Title not needed

Istun siin, vaatan seda blogi. Emal on keegi sõbranna lastega külas, mis kohustab mind käepärast olema, kuid õnneks ei kohusta nendega koos kohvi joomast. Tänased plaanid jaapani keelt õppida ning Piiu pool maanduda, on üsna ebamäärasteks muutunud.

Viimased kaks päeva on möödunud alkoholi mõju all, kuid loodan, et muretsemiseks veel põhjust pole. Aga järgmine kord olen ettevaatlikum lihtsalt, kahe seminari vahel väike õlle ei ole siiski väga hea idee, kui pead seminaris koherentne olema ning õhtul veel referaat kirjutada.

Keegi palus mul blogis vähem endast ja rohkem huvitavatest sündmustest või asjadest rääkida. Olen ennast edukalt välismaailmast isoleerinud ning tunnen ennast oma mullis mugavalt. Hoian räpastest asjadest nagu poliitika eemale. Ei hakka ennast ka eurovisooni kuulamisega piinama.

Avastasin, et olen endale märkamatult peaaegu et populaarseks muutunud. See fenomen vajab natuke sügavamat uurimist, kuid hetkel lähen lihtsalt vooluga kaasa.

Filler Episode

ehk siis, kui midagi öelda pole.

Täna on kolmapäev. Homme veel kaks seminari maha magada ja ongi nädalavahetus. Pean veel raamatut lugema, aga ei viitsi, esmaspäeval on tähtaeg. Ei taha jaapani keele peale mõeldagi, pean seal 6 kuulamisharjutust esitama, mida ma näinudki pole, 3 kanji tööd tegema ja lõpuks eksamiga maha saama.

Aga üldiselt olen omadega mäel. Nii on, kui ei ole midagi huvitavat, millest rääkida. Tulevad fillerid.

Lubasin endale, et kirjutan siia blogisse rohkem kui eelmisesse, kuid mida kuradit sa teed, kui elus on ainult kaht tüüpi juhtumeid: asjad, mis on nii igavad, et neist ei maksa rääkida ning asjad, mis on nii huvitavad, et tuleb enda teada jätta. Tahate teada, mis on relatiivlause tunnused? ei taha. Tahate teada, mida ma nädalavahetusel tegin? ei saa.

Loodan, et nautisite seda fillerit ning jääte siiski paremat järge ootama. Luban, et kui veel mõne anime jaoks aega leian, kirjutan sellest ka.

Rahu ja vaikust

tahaks.

Järjekordne nädalavahetus, mis on üheks suureks tükiks kokku sulanud. Neljapäeval tuli Piiu külla, meil oli lõbus, kuni ema hilja öösel uksele koputas ning ütles, et tal on nii halb, et peab kiirabi kutsuma. Järgnes üsnagi unetu öö.

reedest niipalju, et kui Selveris Kristaga rääkisin, pidin mõlema käega letile nõjatuma, et mitte kokku vajuda. Ülejäänud päev läks niisama vaikselt tiksudes, midagi eriti teha ei jõudnud.

Hetkel on liiga palav, et koduseid ülesandeid teha, kavatsen peale sissekande lõpetamist uuesti oma toa aknad lahti teha ning päikese käes vedeledes aknast paistvaid puid jälgida. Mõnusalt rahustav tegevus.

Taustaks mängib Jan Hammer - Crockett's Theme

lisaks: olen endale märkamatult lakooniliseks muutunud. Tõenäoliselt saaks nädalavahetusest mõnusa eepose kirjutada, kuid lihtsalt on nii paljut, mida tahaks ainult enda teada jätta.