ehk teistsugune maailm.
Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.
Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.
Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment