Miks ma olen paks

ehk miks naised mind ei taha. Kuna ma lubasin.

Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(

Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.

Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.

Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.

Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)




Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.


Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.

But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.

Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.

Lõpetuseks touhou Jazz.