Kamablogi

Baka 2012

2012-01-30T21:37:00.002+02:00

ehk kuidas aasta oli 2012 ja baka talvisel käidi.

Mõtlesin glaurungi eeskujul seekord baka muljetamise just blogisse teha, pole teist niikuinii pool aastat mõttekalt kasutanud.

Proloog: sain mitte just väga pikka aega enne bakat teada, et kasutaja, kes lubas viktoriini teha, laseb selle puht viitsimatusest lihtlabaselt üle. Nimesid ei nimeta aga näpuga võin näidata küll. Sai siis Valdarsi abiga üks paras käkerdis kokku keevitatud, mis enda kriitikameelele ka just parim ei tundunud. Aga tundus, et vähemalt absurdselt raske või liiga lihtne ei olnud ja kui punkte vaadata, siis enamus inimesi teadis ka miskit ikka.

Lugu ise algas varajase äratusega, shadowman pidi olema laevastiku ülem, kui aga inimesed järjest juurde tilkusid ja hilinesid, jättis lubatud juht meid aga viimast võitlejat ootama ja suundus ise kaugust otsima. Ligi kolmveerand tundi ettenähtust varem saime siiski liikuma, Viljandisse jõudes algas muidugi iga baka kohustuslik osa, "avastame eestimaad". Taneli autotäis oli läinud armeenia kööki tühjaks sööma, neile olid appi läinud Metsavana juhitud autotäis. Viljandist välja sõites jätkasime "avastame eestimaad" vooruga, sest juhtida lubanud Metsavana ei olnud kunagi autokoolis käinud, vaid oli load vastava ametniku käest lammaste eest ostnud. Kuidagi saime kohale ikkagi.

Kopra talu järgis üldist trendi ja oli üsna külm. Sai niisama taideldud ja tutvusmisvoorus nenditud, et kui bakale on uusi kasutajaid vaja, tuleb bakalastel need vist ise valmis teha. Fotojaht sujus edukalt, nii edukalt isegi, et andsime umbes 20 minutiga alla ja taidlesime niisama edasi. Katsetasin kätt viktoriini juhatamisega, mis tuli vist enam-vähem mittejubedalt välja. Glaurungi viktoriinile jäin umbes ühe minuti hiljaks, esimene küsimus oli juba tahvlile näidatud ja kuna mul polnud õrna aimugi, millest jutt käib ega pole ma ka ühtegi Gundamit kunagi näinud, ei hakanud isegi üritama ja jätkasin veelkord taidlemist.

Järgnes õhtu absoluutselt tähtsaim osa - SUPP. Imekombel ei saanudki ei klimbid ega frikadellid otsa. Pakun, et põhjuseks oli fakt, et tegu polnud supi vaid vesise ühepajatoiduga, millel oli natuke leent vahel. Kiidan ka saiakesi, mida rumala peaga 2 tükki võtsin, teine enam sisse ei mahtunud.

Tantsuvoor oli see aasta nadi, puudu oli erick, kes inimesi kasvõi ükshaaval tantsima lohistaks. Ülejäänud õhtu möödus enamasti piljardisaalis, kus Specter mulle väljakutse esitas. Pärast umbes poolt tundi ja kahte auku jõudnud kuuli nentisime, et kumbki meist ei oska mängida. Järgnesid paar piinlikku intsidenti tšehhi õlu ja glaurungi taskuga, millest pole eriti mõtet rohkem rääkida.

Olin enda arust just magama jäämas, kui mind hakkas segama seina tagant kostuv rabelemine. Ei tahtnud pikalt mõelda, et mis seal tehakse, küll ära väsivad ja vait jäävad. Ei jäänud nad midagi, mõni hetk hiljem tuli Metsavana, kaine nagu alati, mu ukse taha kolkima ja röökima. Olles parajasti sama palju riides kui sündides, pidasin targemaks ust mitte avada ja teda paari viisaka sõnaga minema saata. Pärast mõningast karjumist ta seda õnneks ka tegi. Millegipärast rabeles ta oma toas glaurungiga veel edasi, kolkisin seina, mu vihje jõudis kohale ja nad jäid lõpuks vait.

Hommikul sai naerdud pohmelli all vaevlevate inimeste üle, vahepeal anti süüa ka. Külm ei mõjunud autodele hästi, seega andis minu rootslane taneli prantslasele paar meetrit või liitrit elektrit, ei oska täpselt mõõta, ellu igatahes see prantslane ärkas. Mõni aeg hiljem sai asjad peale laotud ja 200km tallinna tagasi sõidetud.

Kunagi vahepeal astus üks pärdik mu prillid katki. Oleks inimene viisakalt vabandanud ja süüd tunnistanud, oleks kurjaks saamata prillid sirgu väänanud. Aga kui mingi 13-aastane tatikas tuleb mölisema et "sinu enda süü, et sa prillid mu jala alla panid" siis tekib tahtmine natuke kasvatustööd teha.

