Alkohol on paha

ehk mmmmmmmmm'kay

Tavaliselt pannakse sissekandele selline pealkiri, kui on kätte jõudnud või mööda saadetud rõvedam pohmellis päev. Võin kinnitada, et minu puhul nii ei ole. Siiski toodi pahatahtlikult välja mu väidetav alkoholilembus!!1 Ükskõik tegelikult sellest, olen juba vana mees, on olnud elus aegu, kus olen ehk selle kuulsuse külge saanud ja nüüd tuleb pikk ja vaevaline selle mahapesemine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nägin täna nimelt nelja politseiautot päeva jooksul. Aga ka see ei ole tähtis. Tähtis on see, et minu igapäevasel kooli-koduteel asub kahesuunaline tollipunkt. Tollipunkt asub Turu sillast paarkümmend meetrit kesklinna poole ja näeb välja nagu turuhoone (mitte see peamine, ma lihtslt ei tea täpselt, mis nime kandev turu osa see maja on), mille kõrval istuvad ühiskonna heidikud. Muidu täiesti ilmetu maja teevad tollipunktiks just needsamad heidikud, kes mu ikka korra ajavahemikus kinni peatavad ja raha küsivad. Mis siis, et näen välja nagu keskmine tudeng, kellel endal on kõht 24/7 tühi ja rahakoti vahel heal juhul ainult bussipilet.

Aga ka see pole jutt ise, vaid ainult sissejuhatus. Nimelt sai kellelgi vist sellest tollipunktist siiber, nimelt kui ma kodu poole kõmpisin, vuras minust mööda üks sini-valge vilkuritega buss. Bussist hüppasid välja kaks vormiriietuses veidi turksemat selli, tõmbasid kummikindaid kätte ja hakkasid siis tollimajandajaid bussi poole veenma. Justnimelt veenma, sest lugupeetud tollipidajad olid tarbinud midagi joovastavat, nii et väismaailm neile eriti korda ei läinud. Jäin seisma, kuna mul aega oli. Avastasin, et bussis oli juba hunnikus üks sarnane heidik, kes oli otsustanud, et pingil istumise asemel kõlbab vormitu massina ja poolpaljalt bussipõrandal kägaras olemine küll. Lohistati-tõsteti-veendi lõpuks kaks tollipidajat ka bussi, jäi mulje, et ka nende jaoks on pingil istumine liiga kurnav ja varem või hiljem poevad põrandal olevale kolleegile kaissu.

Miks see mind mõtlema pani? Päris paljude jaoks on katalüsaatoriks, mis nad tänavale viinud on, olnud alkohol. Tean, mis tunne on inimesel, kes elab tsüklis masendus -> lahendus alkoholi näol -> alkoholist tekib masendus -> tuleb rohkem juua. Lõpmatu tsükkel, mis eemaldab inimese maailmast edukalt. Öeldakse, et kui inimeselt võtta vabadus, hakkab ta seda ihkama. Aga kui inimene ise otsustab endale maailma luua, näiteks alkoholi abiga, on tal ükskõik, mis sellest väljaspool toimub. Kõigele muule lüüakse käega, peaasi, et 40-kraadine kurgust alla voolaks.

Hirmuga mõtlen, mis oleks minust saanud, kui poleks olnud üht väga suurt muudatust. Ärge küsige minu käest, mis see oli. Need, kellel on vaja seda teada, teavad, need kellel ei ole vaja, need ei saa ka teada.

BTW, Artise foorum on maas, nii et ma hakkan siia rohkem postitama, selle asemel, et "igapäevased juhtumised ja muu spämm" ja "kui vahel on midagi halvasti" teemasid umbe ajada.

Laupäev

ehk kui ma ei oska pealkirja valida.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui kaks nädalat. Kui vaatate paremale poole, näete nimekirja inimestest, kes oma blogisid veel harvemini täiendavad.

Igatahes, väga kiire on olnud. Koolis on olnud sada asja teha + lähiajal tuleb filmiõhtu korraldada.

JAFF'il käisin isegi. Jõudsin lausa üheksale seansile, makstes ainult ühe eest. Selle eest tegin ennast aga kinos ka kasulikuks, kuigi oleks animeklubi liikmena võinud ka nõuda oma sisselaskmisõigust. Aga kuidagi endale mõnusam tundus väike ära teenimine. Niisiis, lisaks genky poolt määratud mangamüügile, mida tegin Asashio ja Kriso heaks, jõudsin kinos vähemalt kolme seansi eel pileteid kontrollida, siis ühe filmi DVD'd lahti mõistatada, filmirulle tõsta, pidevalt uksi avada-sulgeda ja ühesõnaga teha kõike huvitavat.

Autokool läheb ja ei lähe. Oleks ma eile anne ringil õigesti sõitnud, oleks koolieksam sooritatud olnud. Aga no kurat, kõik jooned on ära sõidetud ja suurim viga on eessõitva auto järgi sõita, kuna ringil viibib üksainus juht, kes liiklusest aru saab, ja seegi istub õppesõiduauto parempoolsel istmel.

Roverist niipalju, et vasak piduriketas nägi välja nagu päike, parem polnud kuigi etem ja nii tuligi uus komplekt tellida. Nüüd pole muud, kui see ära oodata. Siis vilkuva S4 tule kallale. Lisaks mängib elektrisüsteem lolli, soovitati fusebox üle tinutada, tundub nagu suurem raketiteadus kombineeritud tuumafüüsikaga. Ehk saan hakkama.

Lugesin lisaks ka oma aasta aega vanu blogisissekandeid. Oh kuidas ajad on muutunud. Kirjutasin ma siis värvikamalt.

Zum Abschied sage ich leise scheisse.

Uus mõte

ehk Eesti on jama.

Jälle haige. Sellepärast on ka kõik tehtud plaanid üsna metsas omadega. Nüüd on järgi jäänud ainult üks suurem plaan: lõpetan ülikooli ära ja kolin Guillermo juurde elama. Cuernavaca ei kõla ju kuigi halvasti, aasta läbi on umbes 26 kraadi sooja, sellest ka tiitel "igavese kevade linn." Tõsiselt külmadel päevadel langeb temperatuur luuüdini lõikava 20 plusskraadini. Hirmus, onju. *2 minutit veel kraadiklaasi soojendada*

Tõsiselt on kõrini eesti üheksast kuust sitast suusailmast ja kolmest kuust põrgupalavusest/vihmahooajast. Lisaks ka eestlastest. Ka sellest on kõrini, et selleks, et kasvõi 10 meetrit majast eemdalduda, tuleb end mitu minutit paksult riidesse panna. Et vähimagi ilmamiskalkulatsiooni karistatakse kas tohutu ülekuumenemise või jäätmistundega. Parimatel päevadel saab mõlemat pooletunnise vahega nautida.

Tõsiselt siiber on pidevast külmatundest ja sellele järgnevast külmetushaigusest, mis mind voodisse (lol, arvuti taha siiski) aheldab. Ja kes ütleb "pane ennast siis korralikult riidesse", mingu metsa seenele. Ei, tõesti, proovige metsas ringi kakerdada. Kakerdades hakkab palav, maha istudes on külm, päike paistab, on palav, päike läheb pilve taha, on külm....