Estcon 2012

ehk kuidas siis see aasta läks.

Sai ka see aasta estconil käidud, väga tore üritus jällegi, tänud korraldajatele. Võtan siis oma kirjutamisoskuse kokku ja jauran ka veidi siia oma stagnantsesse blogisse.

Reedene vaba aeg algas väga tugeva hoovihmaga, mis meie logistika edukalt hävitas. Kõigepealt olin ma autoni jõudmise ajaks läbimärg, Tiina, kes pidi algse plaaniga minu juurde jõudma, istus vihmavangis, sama tegi ka tsiklit transpordivahendina kasutav Tanel. Lõpuks kui liikuma saime, avastasime, et auto põhi jookseb rõvedama kolinaga mööda maad. Alternatiiv oli nädalavahetus kodus veeta, seega sai loodetud, et kolisev detail pole elutähtis. Kui välja jätta huvitav fakt, et vihma ja koledat ilma tundus ainult 20km raadiuses tallinnast olevat, läks kohalesõit rahulikult.

Kohapeal sai veidi ebameeldivalt üllatutud, kui avastasime, et kogu baka/animeseltskonna magamispaigaks oli määratud kurikuulsalt palav saunapealne tuba. Võtsime omavahelist vingumist vähemaks, kui taipasime, et põhimõtteliselt saime endale eraldi majakese. Kuna jõudsime kõiksuguse programmi jaoks liialt hilja kohale, sai tegeletud isealgatatud vabakava ja niisama inimestega suhtlemisega. Laupäeva hommikul sai nauditud ülihäid võileibu, millele järgnes estconi põhikava, mis vähemalt mind üsna külmaks jättis. Estconi ajalugu oli huvitav, Metsavana pajatus Reaktorist vajus ehk liiga laiali, aga oli ka täiesti kuulatav. Selleks ajaks kui hakati Stalkerist ja muidu kirjandusest rääkima, läksin minema, kuna minusugune illiteraat ei tea antud teemast kahjuks mitte midagi. Selle asemel sai viiekesi ümber järves oleva saare ujutud.

LARP:

Minu jaoks kujunes ürituse tipphetkeks aga LARP, millesarnasel üritusel ma esimest korda osa võtsin. Sama võis öelda vist pea kogu mu tiimi kohta. Kuna kogu kirjeldus oleks pikem kui ülejäänud jutlus, proovin võimalikult lühidalt. Teemaks oli lihtne postapokalüptilsies maailmas ellujäämine. Kõigepealt jagati rollid, kus juhuse tahtel sattusin pohhuistist keemik-veterani otsa, kelle ülesanne oli oma katkematu sõimuga lolle kakerdisi ehk tiimikaaslasi radiatsiooni eest kaitsta. Radiatsioonivastane lahus lõhnas ja maitses nagu jägermeister, seega pidime vahepeal Makket vaat et käsipidi radiatsioonikoldest eemale lohistama. Esimese paki leidsime kohe, millele järgnes järgmise paki lootuses võib-olla isegi ligi tunniajane eesti looduse avastamine, mille käigus me oma skaudi ära kaotasime.

Ühel hetkel leidsime puu otsa riputatud aarde, mis vastupidiselt GM'i plaanile otsustas pärast nöörist tõmbamist stoiliselt puu otsa jääda. Nüüdseks meie katkematu möla tõttu naeru kätte lämbuva GM'i edasiseks piinamiseks leiti metsast 3-4 meetri pikkune post, millega hakkasime kotikest alla peksma. Selleks ajaks jõudis vastasmeeskond meieni, mina ja meedik, olles vastaste tapmise eesmärgil täiesti kasutud, jalutasime reipal sammul kogu kismast kaugemale. Nähes, et vastaste meeskonnas on robot, kes lubas meid kõiki õhku lasta, järgnesid meile üsna tempokalt ka kõik ülejäänud. GM'i ja meie endi ülimaks lõbustuseks hakkasid vastastiimi omad nüüd kotikest kaikaga peksma. Lasime neil seda umbes minuti üritada ja siis meie ülimalt pädevad kütid tapsid neist paar tükki ära. Tahtsime üht inseneri endale värvata, too aga kõndis pärast elustamist rahulikult minema, kuna keegi meist ei tulnud selle peale, et teda kinni hoida. Lõpuks sidusime nööriga noa posti otsa ja tõmbasime kotikese alla, avastamaks selle seest peotäie patareisid.

