ehk kuidas siis see aasta läks.
Sai ka see aasta estconil käidud, väga tore üritus jällegi, tänud korraldajatele. Võtan siis oma kirjutamisoskuse kokku ja jauran ka veidi siia oma stagnantsesse blogisse.
Reedene vaba aeg algas väga tugeva hoovihmaga, mis meie logistika edukalt hävitas. Kõigepealt olin ma autoni jõudmise ajaks läbimärg, Tiina, kes pidi algse plaaniga minu juurde jõudma, istus vihmavangis, sama tegi ka tsiklit transpordivahendina kasutav Tanel. Lõpuks kui liikuma saime, avastasime, et auto põhi jookseb rõvedama kolinaga mööda maad. Alternatiiv oli nädalavahetus kodus veeta, seega sai loodetud, et kolisev detail pole elutähtis. Kui välja jätta huvitav fakt, et vihma ja koledat ilma tundus ainult 20km raadiuses tallinnast olevat, läks kohalesõit rahulikult.
Kohapeal sai veidi ebameeldivalt üllatutud, kui avastasime, et kogu baka/animeseltskonna magamispaigaks oli määratud kurikuulsalt palav saunapealne tuba. Võtsime omavahelist vingumist vähemaks, kui taipasime, et põhimõtteliselt saime endale eraldi majakese. Kuna jõudsime kõiksuguse programmi jaoks liialt hilja kohale, sai tegeletud isealgatatud vabakava ja niisama inimestega suhtlemisega.
Laupäeva hommikul sai nauditud ülihäid võileibu, millele järgnes estconi põhikava, mis vähemalt mind üsna külmaks jättis. Estconi ajalugu oli huvitav, Metsavana pajatus Reaktorist vajus ehk liiga laiali, aga oli ka täiesti kuulatav. Selleks ajaks kui hakati Stalkerist ja muidu kirjandusest rääkima, läksin minema, kuna minusugune illiteraat ei tea antud teemast kahjuks mitte midagi. Selle asemel sai viiekesi ümber järves oleva saare ujutud.
LARP:
Minu jaoks kujunes ürituse tipphetkeks aga LARP, millesarnasel üritusel ma esimest korda osa võtsin. Sama võis öelda vist pea kogu mu tiimi kohta. Kuna kogu kirjeldus oleks pikem kui ülejäänud jutlus, proovin võimalikult lühidalt. Teemaks oli lihtne postapokalüptilsies maailmas ellujäämine. Kõigepealt jagati rollid, kus juhuse tahtel sattusin pohhuistist keemik-veterani otsa, kelle ülesanne oli oma katkematu sõimuga lolle kakerdisi ehk tiimikaaslasi radiatsiooni eest kaitsta. Radiatsioonivastane lahus lõhnas ja maitses nagu jägermeister, seega pidime vahepeal Makket vaat et käsipidi radiatsioonikoldest eemale lohistama.
Esimese paki leidsime kohe, millele järgnes järgmise paki lootuses võib-olla isegi ligi tunniajane eesti looduse avastamine, mille käigus me oma skaudi ära kaotasime.
Ühel hetkel leidsime puu otsa riputatud aarde, mis vastupidiselt GM'i plaanile otsustas pärast nöörist tõmbamist stoiliselt puu otsa jääda. Nüüdseks meie katkematu möla tõttu naeru kätte lämbuva GM'i edasiseks piinamiseks leiti metsast 3-4 meetri pikkune post, millega hakkasime kotikest alla peksma. Selleks ajaks jõudis vastasmeeskond meieni, mina ja meedik, olles vastaste tapmise eesmärgil täiesti kasutud, jalutasime reipal sammul kogu kismast kaugemale. Nähes, et vastaste meeskonnas on robot, kes lubas meid kõiki õhku lasta, järgnesid meile üsna tempokalt ka kõik ülejäänud. GM'i ja meie endi ülimaks lõbustuseks hakkasid vastastiimi omad nüüd kotikest kaikaga peksma. Lasime neil seda umbes minuti üritada ja siis meie ülimalt pädevad kütid tapsid neist paar tükki ära. Tahtsime üht inseneri endale värvata, too aga kõndis pärast elustamist rahulikult minema, kuna keegi meist ei tulnud selle peale, et teda kinni hoida. Lõpuks sidusime nööriga noa posti otsa ja tõmbasime kotikese alla, avastamaks selle seest peotäie patareisid.
Järgnes kauba- ja teadmistevahetus sillal. Pärast pikka röökimist ja meelitamist otsustasid mõlemad tiimid üheaegselt teineteist reeta ja läks lahinguks. Jätkates kasutu olemist, seisin lihtsalt käed taskus keset kogu sõda. Pärast laipadelt relvade ära korjamist ja iga viimase kui liikme hambuni relvastamist jooksime vastaste baasi peale, lõime veel paar tükki maha, kuni lõpuks jõudsime kokkuleppele, et 3 vastast võivad ellu jääda, kui nad ühe meile ohverdavad. Nii jäigi ja GM tunnistas meid võitjateks.
/LARP
Kuna enamus lähemalt tuttavaid läksid rollimängima, jätkasin vaikselt ühe grupi hulgast teise hulka liikumist ja erinevate inimestega tutvusi soojendades. Kui see ja rollimäng läbi sai, järgnes kohustuslik saun-järv-saun tsükkel, millele järgnes mõõdukas alkoholi pruukimine, millele omakorda järgnes Spiriti tõttu üsna õõvastavaks minev alkoholi pruukimine. Sai Metsavanaga teineteist solvatud, 15 minutit järjest. Süütuna visatud solvangust puhkes aga leek, kus pandi proovile kirjanduslik oskus välja mõelda kõige lüürilisem solvang. Mingi hetk sõimasin vähem lüüriliselt inimesi, kelle arust oli hea mõte kell 3 öösel sauna kütma hakata, tagades sellega meie rahvale vägagi palava magamistoa. Tundes, et minu karastamata organism selliste meestega sammu ei pea, läksin lihtlabaselt magama.
Pühapäeva hommikul tervitas mind majatrepil magav Stopa, kes oli üritanud just selliste eelpoolnimetud karastatud meestega sammu hoida, kuid oli mingi hetk poole lahingu pealt langenud. Sai hommikusööki söödud ja kuna puudus viitsimine paremat tegevust leida, sai lihtsalt poolmagatud. Hargla ettekannet sai üsna huviga kuulatud, vaatamata, et osad nimed mulle midagi ei öelnud. Sai inimesed ja üks pohmelli kehastus autosse lohistatud, Metsavanaga hüvastijätuks kõhtusid kokku hõõrutud ja võiski kolinal koju sõita.
Estconile järgnes selline mõnus aiagrill Tartus, palju õnne sünnipäevaks, Ketly, Tallinnasse sõit jääb tänu kohutavale ilmale igavesti meelde kui elu hirmsaim autojuhtimiskogemus.
KOKKUVÕTE, sest kogu jutt sai liiga pikk, mittekohalkäinutele samas ehk sissetõmbav.
Väga, väga lahe üritus oli, just sellepärast, et on kombineeritud vabameelsus ja organiseeritus. Kõik asjad saavad kärata tehtud, kedagi ei sunnita mittemillekski, kui tuled programmi pärast, ei hakka igav, kui tuled, et niisama metsa all hingekaaslastest tolkamitega jõriseda, on päris lõbus lausa. Kui kritiseerida, mida vast ikka peab, siis eelmine aasta oli nagu põnevam ettekandeid kuulata, oli rohkem selline käega katsutav materjal ka uuematele inimestele. Võib-olla pole aga midagi peale iseenda lugemisoskamatuse süüdistada.
Üllatas fakt, et Trash, kes on tuntud ka kui ülivõimekas juudikaupmees, ei parseldanud mulle see aasta ühtegi asja maha, mida ma poleks juba varem osta tahtnud. Estcon 2012 topelt-CD on vähemalt esimene plaat on ühe kuulamise järgi aga väga hea isegi.
Lõppsõnaks võiks öelda, et kui hing sees ja jalad kannavad, siis järgmine aasta kohe kindlasti uuesti. Sai see aasta ühel inimesel aidatud kohale tulla ja teist pooleldi jõuga pekstud, loodetavasti võtavad nemadki järgmine aasta uusi nägusid kaasa.
Muusika: Micaramia - Sügis
Monday, July 16, 2012
Monday, March 26, 2012
Säästupirn
ehk kui ma lakke vaatasin, et inspiratsiooni pealkirjaks leida, oli see esimene asi, mis silma jäi.
