd koperdan juba rahulikult ringi, lonkan veel natuke, aga paistab, et amputeerima ei pea.

Misantroop minus möllab. Olen sellel nädalal ehk kolme või nelja inimesega suhelnud, sest lihtsalt ei taha inimesi enam näha ega neist kuulda. Nii et kui keegi peaks arvama, et ma teda nõmedaks pean ja temaga enam ei räägi, siis tehku orkutisse kommuun ja lisagu ülejäänud eesti ka sinna.

Ahjaa. Ma olen vist maininud, et pole paremat viisi ärkamiseks, kui see, kui kena tüdruk sulle küüned selga lööb. Kes ei ole katsetanud, siis tehke seda. Eile öösel ärkasin selle peale, et mulle löödi lihtsalt rusikaga näkku. :P

Ootan juba Baka kokkutulekut. Nii palju inimesi, kellega ei viitsi suhelda. Nii vähe inimesi, kellega tahakski paar sõna vahetada. Ja muidgi tohutul hulgal neutraalseid, kellega ma ka tegelikult rääkida ei viitsiks. Kui mälu ei peta, siis kaameral on akud laetud, on vähemalt mingigi pseudotegevus.

Olen viimasel ajal tänu Moonikale väga palju filme vaadanud. Tavaliselt tiksun niisama arvuti taga aega surnuks. Inzu soovitatud "Pet Sematary" osutus märksa jubedamaks kui selle alla vaadatud "Saag". Hakkan vaikselt juba Trash'i motoga nõustuma. "Good Movies > Beer & Social Life". Õlu pole mulle niikuinii kunagi meeldinud tegelikult. Outlander oli vaatamata B-kategooria staatusele märksa parem kui nii mõnigi Hollywood'i high-budget idiootsus.

Kes veel märganud pole, siis ma olen muusikasõltlane. Siit ka soovitus: kui avastate, et uus postitus on siia blogisse tekkinud, siis enne lugemist (aplaus, et seda üldse teha viitsid) käivita postituse allosas olev lugu. Üsna tõenäoliselt mängis see postituse kirjutamise ajal ning peaks mingil moel sisuga kokku minema.


Autor on väidetavalt "Yes & Dif Juz", mis ei ütle mitte midagi ning ka pealkiri on puudu. Oleksin lisainfo üle tänulik.

In English

ehk inglise keeles.

Well, I would like to dedicate this post to a lovely guy living in the city of angels, Los Angeles. For some awkward reason he once decided to call me in the middle of the night on my cell phone and call me gay. He used the line of his boss and now I am hoping that he gets fired.

Other than that, I am impressed with my own life. For some reason, I would rather not elaborate, I have other places and people for that. If you would like to know the details, you have to buy me a drink or give me a good reason. Bribing me with food still works btw *hint*.

About bribing me with food...I have a lovely girl visiting me tomorrow and she said that she loves cooking and would like to whip something up. Ok, now let me get this straight. A hot redhead will come to visit me and cook too? And it is like what...my 3rd day of being single? She also said that she would massage my back. Before you get any thoughts, I should remind you of the fact that I was not accepted to the army because of my spine being as defective as it can get. And for the past two weeks it has been feeling like someone jabbed a jagged rusty blade next to my left kidney.

Seosetud mõtted

ehk mõtted tulevad ja lähevad.

Veetsin just suurema osa päevast arvutit parandades. Proovisin nelja erinevat OS'i installida. Kaasa arvatud Ubuntut, mille plaadi olin vana arvuti lugejasse unustanud. Otsisin vana arvuti välja, otsisin 5 minutit toitejuhet ja plaati välja võttes tundsin väikest nostalgiatorget. Ahjaa, Ahti oli CMOS jumperi valesse asendisse jätnud. Ja seda juba pool aastat tagasi.

Lisaks sellele valutab mu selg juba vahetpidamata teist nädalat. Perearst, kes ei suvatsenud vaadatagi, pakkus, et see on sellest, et mu lülisammas on niikuinii täiesti defektne.

