Teisipäevad

ehk miks ma neid vihkan.

Sest iga teisipäev juhtub midagi. Midagi, mis keerab mu elu pea peale, alati midagi sellist, mis on kas millegi uue algus või vana lõpp. Tihti ka mõlemat. Ma ei saa öelda, et need oleks ainult halvad juhtumised olnud, ei, hoopis vastupidi. Lihtsalt, alati on need suured pöördepunktid olnud.

Olen otsustusvõimetu inimene. Silmakirjalikult ootan teistelt otsuseid, olgu need millised tahes. Minu jaoks on otsuse langetamine tähtsam kui see, mis otsus langetatakse. Seega olen õnnelik, kui mulle öeldakse midagi otse välja, kuigi see teeb haiget. See teeb vähem haiget, kui teadmatuses virelemine.

Miks kirjeldavad inimesed mind sõnaga "armas"? Ma ei taha seda kuulda, eriti inimestelt, kellele ma haiget teinud olen. Korduvalt. Miks ei suuda keegi minu peale pikka viha kanda? Miks ma ise ei suuda kedagi peale enda vihata?

Kui eelmise postitusega lõppes kalendrisuvi, siis eile õhtul lõppes minu jaoks suvi minu hinges. Nüüd on ainult sügis, olen juba harjunud külma vihma käes seisma. Sest elu läheb edasi, olgu vihm kui külm tahes.

Kool & The Gang - Summer Madness



Tegelikult ei kuula ma seda lugu praegu. Ma kuulan hoopis Nanosweepi. Koji Nakagawa - Silence. See on lugu, mis mängis nii alguses kui lõpus. Nii esimesel kokkupuutel kui ka viimasel lahknemisel.