Iga kord, kui ma blogi tahan kirjutada, on mul tunne, et keegi loeb seda ja võtab isiklikult. Mõnikord ma tean kes, mõnikord mitte. Lihtsalt alati närib minus eeldus, et keegi tahab teada: "aga miks sa äkki kirjutama hakkasid?". Peamiselt seetõttu, et ma teen seda korra aastas. Samas facebookis tähelepanuhooramine pole minu rida, et peaksin iga päev vähemalt 12 viiesõnalist postitust tegema.
Millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, et kui üks kolleeg oma tuka ühe silma ette tõmbab, ei näe ta emo välja, vaid lihtsat häirivalt.... tuttav? Ei. aga see oli häiriv.
Tunnen puudust oma kivist. Kes mäletab, siis kunagi, kui ma maailma peale veel vihasem olin, tahtsin ma kivi. Just sellist head suurt ja rasket, mille alla pugeda, et kogu maailm minust mööda läheks. Toida hunti kaua tahad, vahib teine ikka metsa poole. Misantroobist ja eluaeg üksinda olnud inimene ei tahagi KOGU AEG HÄNGIDA. Olen kasvanud üles, ilma et minu ümber oleks kogu aeg inimesed olnud. Ei topitud neid mulle ette ega tahtnud ma ise nendega suhelda. Või siis suved maakohas, kus nägigi kuude kaupa ainult kümmekond inimest. Mäletan, kui ükskord ühele neiule ütlesin: "ma ei oska smalltalki kuigi hästi" ja ta vastas, et me oleme smalltalkist juba edasi jõudnud. Olen igav inimene, oskan asjalikku vestlust hoida mõne rea. Oskan teemat teha ükskõik millest, rääkida tundide kaupa, aga mul pole lihtsalt kuigi palju öelda.
Internet on omaette fenomen. Saab infot vahelda, ilma et peaks suhtlema. Mina ütlen oma blogis, sina ütled oma blogis ja ongi hästi. Irc, msn, facebook, foorumid, äkitselt avastad, et F5 nupp on siledaks kulunud ja rullik nii kulunud, et ei ragise enam. Ja kui võtta logi ette, kasvõi aasta oma, avastad et kogu sisu omav tekst oleks väärt ehk pool tundi su elust, mitte aga päevade kaupa ekraani poole vahtimist. Ma ei hakka ütlema, et me peaks kõik online suhtlusmeedia nüüd põlema panema ja postituvide peale tagasi minema.
Lõpetuseks 2 asja. Esiteks, luban hakata tubliks blogipidajaks, nagu alati. Teiseks, inimesed on debiilikud.
Iga kord, kui ma blogi tahan kirjutada, on mul tunne, et keegi loeb seda ja võtab isiklikult. Mõnikord ma tean kes, mõnikord mitte. Lihtsalt alati närib minus eeldus, et keegi tahab teada: "aga miks sa äkki kirjutama hakkasid?". Peamiselt seetõttu, et ma teen seda korra aastas. Samas facebookis tähelepanuhooramine pole minu rida, et peaksin iga päev vähemalt 12 viiesõnalist postitust tegema.
Millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, et kui üks kolleeg oma tuka ühe silma ette tõmbab, ei näe ta emo välja, vaid lihtsat häirivalt.... tuttav? Ei. aga see oli häiriv.
Tunnen puudust oma kivist. Kes mäletab, siis kunagi, kui ma maailma peale veel vihasem olin, tahtsin ma kivi. Just sellist head suurt ja rasket, mille alla pugeda, et kogu maailm minust mööda läheks. Toida hunti kaua tahad, vahib teine ikka metsa poole. Misantroobist ja eluaeg üksinda olnud inimene ei tahagi KOGU AEG HÄNGIDA. Olen kasvanud üles, ilma et minu ümber oleks kogu aeg inimesed olnud. Ei topitud neid mulle ette ega tahtnud ma ise nendega suhelda. Või siis suved maakohas, kus nägigi kuude kaupa ainult kümmekond inimest. Mäletan, kui ükskord ühele neiule ütlesin: "ma ei oska smalltalki kuigi hästi" ja ta vastas, et me oleme smalltalkist juba edasi jõudnud. Olen igav inimene, oskan asjalikku vestlust hoida mõne rea. Oskan teemat teha ükskõik millest, rääkida tundide kaupa, aga mul pole lihtsalt kuigi palju öelda.
Internet on omaette fenomen. Saab infot vahelda, ilma et peaks suhtlema. Mina ütlen oma blogis, sina ütled oma blogis ja ongi hästi. Irc, msn, facebook, foorumid, äkitselt avastad, et F5 nupp on siledaks kulunud ja rullik nii kulunud, et ei ragise enam. Ja kui võtta logi ette, kasvõi aasta oma, avastad et kogu sisu omav tekst oleks väärt ehk pool tundi su elust, mitte aga päevade kaupa ekraani poole vahtimist. Ma ei hakka ütlema, et me peaks kõik online suhtlusmeedia nüüd põlema panema ja postituvide peale tagasi minema.
Lõpetuseks 2 asja. Esiteks, luban hakata tubliks blogipidajaks, nagu alati. Teiseks, inimesed on debiilikud.
Sunday, February 19, 2012
Unenägu 19.02.2012
ehk kui blogi pole parema jaoks kasutada kui unenägude.
Sain pärast animatsurilt tagasi sõites kiirusekaameralt sähvaka, trahv tuli lausa 9€ kuna ületasin kiirust 6km/h. Nägin täna unes, et mind otsustati selle rikkumise eest siiski vanglasse panna, millegipärast aga naistevanglasse. Olin vist iseenda naisversioon või on mu psüühika pärast ülikooli ja praegust kollektiivi juba leppinud, et mu ümber on enamus ajast vähemalt 75% naised. Igatahes sattusin vanglasse. Anti kong kätte, sain endale väiksema voodi, kuna suur oli juba hõivatud. Kongikaaslast ennast ei olnud veel. Olin oma tsiviilriietes, nägin kuidagi kolmandas vaates, kuidas läbi luukide kaasvangidele riideid jagati, nii ka mulle. Tegu oli lohvaka sinise komplektiga, mis meenutas pidzaamasid. Olin juba pool päeva oma kongis istunud, kui ära tülpisin. Otsustasin, et kiiruseületus pole piisav põhjus, miks ma peaksin 9 kuud vanglas veetma. Mõtlesin, et otsin seadusandlust googlest, kuid tabasin ära, et mul on võimalik internetti saada korra nädalas pooleks tunniks. Läksin närvi. Mõtlesin, et helistaks kellelegi, kuid tuli meelde, et ka telefonid võeti ära ju. Läksin veel rohkem närvi. Otsustasin vanglast põgeneda.
Kuidas vanglast välja sain, ei mäleta, aga teadsin, et mul on 1 freebie. Et võin tänavalt võtta ükskõik mis auto ja see poleks lukus ja ma saaks sellega minema sõita. Leidsin esimese põlvkonna Ford Falconi ja sõitsin sellega ringi. Asukoht nägi välja nagu Lasnagorsk, ainult veel suurem, keerulised viaduktid, loetamatud peale- ja mahasõidud, mis ei allunud loogikale. Millegipärast sattusin mingisse korterisse, kus pidin aknalaua ära värvima. Külla tulis Piu, Stopa ja Clawson. Katsusin näpuga, kas värv on kuiv, mille peale Piu kukkus seletama, et ei tohi näpuga värvi katsuda, roosad jäljed jäävad värvi alla. Üritasin aknast oma autot otsida. Rohkem ei mäleta.
Peaks rohkem blogi kirjutama siiski.
Sain pärast animatsurilt tagasi sõites kiirusekaameralt sähvaka, trahv tuli lausa 9€ kuna ületasin kiirust 6km/h. Nägin täna unes, et mind otsustati selle rikkumise eest siiski vanglasse panna, millegipärast aga naistevanglasse. Olin vist iseenda naisversioon või on mu psüühika pärast ülikooli ja praegust kollektiivi juba leppinud, et mu ümber on enamus ajast vähemalt 75% naised. Igatahes sattusin vanglasse. Anti kong kätte, sain endale väiksema voodi, kuna suur oli juba hõivatud. Kongikaaslast ennast ei olnud veel. Olin oma tsiviilriietes, nägin kuidagi kolmandas vaates, kuidas läbi luukide kaasvangidele riideid jagati, nii ka mulle. Tegu oli lohvaka sinise komplektiga, mis meenutas pidzaamasid. Olin juba pool päeva oma kongis istunud, kui ära tülpisin. Otsustasin, et kiiruseületus pole piisav põhjus, miks ma peaksin 9 kuud vanglas veetma. Mõtlesin, et otsin seadusandlust googlest, kuid tabasin ära, et mul on võimalik internetti saada korra nädalas pooleks tunniks. Läksin närvi. Mõtlesin, et helistaks kellelegi, kuid tuli meelde, et ka telefonid võeti ära ju. Läksin veel rohkem närvi. Otsustasin vanglast põgeneda.