Järgnes kauba- ja teadmistevahetus sillal. Pärast pikka röökimist ja meelitamist otsustasid mõlemad tiimid üheaegselt teineteist reeta ja läks lahinguks. Jätkates kasutu olemist, seisin lihtsalt käed taskus keset kogu sõda. Pärast laipadelt relvade ära korjamist ja iga viimase kui liikme hambuni relvastamist jooksime vastaste baasi peale, lõime veel paar tükki maha, kuni lõpuks jõudsime kokkuleppele, et 3 vastast võivad ellu jääda, kui nad ühe meile ohverdavad. Nii jäigi ja GM tunnistas meid võitjateks.

/LARP

Kuna enamus lähemalt tuttavaid läksid rollimängima, jätkasin vaikselt ühe grupi hulgast teise hulka liikumist ja erinevate inimestega tutvusi soojendades. Kui see ja rollimäng läbi sai, järgnes kohustuslik saun-järv-saun tsükkel, millele järgnes mõõdukas alkoholi pruukimine, millele omakorda järgnes Spiriti tõttu üsna õõvastavaks minev alkoholi pruukimine. Sai Metsavanaga teineteist solvatud, 15 minutit järjest. Süütuna visatud solvangust puhkes aga leek, kus pandi proovile kirjanduslik oskus välja mõelda kõige lüürilisem solvang. Mingi hetk sõimasin vähem lüüriliselt inimesi, kelle arust oli hea mõte kell 3 öösel sauna kütma hakata, tagades sellega meie rahvale vägagi palava magamistoa. Tundes, et minu karastamata organism selliste meestega sammu ei pea, läksin lihtlabaselt magama.

Pühapäeva hommikul tervitas mind majatrepil magav Stopa, kes oli üritanud just selliste eelpoolnimetud karastatud meestega sammu hoida, kuid oli mingi hetk poole lahingu pealt langenud. Sai hommikusööki söödud ja kuna puudus viitsimine paremat tegevust leida, sai lihtsalt poolmagatud. Hargla ettekannet sai üsna huviga kuulatud, vaatamata, et osad nimed mulle midagi ei öelnud. Sai inimesed ja üks pohmelli kehastus autosse lohistatud, Metsavanaga hüvastijätuks kõhtusid kokku hõõrutud ja võiski kolinal koju sõita.

Estconile järgnes selline mõnus aiagrill Tartus, palju õnne sünnipäevaks, Ketly, Tallinnasse sõit jääb tänu kohutavale ilmale igavesti meelde kui elu hirmsaim autojuhtimiskogemus.

KOKKUVÕTE, sest kogu jutt sai liiga pikk, mittekohalkäinutele samas ehk sissetõmbav. Väga, väga lahe üritus oli, just sellepärast, et on kombineeritud vabameelsus ja organiseeritus. Kõik asjad saavad kärata tehtud, kedagi ei sunnita mittemillekski, kui tuled programmi pärast, ei hakka igav, kui tuled, et niisama metsa all hingekaaslastest tolkamitega jõriseda, on päris lõbus lausa. Kui kritiseerida, mida vast ikka peab, siis eelmine aasta oli nagu põnevam ettekandeid kuulata, oli rohkem selline käega katsutav materjal ka uuematele inimestele. Võib-olla pole aga midagi peale iseenda lugemisoskamatuse süüdistada.

Üllatas fakt, et Trash, kes on tuntud ka kui ülivõimekas juudikaupmees, ei parseldanud mulle see aasta ühtegi asja maha, mida ma poleks juba varem osta tahtnud. Estcon 2012 topelt-CD on vähemalt esimene plaat on ühe kuulamise järgi aga väga hea isegi.

Lõppsõnaks võiks öelda, et kui hing sees ja jalad kannavad, siis järgmine aasta kohe kindlasti uuesti. Sai see aasta ühel inimesel aidatud kohale tulla ja teist pooleldi jõuga pekstud, loodetavasti võtavad nemadki järgmine aasta uusi nägusid kaasa.

Muusika: Micaramia - Sügis

Säästupirn

ehk kui ma lakke vaatasin, et inspiratsiooni pealkirjaks leida, oli see esimene asi, mis silma jäi.

