Must õudus

Tegevus toimus maakodus. Olles just tulnud õhtuselt jalutuskäigult, istusin maja ees pingil ja olin oma mõteteis. Äkitselt hüppas majast eemal olev ketikoer püsti ja hakkas valjult lõrisema ja haukuma. Kuuvalguse külmas kumas ilmusid puude vahelt välja inimkogud, just inimkogud mitte inimesed. Seda, et tegu polnud inimestega, oli näha nende liikumisest, nende peatamatust ja ettevaatamatust kõnnakust kui madald oksad neid näkku peksid. Palju kindlamalt tunnistas nende ebainimlikku loomust aga aegade algusest edasi pärandunud ürghirm, mis nüüd minu sees karjus ja põgenema sundis. Olin paari kiire sammuga jõudnud majauksest sisse ja selle lukustanud, olles samas teadlik, et uks on vana ja pole kunagi tugev olnud. Maja madalatest akendest suudaks sisse tungida igaüks, kellel selleks ainult soovi on.

Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.

Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.

Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.

Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.