Kuidas vanglast välja sain, ei mäleta, aga teadsin, et mul on 1 freebie. Et võin tänavalt võtta ükskõik mis auto ja see poleks lukus ja ma saaks sellega minema sõita. Leidsin esimese põlvkonna Ford Falconi ja sõitsin sellega ringi. Asukoht nägi välja nagu Lasnagorsk, ainult veel suurem, keerulised viaduktid, loetamatud peale- ja mahasõidud, mis ei allunud loogikale. Millegipärast sattusin mingisse korterisse, kus pidin aknalaua ära värvima. Külla tulis Piu, Stopa ja Clawson. Katsusin näpuga, kas värv on kuiv, mille peale Piu kukkus seletama, et ei tohi näpuga värvi katsuda, roosad jäljed jäävad värvi alla. Üritasin aknast oma autot otsida. Rohkem ei mäleta.
Peaks rohkem blogi kirjutama siiski.
Monday, January 30, 2012
Baka 2012
ehk kuidas aasta oli 2012 ja baka talvisel käidi.
Mõtlesin glaurungi eeskujul seekord baka muljetamise just blogisse teha, pole teist niikuinii pool aastat mõttekalt kasutanud.
Proloog: sain mitte just väga pikka aega enne bakat teada, et kasutaja, kes lubas viktoriini teha, laseb selle puht viitsimatusest lihtlabaselt üle. Nimesid ei nimeta aga näpuga võin näidata küll. Sai siis Valdarsi abiga üks paras käkerdis kokku keevitatud, mis enda kriitikameelele ka just parim ei tundunud. Aga tundus, et vähemalt absurdselt raske või liiga lihtne ei olnud ja kui punkte vaadata, siis enamus inimesi teadis ka miskit ikka.
Lugu ise algas varajase äratusega, shadowman pidi olema laevastiku ülem, kui aga inimesed järjest juurde tilkusid ja hilinesid, jättis lubatud juht meid aga viimast võitlejat ootama ja suundus ise kaugust otsima. Ligi kolmveerand tundi ettenähtust varem saime siiski liikuma, Viljandisse jõudes algas muidugi iga baka kohustuslik osa, "avastame eestimaad". Taneli autotäis oli läinud armeenia kööki tühjaks sööma, neile olid appi läinud Metsavana juhitud autotäis. Viljandist välja sõites jätkasime "avastame eestimaad" vooruga, sest juhtida lubanud Metsavana ei olnud kunagi autokoolis käinud, vaid oli load vastava ametniku käest lammaste eest ostnud. Kuidagi saime kohale ikkagi.
Kopra talu järgis üldist trendi ja oli üsna külm. Sai niisama taideldud ja tutvusmisvoorus nenditud, et kui bakale on uusi kasutajaid vaja, tuleb bakalastel need vist ise valmis teha. Fotojaht sujus edukalt, nii edukalt isegi, et andsime umbes 20 minutiga alla ja taidlesime niisama edasi. Katsetasin kätt viktoriini juhatamisega, mis tuli vist enam-vähem mittejubedalt välja. Glaurungi viktoriinile jäin umbes ühe minuti hiljaks, esimene küsimus oli juba tahvlile näidatud ja kuna mul polnud õrna aimugi, millest jutt käib ega pole ma ka ühtegi Gundamit kunagi näinud, ei hakanud isegi üritama ja jätkasin veelkord taidlemist.
Järgnes õhtu absoluutselt tähtsaim osa - SUPP. Imekombel ei saanudki ei klimbid ega frikadellid otsa. Pakun, et põhjuseks oli fakt, et tegu polnud supi vaid vesise ühepajatoiduga, millel oli natuke leent vahel. Kiidan ka saiakesi, mida rumala peaga 2 tükki võtsin, teine enam sisse ei mahtunud.
Tantsuvoor oli see aasta nadi, puudu oli erick, kes inimesi kasvõi ükshaaval tantsima lohistaks. Ülejäänud õhtu möödus enamasti piljardisaalis, kus Specter mulle väljakutse esitas. Pärast umbes poolt tundi ja kahte auku jõudnud kuuli nentisime, et kumbki meist ei oska mängida. Järgnesid paar piinlikku intsidenti tšehhi õlu ja glaurungi taskuga, millest pole eriti mõtet rohkem rääkida.
Olin enda arust just magama jäämas, kui mind hakkas segama seina tagant kostuv rabelemine. Ei tahtnud pikalt mõelda, et mis seal tehakse, küll ära väsivad ja vait jäävad. Ei jäänud nad midagi, mõni hetk hiljem tuli Metsavana, kaine nagu alati, mu ukse taha kolkima ja röökima. Olles parajasti sama palju riides kui sündides, pidasin targemaks ust mitte avada ja teda paari viisaka sõnaga minema saata. Pärast mõningast karjumist ta seda õnneks ka tegi. Millegipärast rabeles ta oma toas glaurungiga veel edasi, kolkisin seina, mu vihje jõudis kohale ja nad jäid lõpuks vait.
Hommikul sai naerdud pohmelli all vaevlevate inimeste üle, vahepeal anti süüa ka. Külm ei mõjunud autodele hästi, seega andis minu rootslane taneli prantslasele paar meetrit või liitrit elektrit, ei oska täpselt mõõta, ellu igatahes see prantslane ärkas. Mõni aeg hiljem sai asjad peale laotud ja 200km tallinna tagasi sõidetud.
Kunagi vahepeal astus üks pärdik mu prillid katki. Oleks inimene viisakalt vabandanud ja süüd tunnistanud, oleks kurjaks saamata prillid sirgu väänanud. Aga kui mingi 13-aastane tatikas tuleb mölisema et "sinu enda süü, et sa prillid mu jala alla panid" siis tekib tahtmine natuke kasvatustööd teha.
Kurb on, et olid puudu: (suvalises järjekorras) erick, delos, vabarna, fushi, clawson, antiviirus, cartoonmaniack, hjarg, tuletegija, hotpapa, kammerer, bushidon, 0h00, babuun, chiisan, edvin, kaptengalaktlan, xire, kauri, driimer, zurgutt, jackwood, ayra jne jne. Kirjutan seda kolmveerand üks öösel, nii et kui ma kedagi ära unustasin, siis vabandan.
Tänaksin ka inimesi, kes vaatamata oma parimatele pingutustele mulle armsaks saanud helisüsteemi ära ei suutnud lõhkuda, rohkem ma seda kaasa ei võta.
Annaksin kokkuvõtteks hinde 6/10, ühe pooletoobise viktoriini, põlve otsas valmistreitud fotovõistluse ning glaurungi tõsiseltvõetav, kuid siiski üksikürituseks jäänud viktoriiniga ei täida sellist üritust ära. Alati on võimalik pidu põnevaks juua, mida nii mõnigi tegi, aga kvaliteetmeelelahutuse alla see ei lahterdu. Lisaks tänaksin inimesi, kes pidasid vajalikuks peosaalis muusika olemasolu üle kurta ning inimesi, kes maja teisest otsast pidid karjumas käima, kuidas mitmekümne inimese lõbus tegevus täiesti mõistlikul ajal häirib teda isiklikult.
Isegi kui kõrvale jätta fakt, et tegu on ühe ajaloo nigelaima baka kokkutulekuga ja kuradima külm oli ka, siis järgmine aasta kindlasti uuesti.
Mõtlesin glaurungi eeskujul seekord baka muljetamise just blogisse teha, pole teist niikuinii pool aastat mõttekalt kasutanud.
Proloog: sain mitte just väga pikka aega enne bakat teada, et kasutaja, kes lubas viktoriini teha, laseb selle puht viitsimatusest lihtlabaselt üle. Nimesid ei nimeta aga näpuga võin näidata küll. Sai siis Valdarsi abiga üks paras käkerdis kokku keevitatud, mis enda kriitikameelele ka just parim ei tundunud. Aga tundus, et vähemalt absurdselt raske või liiga lihtne ei olnud ja kui punkte vaadata, siis enamus inimesi teadis ka miskit ikka.
Lugu ise algas varajase äratusega, shadowman pidi olema laevastiku ülem, kui aga inimesed järjest juurde tilkusid ja hilinesid, jättis lubatud juht meid aga viimast võitlejat ootama ja suundus ise kaugust otsima. Ligi kolmveerand tundi ettenähtust varem saime siiski liikuma, Viljandisse jõudes algas muidugi iga baka kohustuslik osa, "avastame eestimaad". Taneli autotäis oli läinud armeenia kööki tühjaks sööma, neile olid appi läinud Metsavana juhitud autotäis. Viljandist välja sõites jätkasime "avastame eestimaad" vooruga, sest juhtida lubanud Metsavana ei olnud kunagi autokoolis käinud, vaid oli load vastava ametniku käest lammaste eest ostnud. Kuidagi saime kohale ikkagi.