Iga kord, kui ma blogi tahan kirjutada, on mul tunne, et keegi loeb seda ja võtab isiklikult. Mõnikord ma tean kes, mõnikord mitte. Lihtsalt alati närib minus eeldus, et keegi tahab teada: "aga miks sa äkki kirjutama hakkasid?". Peamiselt seetõttu, et ma teen seda korra aastas. Samas facebookis tähelepanuhooramine pole minu rida, et peaksin iga päev vähemalt 12 viiesõnalist postitust tegema.

Millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, et kui üks kolleeg oma tuka ühe silma ette tõmbab, ei näe ta emo välja, vaid lihtsat häirivalt.... tuttav? Ei. aga see oli häiriv.

Tunnen puudust oma kivist. Kes mäletab, siis kunagi, kui ma maailma peale veel vihasem olin, tahtsin ma kivi. Just sellist head suurt ja rasket, mille alla pugeda, et kogu maailm minust mööda läheks. Toida hunti kaua tahad, vahib teine ikka metsa poole. Misantroobist ja eluaeg üksinda olnud inimene ei tahagi KOGU AEG HÄNGIDA. Olen kasvanud üles, ilma et minu ümber oleks kogu aeg inimesed olnud. Ei topitud neid mulle ette ega tahtnud ma ise nendega suhelda. Või siis suved maakohas, kus nägigi kuude kaupa ainult kümmekond inimest. Mäletan, kui ükskord ühele neiule ütlesin: "ma ei oska smalltalki kuigi hästi" ja ta vastas, et me oleme smalltalkist juba edasi jõudnud. Olen igav inimene, oskan asjalikku vestlust hoida mõne rea. Oskan teemat teha ükskõik millest, rääkida tundide kaupa, aga mul pole lihtsalt kuigi palju öelda.

Internet on omaette fenomen. Saab infot vahelda, ilma et peaks suhtlema. Mina ütlen oma blogis, sina ütled oma blogis ja ongi hästi. Irc, msn, facebook, foorumid, äkitselt avastad, et F5 nupp on siledaks kulunud ja rullik nii kulunud, et ei ragise enam. Ja kui võtta logi ette, kasvõi aasta oma, avastad et kogu sisu omav tekst oleks väärt ehk pool tundi su elust, mitte aga päevade kaupa ekraani poole vahtimist. Ma ei hakka ütlema, et me peaks kõik online suhtlusmeedia nüüd põlema panema ja postituvide peale tagasi minema.

Lõpetuseks 2 asja. Esiteks, luban hakata tubliks blogipidajaks, nagu alati. Teiseks, inimesed on debiilikud.

Unenägu 19.02.2012

ehk kui blogi pole parema jaoks kasutada kui unenägude.

Sain pärast animatsurilt tagasi sõites kiirusekaameralt sähvaka, trahv tuli lausa 9€ kuna ületasin kiirust 6km/h. Nägin täna unes, et mind otsustati selle rikkumise eest siiski vanglasse panna, millegipärast aga naistevanglasse. Olin vist iseenda naisversioon või on mu psüühika pärast ülikooli ja praegust kollektiivi juba leppinud, et mu ümber on enamus ajast vähemalt 75% naised. Igatahes sattusin vanglasse. Anti kong kätte, sain endale väiksema voodi, kuna suur oli juba hõivatud. Kongikaaslast ennast ei olnud veel. Olin oma tsiviilriietes, nägin kuidagi kolmandas vaates, kuidas läbi luukide kaasvangidele riideid jagati, nii ka mulle. Tegu oli lohvaka sinise komplektiga, mis meenutas pidzaamasid. Olin juba pool päeva oma kongis istunud, kui ära tülpisin. Otsustasin, et kiiruseületus pole piisav põhjus, miks ma peaksin 9 kuud vanglas veetma. Mõtlesin, et otsin seadusandlust googlest, kuid tabasin ära, et mul on võimalik internetti saada korra nädalas pooleks tunniks. Läksin närvi. Mõtlesin, et helistaks kellelegi, kuid tuli meelde, et ka telefonid võeti ära ju. Läksin veel rohkem närvi. Otsustasin vanglast põgeneda.

