ehk siis nägin sellist unenägu.
Kopeerin selle ümber, sest see oli kuradima lahe unenägu.
Olen maal ja üritan nii enda kui ka isa telefoniga kellelegi helistada. minu telefonil pole maal kunagi levi olnud, seega üritan isa telefoniga helistada. Korraga kuulen õuest laste erutatud vadinat. mingid väiksemad sugulased (mul on neid palju) olid maja juures ja seletasid midagi. Läksin siis uurima, milles asi. Nad ütlesid, et käis ere sähvatus ja järsku olid põllu peal tumesinise karvaga ja kuldse lakaga suured hundid. Ma veel küsisin, kui suured need hundid olid, kas Mukist (üsna suur ketikoer) suuremad, nemad vastasid, et kõvasti suuremad. Oletasin, et tegu on mingite maagiliste, jumalate poolt saadetud vms müstiliste loomadega. Seda kõike arutades oli aga taevas järjest tumedamaks tõmbunud. Mu isa, ema, tädi ja vanaema olid ka õue tulnud ja uurisid tumesinist pilve, mis uskumatult kiiresti meie poole tuli. Ema veel ütles, et see on tavaline suvine äikesevihm ja see pilv sajab ennast poole tunniga tühjaks. Igaks juhuks läksin isaga kasvuhoonete uksi kinni panema (tegime alati nii enne tormi, et nii hoone kui ka taimed kannatada ei saaks) Panime uksed kinni ja tagasi tulles oli tuul üsna tugevaks tõusnud. Korraga nägin sinakasmusta varest, kelle kaelus oli kuldne. Mul hakkas kõhe. Isa nägi kana, kellel oli samuti kuldne kaelus, haaras haamri ja lõi selle kana maha. Millegipärast oli see kana kohe kitkutud ja lõhki ka lõigatud ja ma nägin, et ükskõik mis see ka poleks, tavaline kana see ei ole. Nii kui kana tapsime, hakkas tuul veel tugevamini puhuma, müristas ja langesid esimesed rasked piisad. Jooksime maja poole tagasi, Suures kartuses lõime aknad laudadega kinni, uskumatul kombel kulus selleks ainult paar sekundit. Märkasin, et üks kasvuhoone uks oli lahti jäänud ja jooksin seda kinni panema. Ise veel hüüdis, et ära mine, see uks ei käigi kinni. Märkasin, et uks ei käi tõesti kinni. siis peaaegu karjatasin ehmatusest: meie kanaaed oli ühest kohast katki läinud ja kõik kohad olid kanu täis. Hirmutav oli aga see, et meil on maal ainult 7 kana, kuid terve hoov oli kanu täis. Siis märkasin, et kõikidel nendel kanadel oli kuldne kaelus. Jooksin hirmuga tuppa tagasi, ketikoer majast natuke eemal ulus, õuel lendas ringi kulde kaelusega vares ja kraaksus, maja ees oleva silla peal keksis kuldse kaelusega linavästrik. Jooksin tuppa ja lukustasin mõlemad uksed. Küsisin veel isalt, et ega keegi välja ei jäänud. Vist mitte.
Istusin hämaras toas kinninaelutatud akna all. Väljas sadas raskelt. oli juba kaua sadanud. Oli sadanud päevi, nädalaid, võib-olla rohkemgi, kuid see poleks reaalne. kogu selle aja olime toas istunud, kuna kartsime jubedalt välja minna. ööl ja päeval ei olnud vahet, kogu aeg oli pime. Tõmbasime loosi, kes pidi ämbriga maja eest jooksvast ojast joogivett tooma. Mida me sõime, või kust me seda saime, ei tea. Elekter oli veel alles, kuid raadio, telekas ja mobiilid ei töötanud. Ainult tuled põlesid.
Mingi hetk võtsin julguse kokku, võtsin isa auto võtmed ja jooksin auto juurde. Ühtegi kuldse kaeulusega looma ei näinud, peale selle varese, kes istus elektriposti otsas ja kraaksus. Põgenesin sealt neetud kohast, kus vihm ja pimedus kunagi ei lõppenud. Mingi hetk ütles auto üles, pidin minema vihma kätte. Miks me seda vihma ennast kogu aeg jubedalt kartsime, ei tea. Koperdasin läbi vihma kilomeetreid. Mingi ime läbi ärkasin tsivilisatsiooni keskel. Kui mult küsiti, mis juhtus, oli esimene asi, mis ma ütlesin "kõik see algas aastal 1993".
Muidu on igav, olen haige olnud rohkem kui nädala, homme üritan kooli minna ja mitte igavusest pikali kukkuda.