Kopra talu järgis üldist trendi ja oli üsna külm. Sai niisama taideldud ja tutvusmisvoorus nenditud, et kui bakale on uusi kasutajaid vaja, tuleb bakalastel need vist ise valmis teha. Fotojaht sujus edukalt, nii edukalt isegi, et andsime umbes 20 minutiga alla ja taidlesime niisama edasi. Katsetasin kätt viktoriini juhatamisega, mis tuli vist enam-vähem mittejubedalt välja. Glaurungi viktoriinile jäin umbes ühe minuti hiljaks, esimene küsimus oli juba tahvlile näidatud ja kuna mul polnud õrna aimugi, millest jutt käib ega pole ma ka ühtegi Gundamit kunagi näinud, ei hakanud isegi üritama ja jätkasin veelkord taidlemist.
Järgnes õhtu absoluutselt tähtsaim osa - SUPP. Imekombel ei saanudki ei klimbid ega frikadellid otsa. Pakun, et põhjuseks oli fakt, et tegu polnud supi vaid vesise ühepajatoiduga, millel oli natuke leent vahel. Kiidan ka saiakesi, mida rumala peaga 2 tükki võtsin, teine enam sisse ei mahtunud.
Tantsuvoor oli see aasta nadi, puudu oli erick, kes inimesi kasvõi ükshaaval tantsima lohistaks. Ülejäänud õhtu möödus enamasti piljardisaalis, kus Specter mulle väljakutse esitas. Pärast umbes poolt tundi ja kahte auku jõudnud kuuli nentisime, et kumbki meist ei oska mängida. Järgnesid paar piinlikku intsidenti tšehhi õlu ja glaurungi taskuga, millest pole eriti mõtet rohkem rääkida.
Olin enda arust just magama jäämas, kui mind hakkas segama seina tagant kostuv rabelemine. Ei tahtnud pikalt mõelda, et mis seal tehakse, küll ära väsivad ja vait jäävad. Ei jäänud nad midagi, mõni hetk hiljem tuli Metsavana, kaine nagu alati, mu ukse taha kolkima ja röökima. Olles parajasti sama palju riides kui sündides, pidasin targemaks ust mitte avada ja teda paari viisaka sõnaga minema saata. Pärast mõningast karjumist ta seda õnneks ka tegi. Millegipärast rabeles ta oma toas glaurungiga veel edasi, kolkisin seina, mu vihje jõudis kohale ja nad jäid lõpuks vait.
Hommikul sai naerdud pohmelli all vaevlevate inimeste üle, vahepeal anti süüa ka. Külm ei mõjunud autodele hästi, seega andis minu rootslane taneli prantslasele paar meetrit või liitrit elektrit, ei oska täpselt mõõta, ellu igatahes see prantslane ärkas. Mõni aeg hiljem sai asjad peale laotud ja 200km tallinna tagasi sõidetud.
Kunagi vahepeal astus üks pärdik mu prillid katki. Oleks inimene viisakalt vabandanud ja süüd tunnistanud, oleks kurjaks saamata prillid sirgu väänanud. Aga kui mingi 13-aastane tatikas tuleb mölisema et "sinu enda süü, et sa prillid mu jala alla panid" siis tekib tahtmine natuke kasvatustööd teha.
Kurb on, et olid puudu: (suvalises järjekorras) erick, delos, vabarna, fushi, clawson, antiviirus, cartoonmaniack, hjarg, tuletegija, hotpapa, kammerer, bushidon, 0h00, babuun, chiisan, edvin, kaptengalaktlan, xire, kauri, driimer, zurgutt, jackwood, ayra jne jne. Kirjutan seda kolmveerand üks öösel, nii et kui ma kedagi ära unustasin, siis vabandan.
Tänaksin ka inimesi, kes vaatamata oma parimatele pingutustele mulle armsaks saanud helisüsteemi ära ei suutnud lõhkuda, rohkem ma seda kaasa ei võta.
Annaksin kokkuvõtteks hinde 6/10, ühe pooletoobise viktoriini, põlve otsas valmistreitud fotovõistluse ning glaurungi tõsiseltvõetav, kuid siiski üksikürituseks jäänud viktoriiniga ei täida sellist üritust ära. Alati on võimalik pidu põnevaks juua, mida nii mõnigi tegi, aga kvaliteetmeelelahutuse alla see ei lahterdu. Lisaks tänaksin inimesi, kes pidasid vajalikuks peosaalis muusika olemasolu üle kurta ning inimesi, kes maja teisest otsast pidid karjumas käima, kuidas mitmekümne inimese lõbus tegevus täiesti mõistlikul ajal häirib teda isiklikult.
Isegi kui kõrvale jätta fakt, et tegu on ühe ajaloo nigelaima baka kokkutulekuga ja kuradima külm oli ka, siis järgmine aasta kindlasti uuesti.
Monday, August 29, 2011
Must õudus
Tegevus toimus maakodus. Olles just tulnud õhtuselt jalutuskäigult, istusin maja ees pingil ja olin oma mõteteis. Äkitselt hüppas majast eemal olev ketikoer püsti ja hakkas valjult lõrisema ja haukuma. Kuuvalguse külmas kumas ilmusid puude vahelt välja inimkogud, just inimkogud mitte inimesed. Seda, et tegu polnud inimestega, oli näha nende liikumisest, nende peatamatust ja ettevaatamatust kõnnakust kui madald oksad neid näkku peksid. Palju kindlamalt tunnistas nende ebainimlikku loomust aga aegade algusest edasi pärandunud ürghirm, mis nüüd minu sees karjus ja põgenema sundis. Olin paari kiire sammuga jõudnud majauksest sisse ja selle lukustanud, olles samas teadlik, et uks on vana ja pole kunagi tugev olnud. Maja madalatest akendest suudaks sisse tungida igaüks, kellel selleks ainult soovi on.
Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.
Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.
Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.
Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.
Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.
Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.
Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.
Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.
Monday, March 21, 2011
Miks ma olen paks
ehk miks naised mind ei taha. Kuna ma lubasin.
Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(
Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.
Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.
Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.
Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)

Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.

Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.
But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.
Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.
Lõpetuseks touhou Jazz.
Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(
Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.
Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.
Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.
Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)

Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.
Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.
But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.
Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.
Lõpetuseks touhou Jazz.
Thursday, December 30, 2010
Vahepealne filosofeerimine
ehk kui olen juba lubanud blogi kirjutada.
Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.
Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.
Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.
Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.
Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.
Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.
Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.
Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.
Monday, October 18, 2010
Peatus mineviku ja homse vahel
Kääbus istus trammipeatuses ja nuttis lohutamatult. Enam ei tundnud ta ninas piparkoogilõhna, seda, mida ta nii kaua oli igatsenud. Habemega naise kootud käpikud olid ammu räbalateks kulunud. Aeglaselt ja nuuksudes võtab kääbus põuest väikese pudelikese ja kortsunud foto. Pudelike on kinnise korgiga ja kääbus teab, et seda pudelit ei ava ta kunagi. Fotol naeratavad inimesed, kääbuse pisar kukub tuhmunud mälestusest napilt mööda. "Oleks Jõujuurikas elus..." mõtleb kääbus veel korraks. "Oleks Jõujuurikas elus, siis ta... mida?" Jõujuurika ramm ei aitaks praegu enam kedagi, seda mõistes hakkab kääbus veel haledamalt nutma.
Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.
Pühendusega Pihelile.
Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.
Pühendusega Pihelile.
Saturday, September 11, 2010
Tallinn
ehk kui pealkirja peale aega kulutada ei viitsi.
Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.
Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.
Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.

Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.
Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.
Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.
Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.
Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.
Sunday, June 13, 2010
Nüüdsest ka unenäod
ehk kui muidu kirjutada ei viitsi. Ega neljandat tühja blogi luua.
Unenägu algab sellega, et Rei, kes on vahepeal muutunud robotiks, saab oma emalt, kes on vares-tengu, teate, et orbiidil olevas uurimisjaamas on midagi valesti läinud. Rei muutub õhus raketiks ja lendab orbiidile. Liftiga jaama sisse sõites tulistatakse tema pihta mitmest kuulipildujast, kuid tänu AT-väljale ei saa ta üldsegi viga. Paari liigutusega on kõik ründajad neutraliseeritud. Jääb järgi ainult üks meesteadlane, keda ründab ülikiiresti üks Rei käsutuses olev robot. Rei pahandab korraks robotiga, et too ilma tema käsuta tähtsat infot omava inimese neutraliseeris. Teadlane on veel elus ja sisistab Reile "see, mida sa otsid pole siin, vaid sügaval Muiri puu all. Edu otsimisel, hahaha" ja sureb. (Muiri puud - tohutud puud, kuni 1000km kõrgused, Hyperion Cantos).
