Millegipärast hakkasin köökidele mõtlema. Ei, kõht ei ole tühi. Mõtlesin ühe köögi peale, kus ma suvel olin. Ühe köögi peale, mille põrandal ma pelmeene sõin. Siis üks köök, kus ma kuulasin, kuidas porgandit tordi sisse pista. Üks köök, mille põrandal Inz oma mõtteid üles kirjutas. Köök, mille laual on traktori aku. Köök, mille põrandale ma pannkoogilt toormoosi tilgutasin.
Millegipärast on mu korteris köök ainus koht, kus mul ei meeldi pimedas käia. Oma toas kustutan tule üsna tihti ära, esiku ja vetsu- või vannitoatulega ei viitsigi tavaliselt jännata.
Tegelikult on põhjus selles, et mul on, mille üle järgi mõelda. Usun, et kõik on tuttavad sellise juhusega, et ärkad mitte oma kodus, kõnnid vetsu ja siis koperdad vaikselt kööki, uurid külmkapi sisu, teed kohvi ning istud siis akna alla maha. Köök on millegipärast minu jaoks saanud kohaks, kus ma hommikuti mõtlen õhtul sündinu üle järgi. Millegipärast ei ole ma seda kunagi enda köögis teinud. Peaks proovima. Valetan. Ma olen seda teinud, aga mitte üksi. Mis panebki mõtlema, et millegipärast ei ole ma kunagi köögis üksinda oma mõtteid mõlgutanud, alati on mind üle kohvitassi vaadanud kellegi kergelt unine nägu, mis on samuti mõtteisse vajunud.
inzu~ says:
sõima seda ka, et inimesed võiksid endale mikrolaine ahju sebida
No comments:
Post a Comment