Kuidas vanglast välja sain, ei mäleta, aga teadsin, et mul on 1 freebie. Et võin tänavalt võtta ükskõik mis auto ja see poleks lukus ja ma saaks sellega minema sõita. Leidsin esimese põlvkonna Ford Falconi ja sõitsin sellega ringi. Asukoht nägi välja nagu Lasnagorsk, ainult veel suurem, keerulised viaduktid, loetamatud peale- ja mahasõidud, mis ei allunud loogikale. Millegipärast sattusin mingisse korterisse, kus pidin aknalaua ära värvima. Külla tulis Piu, Stopa ja Clawson. Katsusin näpuga, kas värv on kuiv, mille peale Piu kukkus seletama, et ei tohi näpuga värvi katsuda, roosad jäljed jäävad värvi alla. Üritasin aknast oma autot otsida. Rohkem ei mäleta.

Peaks rohkem blogi kirjutama siiski.

Baka 2012

ehk kuidas aasta oli 2012 ja baka talvisel käidi.

Mõtlesin glaurungi eeskujul seekord baka muljetamise just blogisse teha, pole teist niikuinii pool aastat mõttekalt kasutanud.

Proloog: sain mitte just väga pikka aega enne bakat teada, et kasutaja, kes lubas viktoriini teha, laseb selle puht viitsimatusest lihtlabaselt üle. Nimesid ei nimeta aga näpuga võin näidata küll. Sai siis Valdarsi abiga üks paras käkerdis kokku keevitatud, mis enda kriitikameelele ka just parim ei tundunud. Aga tundus, et vähemalt absurdselt raske või liiga lihtne ei olnud ja kui punkte vaadata, siis enamus inimesi teadis ka miskit ikka.

Lugu ise algas varajase äratusega, shadowman pidi olema laevastiku ülem, kui aga inimesed järjest juurde tilkusid ja hilinesid, jättis lubatud juht meid aga viimast võitlejat ootama ja suundus ise kaugust otsima. Ligi kolmveerand tundi ettenähtust varem saime siiski liikuma, Viljandisse jõudes algas muidugi iga baka kohustuslik osa, "avastame eestimaad". Taneli autotäis oli läinud armeenia kööki tühjaks sööma, neile olid appi läinud Metsavana juhitud autotäis. Viljandist välja sõites jätkasime "avastame eestimaad" vooruga, sest juhtida lubanud Metsavana ei olnud kunagi autokoolis käinud, vaid oli load vastava ametniku käest lammaste eest ostnud. Kuidagi saime kohale ikkagi.

Kopra talu järgis üldist trendi ja oli üsna külm. Sai niisama taideldud ja tutvusmisvoorus nenditud, et kui bakale on uusi kasutajaid vaja, tuleb bakalastel need vist ise valmis teha. Fotojaht sujus edukalt, nii edukalt isegi, et andsime umbes 20 minutiga alla ja taidlesime niisama edasi. Katsetasin kätt viktoriini juhatamisega, mis tuli vist enam-vähem mittejubedalt välja. Glaurungi viktoriinile jäin umbes ühe minuti hiljaks, esimene küsimus oli juba tahvlile näidatud ja kuna mul polnud õrna aimugi, millest jutt käib ega pole ma ka ühtegi Gundamit kunagi näinud, ei hakanud isegi üritama ja jätkasin veelkord taidlemist.

Järgnes õhtu absoluutselt tähtsaim osa - SUPP. Imekombel ei saanudki ei klimbid ega frikadellid otsa. Pakun, et põhjuseks oli fakt, et tegu polnud supi vaid vesise ühepajatoiduga, millel oli natuke leent vahel. Kiidan ka saiakesi, mida rumala peaga 2 tükki võtsin, teine enam sisse ei mahtunud.

Tantsuvoor oli see aasta nadi, puudu oli erick, kes inimesi kasvõi ükshaaval tantsima lohistaks. Ülejäänud õhtu möödus enamasti piljardisaalis, kus Specter mulle väljakutse esitas. Pärast umbes poolt tundi ja kahte auku jõudnud kuuli nentisime, et kumbki meist ei oska mängida. Järgnesid paar piinlikku intsidenti tšehhi õlu ja glaurungi taskuga, millest pole eriti mõtet rohkem rääkida.

