Vahepealne filosofeerimine

ehk kui olen juba lubanud blogi kirjutada.

Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.

Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.

Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.

Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.

Peatus mineviku ja homse vahel

Kääbus istus trammipeatuses ja nuttis lohutamatult. Enam ei tundnud ta ninas piparkoogilõhna, seda, mida ta nii kaua oli igatsenud. Habemega naise kootud käpikud olid ammu räbalateks kulunud. Aeglaselt ja nuuksudes võtab kääbus põuest väikese pudelikese ja kortsunud foto. Pudelike on kinnise korgiga ja kääbus teab, et seda pudelit ei ava ta kunagi. Fotol naeratavad inimesed, kääbuse pisar kukub tuhmunud mälestusest napilt mööda. "Oleks Jõujuurikas elus..." mõtleb kääbus veel korraks. "Oleks Jõujuurikas elus, siis ta... mida?" Jõujuurika ramm ei aitaks praegu enam kedagi, seda mõistes hakkab kääbus veel haledamalt nutma.

Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.

Pühendusega Pihelile.

Tallinn

ehk kui pealkirja peale aega kulutada ei viitsi.

Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.

Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.

Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.




Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.

Nüüdsest ka unenäod

ehk kui muidu kirjutada ei viitsi. Ega neljandat tühja blogi luua.

Unenägu algab sellega, et Rei, kes on vahepeal muutunud robotiks, saab oma emalt, kes on vares-tengu, teate, et orbiidil olevas uurimisjaamas on midagi valesti läinud. Rei muutub õhus raketiks ja lendab orbiidile. Liftiga jaama sisse sõites tulistatakse tema pihta mitmest kuulipildujast, kuid tänu AT-väljale ei saa ta üldsegi viga. Paari liigutusega on kõik ründajad neutraliseeritud. Jääb järgi ainult üks meesteadlane, keda ründab ülikiiresti üks Rei käsutuses olev robot. Rei pahandab korraks robotiga, et too ilma tema käsuta tähtsat infot omava inimese neutraliseeris. Teadlane on veel elus ja sisistab Reile "see, mida sa otsid pole siin, vaid sügaval Muiri puu all. Edu otsimisel, hahaha" ja sureb. (Muiri puud - tohutud puud, kuni 1000km kõrgused, Hyperion Cantos).

Samal ajal hakkas kosmosejaam orbiidilt alla kukkuma, Rei HUD ütles, et langemiskiirus on liiga suur ja kui ta praegu atmosfääri siseneks, põleks ta ära. Seega otsustas Rei teha aeglustuslennu ümber Kuu. Jõudnud kuule, leidis ta eest Kaworu, koos istusid nad natuke aega kuu pinnal ja vestlesid. Kaworu tõusis püsti ja tegi märkuse enda pleksist tiibade kohta, et neid pidi lihtne olema Lilimite eest peita. Siis hakkasid ta tiivad kasvama, kuni saavutasid optimaalse kandevõime. Seejärel aga hakkas tiibadest omakorda kasvama tohutu jõuväli, mis meenutas tiibasid, aga oli räsitud. Jõuväli moodustas omamoodi kupli, kohati terve, kohati ainult segadus räsitud-rebitud pleksist ja kergmetallkonstruktsioonidest. Koos kupli tekkimisega tekkisid selle alla ka varjudest koosnevad koletised, keda Rei nägi oma HUDil roheliste täppidena. "Sa vist ei unusta kunagi," ütles Rei. Kaworu vastas: "kuidas ma saaksingi seda unustada?" Hetkeline flashback selleni, kuidas Rei ja Kaworu olid sarnases kuplis vangistuses ja neid ründasid needsamad koletised. "Mäletad, kui suured siis maskid olid veel," küsis Kaworu naljatades, "need katsid terve näo, olid kohutavalt rasked ja tagatipuks täiesti mehhaanilised." Rei ainult naeratas vastu. "Oot, ma kinnitan veel monokiu otsa siia külge" ütles Kaworu, lõi enda lapitud pleksist tiivad laiali ja hakkas loiult maa poole lendama. Rei istus veel hetke kaljuserval hüppas siis sealt alla ja avas oma säravvalged tiivad.

Inimkond

ehk kui seminari teemaks oli Ferdinand Freiligrath

Siis kui ühiskond ringis iseennast rahuldab,
seisab Kullervo mäel ja ihub mõõka.
Silmaklappidega inimesed, kõrvad müra täis,
kardavad peast leida oma mõtet.
Etteöeldud, ettemõeldud, pehmeks ködiks tehtud
kogu inimkonna mõtteviis.

Sõbrapäev 2

ehk kui tekib tahtmine kirjutada.

eelmine aasta

see aasta:





Lühidalt teksti ka: sõbrapäevadisko oli feil, mina rohkem enam DJ ei ole, vallaline ja kibestunud jne. Tean, et vähemalt mõnel läks sõbrapäev ja/või sellele eelnenud ja/või järgnenud päev/päevad hästi/paremini. Kütke edasi, noored.