Estcon 2012

ehk kuidas siis see aasta läks.

Sai ka see aasta estconil käidud, väga tore üritus jällegi, tänud korraldajatele. Võtan siis oma kirjutamisoskuse kokku ja jauran ka veidi siia oma stagnantsesse blogisse.

Reedene vaba aeg algas väga tugeva hoovihmaga, mis meie logistika edukalt hävitas. Kõigepealt olin ma autoni jõudmise ajaks läbimärg, Tiina, kes pidi algse plaaniga minu juurde jõudma, istus vihmavangis, sama tegi ka tsiklit transpordivahendina kasutav Tanel. Lõpuks kui liikuma saime, avastasime, et auto põhi jookseb rõvedama kolinaga mööda maad. Alternatiiv oli nädalavahetus kodus veeta, seega sai loodetud, et kolisev detail pole elutähtis. Kui välja jätta huvitav fakt, et vihma ja koledat ilma tundus ainult 20km raadiuses tallinnast olevat, läks kohalesõit rahulikult.

Kohapeal sai veidi ebameeldivalt üllatutud, kui avastasime, et kogu baka/animeseltskonna magamispaigaks oli määratud kurikuulsalt palav saunapealne tuba. Võtsime omavahelist vingumist vähemaks, kui taipasime, et põhimõtteliselt saime endale eraldi majakese. Kuna jõudsime kõiksuguse programmi jaoks liialt hilja kohale, sai tegeletud isealgatatud vabakava ja niisama inimestega suhtlemisega. Laupäeva hommikul sai nauditud ülihäid võileibu, millele järgnes estconi põhikava, mis vähemalt mind üsna külmaks jättis. Estconi ajalugu oli huvitav, Metsavana pajatus Reaktorist vajus ehk liiga laiali, aga oli ka täiesti kuulatav. Selleks ajaks kui hakati Stalkerist ja muidu kirjandusest rääkima, läksin minema, kuna minusugune illiteraat ei tea antud teemast kahjuks mitte midagi. Selle asemel sai viiekesi ümber järves oleva saare ujutud.

LARP:

Minu jaoks kujunes ürituse tipphetkeks aga LARP, millesarnasel üritusel ma esimest korda osa võtsin. Sama võis öelda vist pea kogu mu tiimi kohta. Kuna kogu kirjeldus oleks pikem kui ülejäänud jutlus, proovin võimalikult lühidalt. Teemaks oli lihtne postapokalüptilsies maailmas ellujäämine. Kõigepealt jagati rollid, kus juhuse tahtel sattusin pohhuistist keemik-veterani otsa, kelle ülesanne oli oma katkematu sõimuga lolle kakerdisi ehk tiimikaaslasi radiatsiooni eest kaitsta. Radiatsioonivastane lahus lõhnas ja maitses nagu jägermeister, seega pidime vahepeal Makket vaat et käsipidi radiatsioonikoldest eemale lohistama. Esimese paki leidsime kohe, millele järgnes järgmise paki lootuses võib-olla isegi ligi tunniajane eesti looduse avastamine, mille käigus me oma skaudi ära kaotasime.

Ühel hetkel leidsime puu otsa riputatud aarde, mis vastupidiselt GM'i plaanile otsustas pärast nöörist tõmbamist stoiliselt puu otsa jääda. Nüüdseks meie katkematu möla tõttu naeru kätte lämbuva GM'i edasiseks piinamiseks leiti metsast 3-4 meetri pikkune post, millega hakkasime kotikest alla peksma. Selleks ajaks jõudis vastasmeeskond meieni, mina ja meedik, olles vastaste tapmise eesmärgil täiesti kasutud, jalutasime reipal sammul kogu kismast kaugemale. Nähes, et vastaste meeskonnas on robot, kes lubas meid kõiki õhku lasta, järgnesid meile üsna tempokalt ka kõik ülejäänud. GM'i ja meie endi ülimaks lõbustuseks hakkasid vastastiimi omad nüüd kotikest kaikaga peksma. Lasime neil seda umbes minuti üritada ja siis meie ülimalt pädevad kütid tapsid neist paar tükki ära. Tahtsime üht inseneri endale värvata, too aga kõndis pärast elustamist rahulikult minema, kuna keegi meist ei tulnud selle peale, et teda kinni hoida. Lõpuks sidusime nööriga noa posti otsa ja tõmbasime kotikese alla, avastamaks selle seest peotäie patareisid.