Samal ajal hakkas kosmosejaam orbiidilt alla kukkuma, Rei HUD ütles, et langemiskiirus on liiga suur ja kui ta praegu atmosfääri siseneks, põleks ta ära. Seega otsustas Rei teha aeglustuslennu ümber Kuu. Jõudnud kuule, leidis ta eest Kaworu, koos istusid nad natuke aega kuu pinnal ja vestlesid. Kaworu tõusis püsti ja tegi märkuse enda pleksist tiibade kohta, et neid pidi lihtne olema Lilimite eest peita. Siis hakkasid ta tiivad kasvama, kuni saavutasid optimaalse kandevõime. Seejärel aga hakkas tiibadest omakorda kasvama tohutu jõuväli, mis meenutas tiibasid, aga oli räsitud. Jõuväli moodustas omamoodi kupli, kohati terve, kohati ainult segadus räsitud-rebitud pleksist ja kergmetallkonstruktsioonidest. Koos kupli tekkimisega tekkisid selle alla ka varjudest koosnevad koletised, keda Rei nägi oma HUDil roheliste täppidena. "Sa vist ei unusta kunagi," ütles Rei. Kaworu vastas: "kuidas ma saaksingi seda unustada?" Hetkeline flashback selleni, kuidas Rei ja Kaworu olid sarnases kuplis vangistuses ja neid ründasid needsamad koletised. "Mäletad, kui suured siis maskid olid veel," küsis Kaworu naljatades, "need katsid terve näo, olid kohutavalt rasked ja tagatipuks täiesti mehhaanilised." Rei ainult naeratas vastu. "Oot, ma kinnitan veel monokiu otsa siia külge" ütles Kaworu, lõi enda lapitud pleksist tiivad laiali ja hakkas loiult maa poole lendama. Rei istus veel hetke kaljuserval hüppas siis sealt alla ja avas oma säravvalged tiivad.
Unenägu algab sellega, et Rei, kes on vahepeal muutunud robotiks, saab oma emalt, kes on vares-tengu, teate, et orbiidil olevas uurimisjaamas on midagi valesti läinud. Rei muutub õhus raketiks ja lendab orbiidile. Liftiga jaama sisse sõites tulistatakse tema pihta mitmest kuulipildujast, kuid tänu AT-väljale ei saa ta üldsegi viga. Paari liigutusega on kõik ründajad neutraliseeritud. Jääb järgi ainult üks meesteadlane, keda ründab ülikiiresti üks Rei käsutuses olev robot. Rei pahandab korraks robotiga, et too ilma tema käsuta tähtsat infot omava inimese neutraliseeris. Teadlane on veel elus ja sisistab Reile "see, mida sa otsid pole siin, vaid sügaval Muiri puu all. Edu otsimisel, hahaha" ja sureb. (Muiri puud - tohutud puud, kuni 1000km kõrgused, Hyperion Cantos).
Samal ajal hakkas kosmosejaam orbiidilt alla kukkuma, Rei HUD ütles, et langemiskiirus on liiga suur ja kui ta praegu atmosfääri siseneks, põleks ta ära. Seega otsustas Rei teha aeglustuslennu ümber Kuu. Jõudnud kuule, leidis ta eest Kaworu, koos istusid nad natuke aega kuu pinnal ja vestlesid. Kaworu tõusis püsti ja tegi märkuse enda pleksist tiibade kohta, et neid pidi lihtne olema Lilimite eest peita. Siis hakkasid ta tiivad kasvama, kuni saavutasid optimaalse kandevõime. Seejärel aga hakkas tiibadest omakorda kasvama tohutu jõuväli, mis meenutas tiibasid, aga oli räsitud. Jõuväli moodustas omamoodi kupli, kohati terve, kohati ainult segadus räsitud-rebitud pleksist ja kergmetallkonstruktsioonidest. Koos kupli tekkimisega tekkisid selle alla ka varjudest koosnevad koletised, keda Rei nägi oma HUDil roheliste täppidena. "Sa vist ei unusta kunagi," ütles Rei. Kaworu vastas: "kuidas ma saaksingi seda unustada?" Hetkeline flashback selleni, kuidas Rei ja Kaworu olid sarnases kuplis vangistuses ja neid ründasid needsamad koletised. "Mäletad, kui suured siis maskid olid veel," küsis Kaworu naljatades, "need katsid terve näo, olid kohutavalt rasked ja tagatipuks täiesti mehhaanilised." Rei ainult naeratas vastu. "Oot, ma kinnitan veel monokiu otsa siia külge" ütles Kaworu, lõi enda lapitud pleksist tiivad laiali ja hakkas loiult maa poole lendama. Rei istus veel hetke kaljuserval hüppas siis sealt alla ja avas oma säravvalged tiivad.
Monday, May 17, 2010
Inimkond
ehk kui seminari teemaks oli Ferdinand Freiligrath
Siis kui ühiskond ringis iseennast rahuldab,
seisab Kullervo mäel ja ihub mõõka.
Silmaklappidega inimesed, kõrvad müra täis,
kardavad peast leida oma mõtet.
Etteöeldud, ettemõeldud, pehmeks ködiks tehtud
kogu inimkonna mõtteviis.
Siis kui ühiskond ringis iseennast rahuldab,
seisab Kullervo mäel ja ihub mõõka.
Silmaklappidega inimesed, kõrvad müra täis,
kardavad peast leida oma mõtet.
Etteöeldud, ettemõeldud, pehmeks ködiks tehtud
kogu inimkonna mõtteviis.
Thursday, February 18, 2010
Sõbrapäev 2
ehk kui tekib tahtmine kirjutada.
eelmine aasta
see aasta:

Lühidalt teksti ka: sõbrapäevadisko oli feil, mina rohkem enam DJ ei ole, vallaline ja kibestunud jne. Tean, et vähemalt mõnel läks sõbrapäev ja/või sellele eelnenud ja/või järgnenud päev/päevad hästi/paremini. Kütke edasi, noored.
eelmine aasta
see aasta:

Lühidalt teksti ka: sõbrapäevadisko oli feil, mina rohkem enam DJ ei ole, vallaline ja kibestunud jne. Tean, et vähemalt mõnel läks sõbrapäev ja/või sellele eelnenud ja/või järgnenud päev/päevad hästi/paremini. Kütke edasi, noored.
Thursday, December 24, 2009
Edasilükkamine ja kibestumus
ehk kui MTI kirjutas juba alguse
Tere, minu nimi on Riho ja ma olen edasilükkaja. Oleks õigel ajal Legendi lammutama hakanud, oleks kõik valmis juba, nüüd oli nädal aega nii julma külma, et ei tahtnud majast väljagi minna, rääkimata kütteta garaazis härmas metalli kallal kangutamisest. Eksamiteks õppisin seekord esimest korda elus peaaegu õigel ajal, samas kõiksugused kodused tööd esitasin ikka viimasel momendil. Kes käis täna hommikul linnast jõulukingitust otsimas? Mina. Nimekiri oleks lõputu.
Tähtsaim osa sealt on tegutsemine. Kindlasti on ka tähtis millal tegutseda, niisama lahmides ei jõua kaugele, kuid siiski kaugemale, kui mitte midagi tehes. Eriti tähtis on see inimsuhete puhul. Olen ise kogenud, mis juhtub, kui selgeksrääkimist või hullematki lõputult edasi lükata - lõpptulemus on alati halvem kui halvimvõimalik õigel ajal tegutsemise tagajärg.
Teiseks tahaks rääkida kibestumusest. Ise olen nii inimsuhetes kui ka praeguses jõuluhooajas pettunud - ei suuda kaasa minna selle maskide paraadiga, kus kõik teesklevad, et neil on lõbus või ongi nii sinisilmsed või lühinägelikud, et ei näe pikemat perspektiivi. Esiteks, jõulud - inimesed jooksevad üksteist pikali, et osta asju, mida nemad või kingisaajad ei vaja, raha eest, mida neil ei ole. Ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks jõuludest eriti ülevoolavalt positiivseid mälestusi. Eelistan olla pagan, kuulata Metsatöllu ja ignoreerida kogu seda tsirkust.