Tükk aega on juba tunne, et ei oskagi midagi teha enam. Lisaks nägin täna veidike kahtlast unenägu, mis mind häirima jäi.




While you're breakin' down my back n' I been rackin' out my brain
It don't matter how we make it
'Cause it always ends the same
You can push it for more mileage
But your flaps r' wearin' thin
And I could sleep on it 'til mornin'
But this nightmare never ends
Don't forget to call my lawyers
With ridiculous demands
An you can take the pity so far
But it's more than I can stand
'Cause this couchtrip's gettin' older
Tell me how long has it been
'Cause 5 years is forever
An you haven't grown up yet

Veidi teistmoodi

ehk siis harjumatult.

Das sage ich mir oft.
Dir sage ich das nicht.
Sie kommen schon.
Er wohnt im Haus gegenüber.
Er war kaum müde.
Er ist fast immer freundlich.
Sie ist ein sehr kluges Mädchen.
Nur er kann kommen.
Hast du etwa keine Lust?
Heute bin ich eben Traurig.

Väljavõte ühest suvalisest grammatikaharjutusest, millegipärast hakkas mulle lausete kompositsioon meeldima.

Lisaks mõtlesin, et hakkaks veel rohkem juutuubi linke postitama. Veidraid lugusid, mida ma kuulan ja mis mind mõtlema panevad. Täna siis: Craig Gray - Fade Away. Kahjuks on algust natuke barbaarselt remixitud.



She looks out of her window
Only seeing her own reflection
Silent eyes that stare back to the distance

Put it on the window pane
Distorts her pretty face
She feels thats what she looks like everyday

Looking down towards the floor
Back up through the window
She sighs a misty breath
The ghost without a haunted end

Street light fills her empty room,
Dark clouds are only seen,
She goes back to her bed to try to
sleep her nightmares away

Fade away, Fade away.
She's gonna fade away, fade away.

Nightmares they are recurring
One stare she could turn and face
Screaming down with all her might
To see everyone die

One day she'll have the courage,
To do what she wants to do,
End the life of misery,
And for once be happy

Fade away, Fade away.
She's gonna fade away, fade away.

Köögid

ehk paik, kus mõelda.

Millegipärast hakkasin köökidele mõtlema. Ei, kõht ei ole tühi. Mõtlesin ühe köögi peale, kus ma suvel olin. Ühe köögi peale, mille põrandal ma pelmeene sõin. Siis üks köök, kus ma kuulasin, kuidas porgandit tordi sisse pista. Üks köök, mille põrandal Inz oma mõtteid üles kirjutas. Köök, mille laual on traktori aku. Köök, mille põrandale ma pannkoogilt toormoosi tilgutasin.

Millegipärast on mu korteris köök ainus koht, kus mul ei meeldi pimedas käia. Oma toas kustutan tule üsna tihti ära, esiku ja vetsu- või vannitoatulega ei viitsigi tavaliselt jännata.

Tegelikult on põhjus selles, et mul on, mille üle järgi mõelda. Usun, et kõik on tuttavad sellise juhusega, et ärkad mitte oma kodus, kõnnid vetsu ja siis koperdad vaikselt kööki, uurid külmkapi sisu, teed kohvi ning istud siis akna alla maha. Köök on millegipärast minu jaoks saanud kohaks, kus ma hommikuti mõtlen õhtul sündinu üle järgi. Millegipärast ei ole ma seda kunagi enda köögis teinud. Peaks proovima. Valetan. Ma olen seda teinud, aga mitte üksi. Mis panebki mõtlema, et millegipärast ei ole ma kunagi köögis üksinda oma mõtteid mõlgutanud, alati on mind üle kohvitassi vaadanud kellegi kergelt unine nägu, mis on samuti mõtteisse vajunud.

inzu~ says:
sõima seda ka, et inimesed võiksid endale mikrolaine ahju sebida