Teistsugused inimesed III

ehk kui originaalset pealkirja välja ei mõtle.

Motivatsiooni antud postituse jaoks sain umbes tund aega tagasi aset leidnud juhtumist: nimelt tulin just 25km rattaringilt ja 500m enne kojujõudmist tahtis mingi tegelane mulle kallale tulla. Mind nähes hakkas tee poole jooksma, röökis ja vehkis oma kaikaga, õnneks on ratturid jalakäijatest üldjuhul kiiremad.

Miks käituvad inimesed niimoodi? Õigemini, miks laseb ühiskond inimestel niimoodi käituda? Ma arvan, et peaaegu mitte kellelgi pole mõjuvat õigustust täiesti suvalist inimest tänaval rünnata. Ja miks selliseid inimesi ei karistata? Enne, kui vastate, et karistatakse küll, siis mõelge, kas nädal aresti ja rahatrahv on mingigi karistus teise inimese sandistamise eest? Ma pääsesin praegu ainult tigeda meelega, aga mu ema kursusekaaslasel ei läinud nii hästi. 20, võib-olla juba 30 aastat tagasi rünnati anne kanali lähedal mu ema kursaõde, võeti ära käekott (tollel ajal vaene tudeng, käekotis oli ehk mõni rubla ja....tühjus). Aga lisaks käekoti vargusele otsustasid kallaletungijad igaks juhuks lühikest kasvu ja õblukese ~20-25 aastase neiu läbi peksta. Tulemus - koljupõhimiku murd, ajupõrutus, ninaluu murd, hambad välja löödud ja üle keha sinikad. Leiti hommikul vereloigust. Kallaetungijaid ei leitudki kunagi.

Järgmiseks väike arvamismäng. Mis asutusega on tegu?









Mõtlesite välja? Tegemist on vanglaga. Miks näeb see välja parem kui enamus üliõpilaselamuid? Miks nad toituvad paremini, tervislikumalt ja tasakaalustatumalt kui keskmine inimene? Miks on nende päralt tasuta lõputud mugavused, mille eest vaba inimene peaks hingehinda maksma? Olete jõusaalide hindu uurinud? Kas tahate teada, palju ühe vangi selline ülalpidamine maksab? Uurige, ma ei mäleta, aga mind ei üllataks, kui see summa oleks umbes 3 korda suurem, kui näiteks keskmine pension. Nähtavasti jätkub raha vangide poputamiseks, samal ajal kui vabaduses elavad inimesed peavad kõhukorinat taluma.

Oleks see minu teha, istuksid vangid siiani Rummu vanglas või veel hullemini. Olgu, igasugused maksupetised ja muud tolgused, kes otseselt inimestele liiga ei teinud saaks ehk veidi kergemat kohtlemist (avaram kong ja vee-leiva kõrvale viilu odavaimat vorsti) aga kõik vägistajad, mõrtsukad, röövlid ja retsid pistaks pimedasse keldrisse ja toidaks neid siis kui meelde tuleb. Rehabilitatsioon võib seenele minna, aastakümned ebaedu teevad igale üksikindiviidile selgeks, et süsteem ei toimi, ent kuna karja IQ on kinganumbriga võrdne, siis pole muudatusi toimunud. Vangla võiks olla koht, kuhu keegi ei tahaks sattuda. Kuritegu võiks olla tegu, mille sooritamisele järgnevat karistust kardaks inimesed niivõrd, et nad ei julgeks selle läbiviimisele mõeldagi.

Viimane küsimus: kas sa läheksid võhivõõraga tüli norima, kui sa teaksid, et see võib reaalselt lõppeda sellega, et sa istud 10 aastat pimedas keldris vee ja leiva peal?

Spordikahurid

ehk kui ülimalt mittevormis inimesed kollektiivselt pingutama kukuvad.

Ei tea kust, aga tekkinud on väike võistlusmoment - ise sõidan rattaga, Clawson ja Valdars käivad jooksmas, Inz vehib mehist maatööd teha ja... ülejäänud ikka veel slackivad.

Igatahes, eile tegin väheke tagasihoidlikuma tiiru, mis lõppes sellega, et umbes veerand kaks öösel käisin põlvini anne kanalis. Ujuda ma ei oska ja õnneks tabasin ära, et sellisel kellaajal üksinda kiirõppimine oleks ehk natuke ohtlik.

Homme kell 2 pean olema treffneri sööklas. Viiendat aastat hansapäevi korraldama :) Millegipärast on halb eelaimdus.

Ma avastasin, et pärast seda, kui rattaga igapäevaselt sõitmas käima hakkasin, on mu meeleolu märksa tõusnud ja enam ei mõtle ma enne magamajäämist kahtlasi mõtteid. Ja nüüd mündi teine pool: tänane füüsiline pingutus piirdus kesklinna ja tagasi kõmpimisega ja kohe annab tunda. Tahaks millegi peal oma raevu välja valada, lihtsalt leida mingit põhjust tigetsemiseks või muidu jobutsemiseks.


Teisipäeval ARKi sõidueksamile. Päris kaval, et ma pole viitsinud Anne ringi ikka veel läbi mõelda ning et Mati audi järjekordselt mööda garaazi laiali on ja mul õrna aimugi pole, kuidas (ja miks) käsipiduriga tõusult ära minna.

Ahjaa, kuulasin muusikastiili, mida olen alati halvaks pidanud - trammjabussi.

BTW, Sportkannone tähendab saksa keeles spordiga hasartselt tegelevat inimest, seega, spordikahurid. Värdtõlked on lahedad.

Teistsugused inimesed II

ehk kui jutt jäi pooleli.

Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.

Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.

Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.

Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.

Teistsugused inimesed

ehk teistsugune maailm.

Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.

Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.

Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.