Kantileen Leibowitzile

A spiritu fornications
Domine libera nos. (1)
Välgust ja tormidest,
Issand, vabasta meid.
Hävitavast maavärinast,
Issand, vabasta meid.
Katkust, näljast, sõjast,
Issand, vabasta mei.d

Plahvatuse epitsentrist,
Issand, vabasta meid.
Koobaltvihmast,
Issand, vabasta meid.
Strontsiumvihmast,
Issand, vabasta meid.
Tseesiumitormidest,
Issand, vabasta meid

Radioaktiivsuse needusest,
Issand, vabasta meid.
Koletiste tekkimisest,
Issand, vabasta meid.
Värdjate sündimisest,
Issand, vabasta meid.
A morte perpetua (2)
Domine libera nos.


1. Lihahimust,
Issand, vabasta meid
2. igavesest surmast

Walter M. Miller "Kantileen Leibowitzile", 23.

ilmaratas

ehk elu on iga päev uus seiklus.

Täna jäin näiteks klassis magama. Olen eluaeg unehäiretega olnud. Pole kunagi kiiresti ja mugavalt magama jäänud. Alati on mingi vähkremine. Viimasel ajal on asi käest läinud ning lähen magama alles 4-5 paiku, sest lihtsalt puudub motivatsioon magamaminekuks. Ja und niikuinii ei tule. Täna siis vaatasime mingit dokfilmi umbes kuuekesi klassis. Mingi hetk toetasin pea kätele, nii et lõug vastu lauda vajus. Siis puhkasin korraks silmi ja järgmine hetk nägin juba unenägu, kuidas genky mulle ircu privas ütleb, et ta ei jõua täna minuga pildistama. Tegelikult jäi ta ainult sujuvalt poolteist tundi hiljaks. Andestan mõistvalt kallile kaashilinejale.

Eile oli lumi. Ahti poolt tulles tekkisid vallatud mõtted. Enne kui tasakaalukad mõtted mu peatasid, sumpasin põlvini lumes ja tegin hangedes kukerpalle. Lihtsalt puhas lapselik rõõm lumest ja elust. Aga miks mitte? Miks peetakse tänapäeval inimest, kes rõõmu välja näitab, imelikuks? Otsekui peaks rõõmu tundmiseks olema mingi suur põhjus ja siiski peaks seda varjama otsekui kartuses, et keegi või miski selle ära võtab. Miks ei peeta seda, et terve ühiskond on pealesunnitult tagasihoitud ning otsekui masendusest vaevatud, imelikuks? Minu jaoks on just see veider, et etaloniks on seotud tundetud inimesed, või mis veel hullem, inimesed, kes tunnevad ainult negatiivseid emotsioone.

Miks ei võiks me kõik üksteisele naeratada ja ainuüksi sellega tagada kõigile hea tuju? Miks me peame olema võhivõõraste vastu vaenulikult meelestatud? Miks näeme kõiges heas mingit kurja tagamõtet? Kas tõesti on headus ja soojus inimeste südameist niivõrd kadunud, et arvame seda esinevat ainult võltsi mänguna?

Taustal mängib tasakesi: Yoko Kanno & Akino Arai - Voices - Chello instrumental "Macross Plus"

Väsimus

ehk juhtus selline imetabane asi, et mina väsisin ära.

Ma ei väsi. Olen seda enda juures juba ammu märganud. Ma võin üle kuumeneda või suurema osa oma reaalsusetajust kaotada, kuid ma ei väsi. Füüsiline koormus pole mind kunagi lõplikult ammendada suutnud. Isegi siis, kui paistab, et kohe-kohe kukun ma kurnatusest pikali, või kui ma isegi olen korraks maas, tõusen ma pea kohe jälle jalule. Niikaua, kuni mu keha allub mu kontrollile, ma liigun.

Aga hinge on tekkinud midagi. Või on sealt midagi kadunud. Mul on tunne, et põlesin lõplikult läbi.

Hinges on vaikus.



Ülalolevad read kirjutasin ma juba kas neljapäeval või reedel. Ma arvasin, et suudan selle psüühilise väsimusega võidelda veel, kasvõi natuke aega. Aga siis mõistsin, et sellel pole enam lihtsalt mõtet. Jah, raske on lahti lasta, aga vahel pole enam mõtet ka kinni hoida.

Kaalun traumapunkti külastamist. Ei, ma ei vigastanud ennast tahtlikult nii raskelt, et end elu ja surma piirile viia. Lihtsalt tahaks teada, kas ma kukkusin endal mõne ribi katki või mitte.