Must õudus

Tegevus toimus maakodus. Olles just tulnud õhtuselt jalutuskäigult, istusin maja ees pingil ja olin oma mõteteis. Äkitselt hüppas majast eemal olev ketikoer püsti ja hakkas valjult lõrisema ja haukuma. Kuuvalguse külmas kumas ilmusid puude vahelt välja inimkogud, just inimkogud mitte inimesed. Seda, et tegu polnud inimestega, oli näha nende liikumisest, nende peatamatust ja ettevaatamatust kõnnakust kui madald oksad neid näkku peksid. Palju kindlamalt tunnistas nende ebainimlikku loomust aga aegade algusest edasi pärandunud ürghirm, mis nüüd minu sees karjus ja põgenema sundis. Olin paari kiire sammuga jõudnud majauksest sisse ja selle lukustanud, olles samas teadlik, et uks on vana ja pole kunagi tugev olnud. Maja madalatest akendest suudaks sisse tungida igaüks, kellel selleks ainult soovi on.

Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.

Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.

Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.

Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.

Miks ma olen paks

ehk miks naised mind ei taha. Kuna ma lubasin.

Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(

Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.

Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.

Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.

Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)




Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.


Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.

But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.

Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.

Lõpetuseks touhou Jazz.

Vahepealne filosofeerimine

ehk kui olen juba lubanud blogi kirjutada.

Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.

Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.

Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.

Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.

Peatus mineviku ja homse vahel

Kääbus istus trammipeatuses ja nuttis lohutamatult. Enam ei tundnud ta ninas piparkoogilõhna, seda, mida ta nii kaua oli igatsenud. Habemega naise kootud käpikud olid ammu räbalateks kulunud. Aeglaselt ja nuuksudes võtab kääbus põuest väikese pudelikese ja kortsunud foto. Pudelike on kinnise korgiga ja kääbus teab, et seda pudelit ei ava ta kunagi. Fotol naeratavad inimesed, kääbuse pisar kukub tuhmunud mälestusest napilt mööda. "Oleks Jõujuurikas elus..." mõtleb kääbus veel korraks. "Oleks Jõujuurikas elus, siis ta... mida?" Jõujuurika ramm ei aitaks praegu enam kedagi, seda mõistes hakkab kääbus veel haledamalt nutma.

Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.

Pühendusega Pihelile.

Tallinn

ehk kui pealkirja peale aega kulutada ei viitsi.

Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.

Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.

Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.




Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.

Nüüdsest ka unenäod

ehk kui muidu kirjutada ei viitsi. Ega neljandat tühja blogi luua.

Unenägu algab sellega, et Rei, kes on vahepeal muutunud robotiks, saab oma emalt, kes on vares-tengu, teate, et orbiidil olevas uurimisjaamas on midagi valesti läinud. Rei muutub õhus raketiks ja lendab orbiidile. Liftiga jaama sisse sõites tulistatakse tema pihta mitmest kuulipildujast, kuid tänu AT-väljale ei saa ta üldsegi viga. Paari liigutusega on kõik ründajad neutraliseeritud. Jääb järgi ainult üks meesteadlane, keda ründab ülikiiresti üks Rei käsutuses olev robot. Rei pahandab korraks robotiga, et too ilma tema käsuta tähtsat infot omava inimese neutraliseeris. Teadlane on veel elus ja sisistab Reile "see, mida sa otsid pole siin, vaid sügaval Muiri puu all. Edu otsimisel, hahaha" ja sureb. (Muiri puud - tohutud puud, kuni 1000km kõrgused, Hyperion Cantos).

Samal ajal hakkas kosmosejaam orbiidilt alla kukkuma, Rei HUD ütles, et langemiskiirus on liiga suur ja kui ta praegu atmosfääri siseneks, põleks ta ära. Seega otsustas Rei teha aeglustuslennu ümber Kuu. Jõudnud kuule, leidis ta eest Kaworu, koos istusid nad natuke aega kuu pinnal ja vestlesid. Kaworu tõusis püsti ja tegi märkuse enda pleksist tiibade kohta, et neid pidi lihtne olema Lilimite eest peita. Siis hakkasid ta tiivad kasvama, kuni saavutasid optimaalse kandevõime. Seejärel aga hakkas tiibadest omakorda kasvama tohutu jõuväli, mis meenutas tiibasid, aga oli räsitud. Jõuväli moodustas omamoodi kupli, kohati terve, kohati ainult segadus räsitud-rebitud pleksist ja kergmetallkonstruktsioonidest. Koos kupli tekkimisega tekkisid selle alla ka varjudest koosnevad koletised, keda Rei nägi oma HUDil roheliste täppidena. "Sa vist ei unusta kunagi," ütles Rei. Kaworu vastas: "kuidas ma saaksingi seda unustada?" Hetkeline flashback selleni, kuidas Rei ja Kaworu olid sarnases kuplis vangistuses ja neid ründasid needsamad koletised. "Mäletad, kui suured siis maskid olid veel," küsis Kaworu naljatades, "need katsid terve näo, olid kohutavalt rasked ja tagatipuks täiesti mehhaanilised." Rei ainult naeratas vastu. "Oot, ma kinnitan veel monokiu otsa siia külge" ütles Kaworu, lõi enda lapitud pleksist tiivad laiali ja hakkas loiult maa poole lendama. Rei istus veel hetke kaljuserval hüppas siis sealt alla ja avas oma säravvalged tiivad.

Inimkond

ehk kui seminari teemaks oli Ferdinand Freiligrath

Siis kui ühiskond ringis iseennast rahuldab,
seisab Kullervo mäel ja ihub mõõka.
Silmaklappidega inimesed, kõrvad müra täis,
kardavad peast leida oma mõtet.
Etteöeldud, ettemõeldud, pehmeks ködiks tehtud
kogu inimkonna mõtteviis.