Teiseks, inimsuhted. Ahti märkis ära, et ma võiksin end kokku võtta ja endale "mõne" tüdruku sebida. Ehk venitan küll veidi reaalsust, aga kui mingi hetk tuli välja, et mul on enam-vähem töökõlbulik pick-up mõtlemisviis, aga puudub motivatsioon, oli ta üllatunud. Sest nii see ongi. Möödas on ajad, kui ma ei julgenud kellegagi rääkida, saabunud on ajad, kui ma lihtsalt ei taha. Suvalise purjus tüdruku Krooksust või Zavoodist ära lohistamine ei tohiks kuigi raske olla, eriti kui veel pingutada. Ei huvita. Kindlasti märgiksin ära arusaamatuste vältimiseks: ma ei ole kordagi väitnud ega kavatsegi väita, et ma suudaks saada iga tüdruku, keda ma tahan. Kaugel sellest. Ma väidan, et ma suudaksin leida "midagi" kui ma tahaks. Ehk mitte kõige targema, ehk mitte kõige ilusama, või siis lihtsalt väga purjus, aga "midagi" ma leiaks. Aga ma ei taha.
Mõte sai otsa, teema sai halva maitse juurde, rohkem ei kirjuta.
Tere, minu nimi on Riho ja ma olen edasilükkaja. Oleks õigel ajal Legendi lammutama hakanud, oleks kõik valmis juba, nüüd oli nädal aega nii julma külma, et ei tahtnud majast väljagi minna, rääkimata kütteta garaazis härmas metalli kallal kangutamisest. Eksamiteks õppisin seekord esimest korda elus peaaegu õigel ajal, samas kõiksugused kodused tööd esitasin ikka viimasel momendil. Kes käis täna hommikul linnast jõulukingitust otsimas? Mina. Nimekiri oleks lõputu.
Mõtle, planeeri, tegutse või siis Think, Plan, Execute. Ingliskeeles kõlab lahedamini, verejanuline inimhing leiab vast rohkem rahuldust hukkamisest kui niisama tegutsemisest.
Tähtsaim osa sealt on tegutsemine. Kindlasti on ka tähtis millal tegutseda, niisama lahmides ei jõua kaugele, kuid siiski kaugemale, kui mitte midagi tehes. Eriti tähtis on see inimsuhete puhul. Olen ise kogenud, mis juhtub, kui selgeksrääkimist või hullematki lõputult edasi lükata - lõpptulemus on alati halvem kui halvimvõimalik õigel ajal tegutsemise tagajärg.
Teiseks tahaks rääkida kibestumusest. Ise olen nii inimsuhetes kui ka praeguses jõuluhooajas pettunud - ei suuda kaasa minna selle maskide paraadiga, kus kõik teesklevad, et neil on lõbus või ongi nii sinisilmsed või lühinägelikud, et ei näe pikemat perspektiivi. Esiteks, jõulud - inimesed jooksevad üksteist pikali, et osta asju, mida nemad või kingisaajad ei vaja, raha eest, mida neil ei ole. Ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks jõuludest eriti ülevoolavalt positiivseid mälestusi. Eelistan olla pagan, kuulata Metsatöllu ja ignoreerida kogu seda tsirkust.
Teiseks, inimsuhted. Ahti märkis ära, et ma võiksin end kokku võtta ja endale "mõne" tüdruku sebida. Ehk venitan küll veidi reaalsust, aga kui mingi hetk tuli välja, et mul on enam-vähem töökõlbulik pick-up mõtlemisviis, aga puudub motivatsioon, oli ta üllatunud. Sest nii see ongi. Möödas on ajad, kui ma ei julgenud kellegagi rääkida, saabunud on ajad, kui ma lihtsalt ei taha. Suvalise purjus tüdruku Krooksust või Zavoodist ära lohistamine ei tohiks kuigi raske olla, eriti kui veel pingutada. Ei huvita. Kindlasti märgiksin ära arusaamatuste vältimiseks: ma ei ole kordagi väitnud ega kavatsegi väita, et ma suudaks saada iga tüdruku, keda ma tahan. Kaugel sellest. Ma väidan, et ma suudaksin leida "midagi" kui ma tahaks. Ehk mitte kõige targema, ehk mitte kõige ilusama, või siis lihtsalt väga purjus, aga "midagi" ma leiaks. Aga ma ei taha.
Mõte sai otsa, teema sai halva maitse juurde, rohkem ei kirjuta.
Sunday, December 13, 2009
Meh
ehk kui ei oska pealkirja kirjutada.
Viimasest postitusest on jälle väga palju aega möödas. Mitte et see mingit rolli mängiks, keegi niikuinii ei loe ju. Blogid on kaduma hakanud, foorumid surevad välja, internet käib alla. Mind siiralt huvitab, mis on tulnud foorumite ja blogide asemele - twatter, lõustaraamat (facebook) vms? Kahtlen sügavalt selliste lehekülgede praktilisuses. Aga tänapäeva moetrend ongi infomöla ju, pisikesed informatsioonikillukesed, kontsentreeritud viimse piirini, kõik mis on pikem kui 160 tähemärki on "tl;dr" (liiga pikk; ei lugenud). Jumal hoidku veel mõne raamatu eest, kõik mis on voldikust paksem, on liiga raske, tuleb filmiks nämmutada ja siis ajusurmas inimestele müüa.
Mõtlesin päris tükk aega, mida siia blogisse kirjutada, aga paistab, et kui ükskord kirumisvanker veerema lükata, tuleb juttu lausa iseenesest.
Mida ma mõtlesin blogiga teha - keegi mu emojutte ning valitsuse ja viletsuse kirumist niikuinii lugeda ei taha - hakkan siia hoopis muusikat linkima. Uut eraldi blogi selleks ei tee, las jääb siia. Lisaks, kui on viitsimist ja materjali, räägin muust huvitavast.
Näiteks Wanko to Kurasou'st. Kui välja arvata Utawarerumono, mis on visual novel + turn-based strategy + natuke paljast naisekeha, siis on tegemist esimese tõsise eroge'ga, mida ma läbi olen mänginud. Soovitan.
Pidin muusikat linkima, teen seda siis. Kes mu linkidele on kunagi klikkinud, teavad neid juba, aga kordamine on tüütuse ema.
Järgmine kord räägin Touhou Projectist. Olge ilusad :)
Viimasest postitusest on jälle väga palju aega möödas. Mitte et see mingit rolli mängiks, keegi niikuinii ei loe ju. Blogid on kaduma hakanud, foorumid surevad välja, internet käib alla. Mind siiralt huvitab, mis on tulnud foorumite ja blogide asemele - twatter, lõustaraamat (facebook) vms? Kahtlen sügavalt selliste lehekülgede praktilisuses. Aga tänapäeva moetrend ongi infomöla ju, pisikesed informatsioonikillukesed, kontsentreeritud viimse piirini, kõik mis on pikem kui 160 tähemärki on "tl;dr" (liiga pikk; ei lugenud). Jumal hoidku veel mõne raamatu eest, kõik mis on voldikust paksem, on liiga raske, tuleb filmiks nämmutada ja siis ajusurmas inimestele müüa.
Mõtlesin päris tükk aega, mida siia blogisse kirjutada, aga paistab, et kui ükskord kirumisvanker veerema lükata, tuleb juttu lausa iseenesest.
Mida ma mõtlesin blogiga teha - keegi mu emojutte ning valitsuse ja viletsuse kirumist niikuinii lugeda ei taha - hakkan siia hoopis muusikat linkima. Uut eraldi blogi selleks ei tee, las jääb siia. Lisaks, kui on viitsimist ja materjali, räägin muust huvitavast.
Näiteks Wanko to Kurasou'st. Kui välja arvata Utawarerumono, mis on visual novel + turn-based strategy + natuke paljast naisekeha, siis on tegemist esimese tõsise eroge'ga, mida ma läbi olen mänginud. Soovitan.
Pidin muusikat linkima, teen seda siis. Kes mu linkidele on kunagi klikkinud, teavad neid juba, aga kordamine on tüütuse ema.
Järgmine kord räägin Touhou Projectist. Olge ilusad :)
Tuesday, September 22, 2009
Speed of Slow
ehk kui kõik liigub turboteokiirusel.
Animatsuri oli tore, pilte saab siit. Pole viitsinud blogiga ka enam tegeleda. Üldse on kõik soiku jäänud. Rover seisab ka maja ees niisama, uut käigukasti ootan juba ligi kuu aega. Lisaks sain nädal aega mõnuga haige olla.
Lisaks enda blogi soikujätmisele pole ka mikuchannelis midagi kirjutanud. Tekkis idee teha otakublogi, tegimegi ära, nüüd tuleb ainult vägi ja võim kokku korjata ja end tööle sundida. Kui tunned, et oled hardcore nerd või lihtsalt sotsiaalne ebard, võta ühendust.