Olin enda arust just magama jäämas, kui mind hakkas segama seina tagant kostuv rabelemine. Ei tahtnud pikalt mõelda, et mis seal tehakse, küll ära väsivad ja vait jäävad. Ei jäänud nad midagi, mõni hetk hiljem tuli Metsavana, kaine nagu alati, mu ukse taha kolkima ja röökima. Olles parajasti sama palju riides kui sündides, pidasin targemaks ust mitte avada ja teda paari viisaka sõnaga minema saata. Pärast mõningast karjumist ta seda õnneks ka tegi. Millegipärast rabeles ta oma toas glaurungiga veel edasi, kolkisin seina, mu vihje jõudis kohale ja nad jäid lõpuks vait.

Hommikul sai naerdud pohmelli all vaevlevate inimeste üle, vahepeal anti süüa ka. Külm ei mõjunud autodele hästi, seega andis minu rootslane taneli prantslasele paar meetrit või liitrit elektrit, ei oska täpselt mõõta, ellu igatahes see prantslane ärkas. Mõni aeg hiljem sai asjad peale laotud ja 200km tallinna tagasi sõidetud.

Kunagi vahepeal astus üks pärdik mu prillid katki. Oleks inimene viisakalt vabandanud ja süüd tunnistanud, oleks kurjaks saamata prillid sirgu väänanud. Aga kui mingi 13-aastane tatikas tuleb mölisema et "sinu enda süü, et sa prillid mu jala alla panid" siis tekib tahtmine natuke kasvatustööd teha.

Kurb on, et olid puudu: (suvalises järjekorras) erick, delos, vabarna, fushi, clawson, antiviirus, cartoonmaniack, hjarg, tuletegija, hotpapa, kammerer, bushidon, 0h00, babuun, chiisan, edvin, kaptengalaktlan, xire, kauri, driimer, zurgutt, jackwood, ayra jne jne. Kirjutan seda kolmveerand üks öösel, nii et kui ma kedagi ära unustasin, siis vabandan.

Tänaksin ka inimesi, kes vaatamata oma parimatele pingutustele mulle armsaks saanud helisüsteemi ära ei suutnud lõhkuda, rohkem ma seda kaasa ei võta.

Annaksin kokkuvõtteks hinde 6/10, ühe pooletoobise viktoriini, põlve otsas valmistreitud fotovõistluse ning glaurungi tõsiseltvõetav, kuid siiski üksikürituseks jäänud viktoriiniga ei täida sellist üritust ära. Alati on võimalik pidu põnevaks juua, mida nii mõnigi tegi, aga kvaliteetmeelelahutuse alla see ei lahterdu. Lisaks tänaksin inimesi, kes pidasid vajalikuks peosaalis muusika olemasolu üle kurta ning inimesi, kes maja teisest otsast pidid karjumas käima, kuidas mitmekümne inimese lõbus tegevus täiesti mõistlikul ajal häirib teda isiklikult.

Isegi kui kõrvale jätta fakt, et tegu on ühe ajaloo nigelaima baka kokkutulekuga ja kuradima külm oli ka, siis järgmine aasta kindlasti uuesti.

Must õudus

Tegevus toimus maakodus. Olles just tulnud õhtuselt jalutuskäigult, istusin maja ees pingil ja olin oma mõteteis. Äkitselt hüppas majast eemal olev ketikoer püsti ja hakkas valjult lõrisema ja haukuma. Kuuvalguse külmas kumas ilmusid puude vahelt välja inimkogud, just inimkogud mitte inimesed. Seda, et tegu polnud inimestega, oli näha nende liikumisest, nende peatamatust ja ettevaatamatust kõnnakust kui madald oksad neid näkku peksid. Palju kindlamalt tunnistas nende ebainimlikku loomust aga aegade algusest edasi pärandunud ürghirm, mis nüüd minu sees karjus ja põgenema sundis. Olin paari kiire sammuga jõudnud majauksest sisse ja selle lukustanud, olles samas teadlik, et uks on vana ja pole kunagi tugev olnud. Maja madalatest akendest suudaks sisse tungida igaüks, kellel selleks ainult soovi on.

Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.

Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.

Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.

Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.

Miks ma olen paks

ehk miks naised mind ei taha. Kuna ma lubasin.

Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(

Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.

Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.

Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.

Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)




Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.


Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.

But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.

Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.

Lõpetuseks touhou Jazz.

Vahepealne filosofeerimine

ehk kui olen juba lubanud blogi kirjutada.

Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.

Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.

Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.

Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.