Järgnes kauba- ja teadmistevahetus sillal. Pärast pikka röökimist ja meelitamist otsustasid mõlemad tiimid üheaegselt teineteist reeta ja läks lahinguks. Jätkates kasutu olemist, seisin lihtsalt käed taskus keset kogu sõda. Pärast laipadelt relvade ära korjamist ja iga viimase kui liikme hambuni relvastamist jooksime vastaste baasi peale, lõime veel paar tükki maha, kuni lõpuks jõudsime kokkuleppele, et 3 vastast võivad ellu jääda, kui nad ühe meile ohverdavad. Nii jäigi ja GM tunnistas meid võitjateks.

/LARP

Kuna enamus lähemalt tuttavaid läksid rollimängima, jätkasin vaikselt ühe grupi hulgast teise hulka liikumist ja erinevate inimestega tutvusi soojendades. Kui see ja rollimäng läbi sai, järgnes kohustuslik saun-järv-saun tsükkel, millele järgnes mõõdukas alkoholi pruukimine, millele omakorda järgnes Spiriti tõttu üsna õõvastavaks minev alkoholi pruukimine. Sai Metsavanaga teineteist solvatud, 15 minutit järjest. Süütuna visatud solvangust puhkes aga leek, kus pandi proovile kirjanduslik oskus välja mõelda kõige lüürilisem solvang. Mingi hetk sõimasin vähem lüüriliselt inimesi, kelle arust oli hea mõte kell 3 öösel sauna kütma hakata, tagades sellega meie rahvale vägagi palava magamistoa. Tundes, et minu karastamata organism selliste meestega sammu ei pea, läksin lihtlabaselt magama.

Pühapäeva hommikul tervitas mind majatrepil magav Stopa, kes oli üritanud just selliste eelpoolnimetud karastatud meestega sammu hoida, kuid oli mingi hetk poole lahingu pealt langenud. Sai hommikusööki söödud ja kuna puudus viitsimine paremat tegevust leida, sai lihtsalt poolmagatud. Hargla ettekannet sai üsna huviga kuulatud, vaatamata, et osad nimed mulle midagi ei öelnud. Sai inimesed ja üks pohmelli kehastus autosse lohistatud, Metsavanaga hüvastijätuks kõhtusid kokku hõõrutud ja võiski kolinal koju sõita.

Estconile järgnes selline mõnus aiagrill Tartus, palju õnne sünnipäevaks, Ketly, Tallinnasse sõit jääb tänu kohutavale ilmale igavesti meelde kui elu hirmsaim autojuhtimiskogemus.

KOKKUVÕTE, sest kogu jutt sai liiga pikk, mittekohalkäinutele samas ehk sissetõmbav. Väga, väga lahe üritus oli, just sellepärast, et on kombineeritud vabameelsus ja organiseeritus. Kõik asjad saavad kärata tehtud, kedagi ei sunnita mittemillekski, kui tuled programmi pärast, ei hakka igav, kui tuled, et niisama metsa all hingekaaslastest tolkamitega jõriseda, on päris lõbus lausa. Kui kritiseerida, mida vast ikka peab, siis eelmine aasta oli nagu põnevam ettekandeid kuulata, oli rohkem selline käega katsutav materjal ka uuematele inimestele. Võib-olla pole aga midagi peale iseenda lugemisoskamatuse süüdistada.

Üllatas fakt, et Trash, kes on tuntud ka kui ülivõimekas juudikaupmees, ei parseldanud mulle see aasta ühtegi asja maha, mida ma poleks juba varem osta tahtnud. Estcon 2012 topelt-CD on vähemalt esimene plaat on ühe kuulamise järgi aga väga hea isegi.

Lõppsõnaks võiks öelda, et kui hing sees ja jalad kannavad, siis järgmine aasta kohe kindlasti uuesti. Sai see aasta ühel inimesel aidatud kohale tulla ja teist pooleldi jõuga pekstud, loodetavasti võtavad nemadki järgmine aasta uusi nägusid kaasa.

Muusika: Micaramia - Sügis