Tänane loovalik pole kerge. Nimelt olen selle ligi pooleteist kuu jooksul päris palju häid lugusid leidnud, mida tahaksin levitada. Aga teeme siis nagu kokkulepitud - see lugu, mis praegu mängib, läheb loosi.
Animatsuri oli tore, pilte saab siit. Pole viitsinud blogiga ka enam tegeleda. Üldse on kõik soiku jäänud. Rover seisab ka maja ees niisama, uut käigukasti ootan juba ligi kuu aega. Lisaks sain nädal aega mõnuga haige olla.
Lisaks enda blogi soikujätmisele pole ka mikuchannelis midagi kirjutanud. Tekkis idee teha otakublogi, tegimegi ära, nüüd tuleb ainult vägi ja võim kokku korjata ja end tööle sundida. Kui tunned, et oled hardcore nerd või lihtsalt sotsiaalne ebard, võta ühendust.
Tänane loovalik pole kerge. Nimelt olen selle ligi pooleteist kuu jooksul päris palju häid lugusid leidnud, mida tahaksin levitada. Aga teeme siis nagu kokkulepitud - see lugu, mis praegu mängib, läheb loosi.
Wednesday, August 12, 2009
12. august
ehk palju...õnne?
Mõtlesin, et võiks blogi kirjutada, mõtlesin siis natuke aega, mida pealkirjaks panna, ei tulnud ühtegi ideed, vaatasin kella ja avastasin, et ennäe imet, olen juba 47 minutit 21-aastane olnud.
Rääkisin täna üle pika aja Guillermoga (tynvar) ja tõlkisin talle ühe eesti ütluse ära - tilk tõrva meepotis. Just selline tunne on hetkel, meepotte on päris ohtralt ja elu oleks päris magus, kui päris paljudesse poleks saatus tõrva sisse tilgutanud. Siin siis väike võrdlus:
sain load kätte - roveri käigukast jamab
sain sünnipäevaks PSP - ekraan vigane, usb laadija kahtlane, mälukaardi peale läheb raha. Siiski olen tänulik kõikidele, kes panustasid, kuna tean, et kõigil on näpud põhjas ja lihtsalt viisakusest tänan ma harva, ikka siirast südamest.
ostsin odavalt pleieri - kätte saan vist siis kui lumi maas.
Ülalolev list oli 2x pikem, aga kustutasin mõttetu tühja hala ära, ega elu ei peagi täiuslik olema, tugevaks teevad inimese ületatud raskused, mitte neist möödahiilimine ja teiste kaela veeretamine.
Mis toobki mind ühe mõtteni, mis mul vahepeal oli. Kallis lugeja, mõtle palun selle üle: "kui väike inimene oled sa?". Tabasin end sellelt mõttelt pärast sõidueksamilt läbikukkumist, kui avastasin end mõtterajalt: "ok, järgmine kord siis 6. augustil, mis seal ikka, ega ma pole ju nii tühine inimene, et sellise asja pärast põdeda." Ehk siis, kas tõesti maksab iga pisiasja üles puhuda? Ainus reaalne probleem mu elus on hetkel, et elustiil ja sissetulekud ei vasta päris teineteisele. Tegin juba nalja, et peaks Roveri maha müüma ja diiselgolfi ostma, fakt on, et Roveri müün ma maha siis, kui mul pole enam kiirnuudlitegi jaoks raha või kui mingi idioot (näiteks ma ise) selle puruks sõidab. Pigem kõnnin jala.
Inimesed, kõik probleemid on ületatavad, kui te nende üle ulgumise asemel neid lahendate.
Lõpetuseks video, mille valmistasin Ahtile sünnipäevaks ja kuna seda lugu niikuinii kusagil mujal pole...
Ma siiani ei saa aru, miks ma seda korralikult vilkuma ei saanud.
Mõtlesin, et võiks blogi kirjutada, mõtlesin siis natuke aega, mida pealkirjaks panna, ei tulnud ühtegi ideed, vaatasin kella ja avastasin, et ennäe imet, olen juba 47 minutit 21-aastane olnud.
Rääkisin täna üle pika aja Guillermoga (tynvar) ja tõlkisin talle ühe eesti ütluse ära - tilk tõrva meepotis. Just selline tunne on hetkel, meepotte on päris ohtralt ja elu oleks päris magus, kui päris paljudesse poleks saatus tõrva sisse tilgutanud. Siin siis väike võrdlus:
sain load kätte - roveri käigukast jamab
sain sünnipäevaks PSP - ekraan vigane, usb laadija kahtlane, mälukaardi peale läheb raha. Siiski olen tänulik kõikidele, kes panustasid, kuna tean, et kõigil on näpud põhjas ja lihtsalt viisakusest tänan ma harva, ikka siirast südamest.
ostsin odavalt pleieri - kätte saan vist siis kui lumi maas.
Ülalolev list oli 2x pikem, aga kustutasin mõttetu tühja hala ära, ega elu ei peagi täiuslik olema, tugevaks teevad inimese ületatud raskused, mitte neist möödahiilimine ja teiste kaela veeretamine.
Mis toobki mind ühe mõtteni, mis mul vahepeal oli. Kallis lugeja, mõtle palun selle üle: "kui väike inimene oled sa?". Tabasin end sellelt mõttelt pärast sõidueksamilt läbikukkumist, kui avastasin end mõtterajalt: "ok, järgmine kord siis 6. augustil, mis seal ikka, ega ma pole ju nii tühine inimene, et sellise asja pärast põdeda." Ehk siis, kas tõesti maksab iga pisiasja üles puhuda? Ainus reaalne probleem mu elus on hetkel, et elustiil ja sissetulekud ei vasta päris teineteisele. Tegin juba nalja, et peaks Roveri maha müüma ja diiselgolfi ostma, fakt on, et Roveri müün ma maha siis, kui mul pole enam kiirnuudlitegi jaoks raha või kui mingi idioot (näiteks ma ise) selle puruks sõidab. Pigem kõnnin jala.
Inimesed, kõik probleemid on ületatavad, kui te nende üle ulgumise asemel neid lahendate.
Lõpetuseks video, mille valmistasin Ahtile sünnipäevaks ja kuna seda lugu niikuinii kusagil mujal pole...
Ma siiani ei saa aru, miks ma seda korralikult vilkuma ei saanud.
Sunday, July 26, 2009
Teistsugused inimesed III
ehk kui originaalset pealkirja välja ei mõtle.
Motivatsiooni antud postituse jaoks sain umbes tund aega tagasi aset leidnud juhtumist: nimelt tulin just 25km rattaringilt ja 500m enne kojujõudmist tahtis mingi tegelane mulle kallale tulla. Mind nähes hakkas tee poole jooksma, röökis ja vehkis oma kaikaga, õnneks on ratturid jalakäijatest üldjuhul kiiremad.
Miks käituvad inimesed niimoodi? Õigemini, miks laseb ühiskond inimestel niimoodi käituda? Ma arvan, et peaaegu mitte kellelgi pole mõjuvat õigustust täiesti suvalist inimest tänaval rünnata. Ja miks selliseid inimesi ei karistata? Enne, kui vastate, et karistatakse küll, siis mõelge, kas nädal aresti ja rahatrahv on mingigi karistus teise inimese sandistamise eest? Ma pääsesin praegu ainult tigeda meelega, aga mu ema kursusekaaslasel ei läinud nii hästi. 20, võib-olla juba 30 aastat tagasi rünnati anne kanali lähedal mu ema kursaõde, võeti ära käekott (tollel ajal vaene tudeng, käekotis oli ehk mõni rubla ja....tühjus). Aga lisaks käekoti vargusele otsustasid kallaletungijad igaks juhuks lühikest kasvu ja õblukese ~20-25 aastase neiu läbi peksta. Tulemus - koljupõhimiku murd, ajupõrutus, ninaluu murd, hambad välja löödud ja üle keha sinikad. Leiti hommikul vereloigust. Kallaetungijaid ei leitudki kunagi.
Järgmiseks väike arvamismäng. Mis asutusega on tegu?






Mõtlesite välja? Tegemist on vanglaga. Miks näeb see välja parem kui enamus üliõpilaselamuid? Miks nad toituvad paremini, tervislikumalt ja tasakaalustatumalt kui keskmine inimene? Miks on nende päralt tasuta lõputud mugavused, mille eest vaba inimene peaks hingehinda maksma? Olete jõusaalide hindu uurinud? Kas tahate teada, palju ühe vangi selline ülalpidamine maksab? Uurige, ma ei mäleta, aga mind ei üllataks, kui see summa oleks umbes 3 korda suurem, kui näiteks keskmine pension. Nähtavasti jätkub raha vangide poputamiseks, samal ajal kui vabaduses elavad inimesed peavad kõhukorinat taluma.
