ehk kui jutt jäi pooleli.
Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.
Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.
Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.
Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment