Kolmapäev

ehk suvaline päev nädalast, kus midagi suurt ei toimunud.

Tänane päev on kuidagi ahju taha läinud. Kõigepealt avastasin, et ka jalgrattaga on võimalik downhill drfit'ida. Ei olnud just meeldiv avastus. Lisaks sellele arvas mu kursavend Jaan, et hea idee oleks mul prillid kõveraks lüüa. Aitäh. Hiljem ajas ta veel Panges oma õlle ümber ja lagastas kõik täis. Edukas.

Õnneks ei pea ma enam õpetajat mängima. Natuke veel ja minus olev misantroop oleks vist täieliku võimu saanud ning mu kõigist inimestest eemale vedanud. Võib-olla sai ta selle võimu siiski, nimelt ei taha ma inimestega enam suhelda. Kuidagi tüütu on, et on tekkinud sõbrad, kes ei lase enam üksinda omaette nurgas uriseda :P Kogu aeg on mingit tegevust, mis hoiab mind spliinist eemale.

Tegelikult on mul käsil 3. ircuvõõrutuspäev. esimesed kaks ei olnud kuigi edukad, sest pidin koolis hulluksmineku vältimiseks end vahetundide ajal ventileerimas käima. Aga siiski pean tunnistama, et tohutult on aega tekkinud. Aega anime, filmide ja sarjade vaatamiseks, aega lugemiseks, aega mõtlemiseks. Ehk varsti leian endas piisavalt ettevõtlikust, et midagi kasulikkugi teha.

Õpetaja amet

Ehk mida kuradit teeb minusugune kahtlane tegelane väikeste laste juures.

Nimelt on teie alkohoolikust psühhopaat ja muidu sõge sõber Random Hero praegu koolis ja õpetab põnnidele saksa keelt. Hetkel küll istun ma tagaruumis, sest mulle määratud 12. klass kirjutab kirjandit. Üsna kahtlane amet see õpetaja amet.

Eilne õhtu oli kahtlane, tahaks täna seda sirgu rääkida. igatahes lõppes asi nii, et jäin hommikul sujuvalt kooli 10 minutit hiljaks, nägin tõenäoliselt välja nagu hunnik õnnetust ja tundsin end ikka üsna kohutavalt. Üks asi on olla pohmas ja vaikselt tagapingist õpetajat-õppejõudu kuulata. Teine asi on täiesti kohutavas seisus (kusjuures tarbitud alko kogus oli märkimisväärselt väike) 6. klassi hüperaktiivsetele lastele tundi anda. eriti kui nad midagi aru ei saa.

igatahes õpetasin 6. klassile natuke saksa keelt, siis nad said oma sooviloo, tantsisid mööda klassi ringi ja üritasid mind ka kaasa tirida. ei õnnestunud. Siis oli vaba tund. Siis pidin pealt vaatama, kuidas 5. klassi juntsud töövihikut täidavad. Kõigepealt kaotati mu juntsud ära, nad pidid olema kabinetis 301, kuid seal oli proovikirjand. Lõpuks tuli välja, et nad istusid vaikselt minu klassis ja minu isikut polnudki sinna vaja. igatahes mõtlesin neid omapäi jätta, sest mul polnud reaalselt midagi teha. ütlesin, et ma tõmbun tagaruumi ja kui mind vaja, siis tulgu ja öelgu. Sel hetkel läks koolil elekter ära. istusin toolile tagasi, sest tagaruumi arvuti vajab teadaolevalt elektrit, et töötada.

Nüüd ootan siin veel vähemalt pool tundi, et 10. klassi töö ära jätta ja selle asemel korrata. Ja üldse kirjutasin ma nii pikalt peamiselt selleks, et mul oleks mingitki tegevust niisamapassimise vahele.

See arvuti on kahtlane. See suudab olla aeglasem, kui minu vana ront. Lisaks sellele pole mul piisavalt õigusi, et siia selline elementaarne asi installida nagu flash player mis laseks mind ligi kasvõi juutuubile. Või paremal pool olevale Miku playerile. Eks näis kaua see 7-kroonine panasonicu patarei mu mp3 pleierit elus suudab hoida.

14. Oktoober

ehk päev, kui mul on paljut, mille üle mõelda.