Oleks see minu teha, istuksid vangid siiani Rummu vanglas või veel hullemini. Olgu, igasugused maksupetised ja muud tolgused, kes otseselt inimestele liiga ei teinud saaks ehk veidi kergemat kohtlemist (avaram kong ja vee-leiva kõrvale viilu odavaimat vorsti) aga kõik vägistajad, mõrtsukad, röövlid ja retsid pistaks pimedasse keldrisse ja toidaks neid siis kui meelde tuleb. Rehabilitatsioon võib seenele minna, aastakümned ebaedu teevad igale üksikindiviidile selgeks, et süsteem ei toimi, ent kuna karja IQ on kinganumbriga võrdne, siis pole muudatusi toimunud. Vangla võiks olla koht, kuhu keegi ei tahaks sattuda. Kuritegu võiks olla tegu, mille sooritamisele järgnevat karistust kardaks inimesed niivõrd, et nad ei julgeks selle läbiviimisele mõeldagi.
Viimane küsimus: kas sa läheksid võhivõõraga tüli norima, kui sa teaksid, et see võib reaalselt lõppeda sellega, et sa istud 10 aastat pimedas keldris vee ja leiva peal?
Motivatsiooni antud postituse jaoks sain umbes tund aega tagasi aset leidnud juhtumist: nimelt tulin just 25km rattaringilt ja 500m enne kojujõudmist tahtis mingi tegelane mulle kallale tulla. Mind nähes hakkas tee poole jooksma, röökis ja vehkis oma kaikaga, õnneks on ratturid jalakäijatest üldjuhul kiiremad.
Miks käituvad inimesed niimoodi? Õigemini, miks laseb ühiskond inimestel niimoodi käituda? Ma arvan, et peaaegu mitte kellelgi pole mõjuvat õigustust täiesti suvalist inimest tänaval rünnata. Ja miks selliseid inimesi ei karistata? Enne, kui vastate, et karistatakse küll, siis mõelge, kas nädal aresti ja rahatrahv on mingigi karistus teise inimese sandistamise eest? Ma pääsesin praegu ainult tigeda meelega, aga mu ema kursusekaaslasel ei läinud nii hästi. 20, võib-olla juba 30 aastat tagasi rünnati anne kanali lähedal mu ema kursaõde, võeti ära käekott (tollel ajal vaene tudeng, käekotis oli ehk mõni rubla ja....tühjus). Aga lisaks käekoti vargusele otsustasid kallaletungijad igaks juhuks lühikest kasvu ja õblukese ~20-25 aastase neiu läbi peksta. Tulemus - koljupõhimiku murd, ajupõrutus, ninaluu murd, hambad välja löödud ja üle keha sinikad. Leiti hommikul vereloigust. Kallaetungijaid ei leitudki kunagi.
Järgmiseks väike arvamismäng. Mis asutusega on tegu?
Mõtlesite välja? Tegemist on vanglaga. Miks näeb see välja parem kui enamus üliõpilaselamuid? Miks nad toituvad paremini, tervislikumalt ja tasakaalustatumalt kui keskmine inimene? Miks on nende päralt tasuta lõputud mugavused, mille eest vaba inimene peaks hingehinda maksma? Olete jõusaalide hindu uurinud? Kas tahate teada, palju ühe vangi selline ülalpidamine maksab? Uurige, ma ei mäleta, aga mind ei üllataks, kui see summa oleks umbes 3 korda suurem, kui näiteks keskmine pension. Nähtavasti jätkub raha vangide poputamiseks, samal ajal kui vabaduses elavad inimesed peavad kõhukorinat taluma.
Oleks see minu teha, istuksid vangid siiani Rummu vanglas või veel hullemini. Olgu, igasugused maksupetised ja muud tolgused, kes otseselt inimestele liiga ei teinud saaks ehk veidi kergemat kohtlemist (avaram kong ja vee-leiva kõrvale viilu odavaimat vorsti) aga kõik vägistajad, mõrtsukad, röövlid ja retsid pistaks pimedasse keldrisse ja toidaks neid siis kui meelde tuleb. Rehabilitatsioon võib seenele minna, aastakümned ebaedu teevad igale üksikindiviidile selgeks, et süsteem ei toimi, ent kuna karja IQ on kinganumbriga võrdne, siis pole muudatusi toimunud. Vangla võiks olla koht, kuhu keegi ei tahaks sattuda. Kuritegu võiks olla tegu, mille sooritamisele järgnevat karistust kardaks inimesed niivõrd, et nad ei julgeks selle läbiviimisele mõeldagi.
Viimane küsimus: kas sa läheksid võhivõõraga tüli norima, kui sa teaksid, et see võib reaalselt lõppeda sellega, et sa istud 10 aastat pimedas keldris vee ja leiva peal?
Friday, July 17, 2009
Spordikahurid
ehk kui ülimalt mittevormis inimesed kollektiivselt pingutama kukuvad.
Ei tea kust, aga tekkinud on väike võistlusmoment - ise sõidan rattaga, Clawson ja Valdars käivad jooksmas, Inz vehib mehist maatööd teha ja... ülejäänud ikka veel slackivad.
Igatahes, eile tegin väheke tagasihoidlikuma tiiru, mis lõppes sellega, et umbes veerand kaks öösel käisin põlvini anne kanalis. Ujuda ma ei oska ja õnneks tabasin ära, et sellisel kellaajal üksinda kiirõppimine oleks ehk natuke ohtlik.
Homme kell 2 pean olema treffneri sööklas. Viiendat aastat hansapäevi korraldama :) Millegipärast on halb eelaimdus.
Ma avastasin, et pärast seda, kui rattaga igapäevaselt sõitmas käima hakkasin, on mu meeleolu märksa tõusnud ja enam ei mõtle ma enne magamajäämist kahtlasi mõtteid. Ja nüüd mündi teine pool: tänane füüsiline pingutus piirdus kesklinna ja tagasi kõmpimisega ja kohe annab tunda. Tahaks millegi peal oma raevu välja valada, lihtsalt leida mingit põhjust tigetsemiseks või muidu jobutsemiseks.

Teisipäeval ARKi sõidueksamile. Päris kaval, et ma pole viitsinud Anne ringi ikka veel läbi mõelda ning et Mati audi järjekordselt mööda garaazi laiali on ja mul õrna aimugi pole, kuidas (ja miks) käsipiduriga tõusult ära minna.
Ahjaa, kuulasin muusikastiili, mida olen alati halvaks pidanud - trammjabussi.
BTW, Sportkannone tähendab saksa keeles spordiga hasartselt tegelevat inimest, seega, spordikahurid. Värdtõlked on lahedad.
Ei tea kust, aga tekkinud on väike võistlusmoment - ise sõidan rattaga, Clawson ja Valdars käivad jooksmas, Inz vehib mehist maatööd teha ja... ülejäänud ikka veel slackivad.
Igatahes, eile tegin väheke tagasihoidlikuma tiiru, mis lõppes sellega, et umbes veerand kaks öösel käisin põlvini anne kanalis. Ujuda ma ei oska ja õnneks tabasin ära, et sellisel kellaajal üksinda kiirõppimine oleks ehk natuke ohtlik.
Homme kell 2 pean olema treffneri sööklas. Viiendat aastat hansapäevi korraldama :) Millegipärast on halb eelaimdus.
Ma avastasin, et pärast seda, kui rattaga igapäevaselt sõitmas käima hakkasin, on mu meeleolu märksa tõusnud ja enam ei mõtle ma enne magamajäämist kahtlasi mõtteid. Ja nüüd mündi teine pool: tänane füüsiline pingutus piirdus kesklinna ja tagasi kõmpimisega ja kohe annab tunda. Tahaks millegi peal oma raevu välja valada, lihtsalt leida mingit põhjust tigetsemiseks või muidu jobutsemiseks.
Teisipäeval ARKi sõidueksamile. Päris kaval, et ma pole viitsinud Anne ringi ikka veel läbi mõelda ning et Mati audi järjekordselt mööda garaazi laiali on ja mul õrna aimugi pole, kuidas (ja miks) käsipiduriga tõusult ära minna.
Ahjaa, kuulasin muusikastiili, mida olen alati halvaks pidanud - trammjabussi.
BTW, Sportkannone tähendab saksa keeles spordiga hasartselt tegelevat inimest, seega, spordikahurid. Värdtõlked on lahedad.
Sunday, July 5, 2009
Teistsugused inimesed II
ehk kui jutt jäi pooleli.
Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.
Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.
Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.
Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.
Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.
Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.
Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.
Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.
Saturday, July 4, 2009
Teistsugused inimesed
ehk teistsugune maailm.
Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.
Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.
Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.
Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.
Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.
Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)