12. august

ehk palju...õnne?

Mõtlesin, et võiks blogi kirjutada, mõtlesin siis natuke aega, mida pealkirjaks panna, ei tulnud ühtegi ideed, vaatasin kella ja avastasin, et ennäe imet, olen juba 47 minutit 21-aastane olnud.

Rääkisin täna üle pika aja Guillermoga (tynvar) ja tõlkisin talle ühe eesti ütluse ära - tilk tõrva meepotis. Just selline tunne on hetkel, meepotte on päris ohtralt ja elu oleks päris magus, kui päris paljudesse poleks saatus tõrva sisse tilgutanud. Siin siis väike võrdlus:
sain load kätte - roveri käigukast jamab
sain sünnipäevaks PSP - ekraan vigane, usb laadija kahtlane, mälukaardi peale läheb raha. Siiski olen tänulik kõikidele, kes panustasid, kuna tean, et kõigil on näpud põhjas ja lihtsalt viisakusest tänan ma harva, ikka siirast südamest.
ostsin odavalt pleieri - kätte saan vist siis kui lumi maas.

Ülalolev list oli 2x pikem, aga kustutasin mõttetu tühja hala ära, ega elu ei peagi täiuslik olema, tugevaks teevad inimese ületatud raskused, mitte neist möödahiilimine ja teiste kaela veeretamine.

Mis toobki mind ühe mõtteni, mis mul vahepeal oli. Kallis lugeja, mõtle palun selle üle: "kui väike inimene oled sa?". Tabasin end sellelt mõttelt pärast sõidueksamilt läbikukkumist, kui avastasin end mõtterajalt: "ok, järgmine kord siis 6. augustil, mis seal ikka, ega ma pole ju nii tühine inimene, et sellise asja pärast põdeda." Ehk siis, kas tõesti maksab iga pisiasja üles puhuda? Ainus reaalne probleem mu elus on hetkel, et elustiil ja sissetulekud ei vasta päris teineteisele. Tegin juba nalja, et peaks Roveri maha müüma ja diiselgolfi ostma, fakt on, et Roveri müün ma maha siis, kui mul pole enam kiirnuudlitegi jaoks raha või kui mingi idioot (näiteks ma ise) selle puruks sõidab. Pigem kõnnin jala.

Inimesed, kõik probleemid on ületatavad, kui te nende üle ulgumise asemel neid lahendate.

Lõpetuseks video, mille valmistasin Ahtile sünnipäevaks ja kuna seda lugu niikuinii kusagil mujal pole...



Ma siiani ei saa aru, miks ma seda korralikult vilkuma ei saanud.