Avastasin, õigemini mõtlesin veerand tunniga välja, et ma pole umbes nädal aega korralikult maganud ega söönud. See annab tunda. Tänase päeva veetsin otsekui vee all.

Ma ei oska praegu kirjutada. On paljut, mida ma ei kirjutagi. On olnud asju, mis mind on vihastanud, asju mis mind on rõõmustanud, kuid olen kaotanud reaalsusetaju. Millegipärast ei suuda ma enam uskuda kõike seda, mis toimub.

Olen oma mälu peale vihane, sest olen hakanud unustama asju, mida olen tahtnud mäletada.

esimesed mõtted

ehk siis kui teised Audiosurfi mängivad ja mina jälle Ahti diivaninurka end kerra olen tõmmanud.

Inz kirjutas oma blogisse midagi tarka. Mõtlesin, et see oleks hea võimalus temalt läpu haarata ja väike teemamuutus oma blogisse sisse tuua. Mõtlesin natuke kvanititeedi peale. Nimelt võib olla jäänud mulje, et ma postitan ainult siis, kui mul on mingi väga mõjuv põhjus selleks. Üsna mitu korda olen ma jätnud ütlemata midagi ainult sellepärast, et asjaga pooleldi kursis olevad inimesed loeksid sellest liiga paljut välja. Isegi kui mu mõtted on pärit hoopis mujalt.

Olen tahtnud öelda, et olen midagi mõistma hakanud. Nimelt midagi, mida Piiu pole mulle kunagi seletanud, kuid millest ma kuulnud olen.

To shine

Mul on oma teooria selle kohta. Ma ei oska seda eriti hästi sõnadesse panna. Kuid minu jaoks tähendab see seda, et kui ma mingil muul moel enam ellu ei oska jääda, hakkan lihtsalt "särama". Ehk on mõni märganud, et ma ajan vahel eriti seosetut möla, keksin rõõmsalt ringi ja laulan lugudele kaasa. Tegelikult ei oska ma enam muud. Mul on tunne, et kui ma seisma jään, siis ma ei hakkagi enam liikuma. ja see on tõsi. Kui mul tegevust ei ole, vajun ma aina sügavamsse letargiasse, kuni minust kaob igasugune teotahe.

See tekst läheb juba natuke käest. inz mängib ekraanil oma ärakulunud Cautionary Warningut, mis on Black Heaveni opening/ending/main theme/side theme/main character theme ja üldse ainus lugu terve metaliteemalise anime peale.

Ahjaa, mulle tulid jälle vabarna-senpai sõnad meelde.

Zero interest = zero effort = zero outcome = zero interest. ad infinitum.

Mind huvitab, kuidas näeks valem ümberpööratul kujul. Kui panustada kogu oma hing millessegi, mille vastu on ülim huvi, siis mis oleks tulemuseks?

Kodus loen selle postituse läbi, parandan kirjavigud ja postitan midagi juurde.

John Maus

ehk Epic Fail

Oleks pidanud Mausi loominguga ehk natuke rohkem tutvuma, enamus lugusid ei olnud siiski minu maitse järgi. Enne Mausi lasti mingit väga kahtlast kommimuusikat, rahvas tegi lava ees liigutusi, mis panid mind epilepsiaravimite peale mõtlema. Mausi esinemise alguse magasin ma maha, sest lava poolt tulev muusika oli kogu aeg üheülbaline, kuigi mingi hek tundsin, et see on vist Maus.

Heli oli kohutav. Pean tunnistama, et nii halba heli kogesin viimati vist siis, kui sain aastal 2004 oma arvutiga kaasa D-fruiti 20-kroonised kõlarid. Kõigepealt ragises ja sahises kõik jubedalt, mikrofonil oli taga 4-5 kordne kaja, nii et ühestki sõnast ei olnud isegi siis aru saada, kui räägiti lugude vahepeal.

John Maus ise oli minu hinnagul sügavas joobes, igatahes oli tal püstipüsimisega raskusi. Lood tulid täies ulatuses salvestusmeediumilt, Maus ainult üürgas kõvasti ja valesti kaasa. Mul on tunne, et Do Your Best'i laulmisega oleks ma ise paremini hakkama saanud. Üht lugu laulis ta tekstist umbes poolteist salmi maas. Sellegipoolest tegin ma talle kalli kui ta lavalt maha astus. Roosad kiisukõrvad peas