Edasilükkamine ja kibestumus

ehk kui MTI kirjutas juba alguse

Tere, minu nimi on Riho ja ma olen edasilükkaja. Oleks õigel ajal Legendi lammutama hakanud, oleks kõik valmis juba, nüüd oli nädal aega nii julma külma, et ei tahtnud majast väljagi minna, rääkimata kütteta garaazis härmas metalli kallal kangutamisest. Eksamiteks õppisin seekord esimest korda elus peaaegu õigel ajal, samas kõiksugused kodused tööd esitasin ikka viimasel momendil. Kes käis täna hommikul linnast jõulukingitust otsimas? Mina. Nimekiri oleks lõputu.

Mõtle, planeeri, tegutse või siis Think, Plan, Execute. Ingliskeeles kõlab lahedamini, verejanuline inimhing leiab vast rohkem rahuldust hukkamisest kui niisama tegutsemisest.

Tähtsaim osa sealt on tegutsemine. Kindlasti on ka tähtis millal tegutseda, niisama lahmides ei jõua kaugele, kuid siiski kaugemale, kui mitte midagi tehes. Eriti tähtis on see inimsuhete puhul. Olen ise kogenud, mis juhtub, kui selgeksrääkimist või hullematki lõputult edasi lükata - lõpptulemus on alati halvem kui halvimvõimalik õigel ajal tegutsemise tagajärg.

Teiseks tahaks rääkida kibestumusest. Ise olen nii inimsuhetes kui ka praeguses jõuluhooajas pettunud - ei suuda kaasa minna selle maskide paraadiga, kus kõik teesklevad, et neil on lõbus või ongi nii sinisilmsed või lühinägelikud, et ei näe pikemat perspektiivi. Esiteks, jõulud - inimesed jooksevad üksteist pikali, et osta asju, mida nemad või kingisaajad ei vaja, raha eest, mida neil ei ole. Ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks jõuludest eriti ülevoolavalt positiivseid mälestusi. Eelistan olla pagan, kuulata Metsatöllu ja ignoreerida kogu seda tsirkust.

Teiseks, inimsuhted. Ahti märkis ära, et ma võiksin end kokku võtta ja endale "mõne" tüdruku sebida. Ehk venitan küll veidi reaalsust, aga kui mingi hetk tuli välja, et mul on enam-vähem töökõlbulik pick-up mõtlemisviis, aga puudub motivatsioon, oli ta üllatunud. Sest nii see ongi. Möödas on ajad, kui ma ei julgenud kellegagi rääkida, saabunud on ajad, kui ma lihtsalt ei taha. Suvalise purjus tüdruku Krooksust või Zavoodist ära lohistamine ei tohiks kuigi raske olla, eriti kui veel pingutada. Ei huvita. Kindlasti märgiksin ära arusaamatuste vältimiseks: ma ei ole kordagi väitnud ega kavatsegi väita, et ma suudaks saada iga tüdruku, keda ma tahan. Kaugel sellest. Ma väidan, et ma suudaksin leida "midagi" kui ma tahaks. Ehk mitte kõige targema, ehk mitte kõige ilusama, või siis lihtsalt väga purjus, aga "midagi" ma leiaks. Aga ma ei taha.

Mõte sai otsa, teema sai halva maitse juurde, rohkem ei kirjuta.

Meh

ehk kui ei oska pealkirja kirjutada.

Viimasest postitusest on jälle väga palju aega möödas. Mitte et see mingit rolli mängiks, keegi niikuinii ei loe ju. Blogid on kaduma hakanud, foorumid surevad välja, internet käib alla. Mind siiralt huvitab, mis on tulnud foorumite ja blogide asemele - twatter, lõustaraamat (facebook) vms? Kahtlen sügavalt selliste lehekülgede praktilisuses. Aga tänapäeva moetrend ongi infomöla ju, pisikesed informatsioonikillukesed, kontsentreeritud viimse piirini, kõik mis on pikem kui 160 tähemärki on "tl;dr" (liiga pikk; ei lugenud). Jumal hoidku veel mõne raamatu eest, kõik mis on voldikust paksem, on liiga raske, tuleb filmiks nämmutada ja siis ajusurmas inimestele müüa.

Mõtlesin päris tükk aega, mida siia blogisse kirjutada, aga paistab, et kui ükskord kirumisvanker veerema lükata, tuleb juttu lausa iseenesest.

Mida ma mõtlesin blogiga teha - keegi mu emojutte ning valitsuse ja viletsuse kirumist niikuinii lugeda ei taha - hakkan siia hoopis muusikat linkima. Uut eraldi blogi selleks ei tee, las jääb siia. Lisaks, kui on viitsimist ja materjali, räägin muust huvitavast.

Näiteks Wanko to Kurasou'st. Kui välja arvata Utawarerumono, mis on visual novel + turn-based strategy + natuke paljast naisekeha, siis on tegemist esimese tõsise eroge'ga, mida ma läbi olen mänginud. Soovitan.

Pidin muusikat linkima, teen seda siis. Kes mu linkidele on kunagi klikkinud, teavad neid juba, aga kordamine on tüütuse ema.



Järgmine kord räägin Touhou Projectist. Olge ilusad :)