Kurb on, et olid puudu: (suvalises järjekorras) erick, delos, vabarna, fushi, clawson, antiviirus, cartoonmaniack, hjarg, tuletegija, hotpapa, kammerer, bushidon, 0h00, babuun, chiisan, edvin, kaptengalaktlan, xire, kauri, driimer, zurgutt, jackwood, ayra jne jne. Kirjutan seda kolmveerand üks öösel, nii et kui ma kedagi ära unustasin, siis vabandan.

Tänaksin ka inimesi, kes vaatamata oma parimatele pingutustele mulle armsaks saanud helisüsteemi ära ei suutnud lõhkuda, rohkem ma seda kaasa ei võta.

Annaksin kokkuvõtteks hinde 6/10, ühe pooletoobise viktoriini, põlve otsas valmistreitud fotovõistluse ning glaurungi tõsiseltvõetav, kuid siiski üksikürituseks jäänud viktoriiniga ei täida sellist üritust ära. Alati on võimalik pidu põnevaks juua, mida nii mõnigi tegi, aga kvaliteetmeelelahutuse alla see ei lahterdu. Lisaks tänaksin inimesi, kes pidasid vajalikuks peosaalis muusika olemasolu üle kurta ning inimesi, kes maja teisest otsast pidid karjumas käima, kuidas mitmekümne inimese lõbus tegevus täiesti mõistlikul ajal häirib teda isiklikult.

Isegi kui kõrvale jätta fakt, et tegu on ühe ajaloo nigelaima baka kokkutulekuga ja kuradima külm oli ka, siis järgmine aasta kindlasti uuesti.

Must õudus

2011-08-29T14:21:00.002+03:00

Tegevus toimus maakodus. Olles just tulnud õhtuselt jalutuskäigult, istusin maja ees pingil ja olin oma mõteteis. Äkitselt hüppas majast eemal olev ketikoer püsti ja hakkas valjult lõrisema ja haukuma. Kuuvalguse külmas kumas ilmusid puude vahelt välja inimkogud, just inimkogud mitte inimesed. Seda, et tegu polnud inimestega, oli näha nende liikumisest, nende peatamatust ja ettevaatamatust kõnnakust kui madald oksad neid näkku peksid. Palju kindlamalt tunnistas nende ebainimlikku loomust aga aegade algusest edasi pärandunud ürghirm, mis nüüd minu sees karjus ja põgenema sundis. Olin paari kiire sammuga jõudnud majauksest sisse ja selle lukustanud, olles samas teadlik, et uks on vana ja pole kunagi tugev olnud. Maja madalatest akendest suudaks sisse tungida igaüks, kellel selleks ainult soovi on.

Kuuvalguses liikusid inimkujud üle majaesise muru, heites õõvastavaid varje enda ümber, ignoreerides meid ja paanikas lõrisevat ja kiunuvat ketikoera. Jälgisime seda fantoomide öist jalutuskäiku vanaemaga, samal ajal kui isa ja onupoeg ülalkorrusel telerit vaatasid. Koputasin algul ettevaatlikult, siis kõvemini laele, et nad teleka kinni paneksid.

Järgmine hetk ma ei näinud, vaid tundsin,, kuidas maja ette ja sellest osaliselt üle libises tohutu vari. See oli mustav kogum õudust, mida ei pidanud nägema, seesama sisemine ürghirm aga teadis, mis see on ja et see on siinsamas teiselpool õhukesi seinu ja hapraid aknaid. See olend ei liikunud külmas vaid tõi endaga külma kaasa, see kustutas valguse, neelas soojuse ja võttis kõigelt elu. Aknaklaasidele kasvasid härmalilled, vana maja palgid ja vooder nagisesid külma käes, kostus murduva jää raginat ja meie hingeõhk muutus nähtavaks. Väljast kostus ainult määramatut sahinat, kuid mõtted meie peas, mis polnud meie omad, olid selged – see olend oli otsustanud meid esialgu ainult hirmutada, tunda haiglast lõbu meie hirmust. Ta lubas meil tänasel ööl ellu jääda, kui lahkume sellest majast järgmiseks päikeseloojanguks.

Vaatasin õudusega aknast välja ja nägin kuidas suur ja tume kogu laperdades metsa poole kandus. See ei lennanud ega kõndinud, see lihtsalt liikus kõike eirates oma soovi järgi. Aeglaselt edasi rühkivad inimolendid suundusid oma aeglasel ja raskel kõnnakul sellele järgi. Õues kasvanud lopsakas muru oli jäätunud ja puudelt olid langenud lehed. Täiskuu valgus paistis läbi nüüdseks raagus okste veelgi külmemalt. Järsku vilksatas miski puude vahel. See oli kiire, vaid valge välgatus, mida ei saanud näha, vaid mis jäi korraks mällu nagu sähvatus silmanurgaks. Järgmisel hetkel oli akna ees nägu. See oli valge, täiuslikult valge ja selle ebainimlikud silmad olid sinisemad kui ühelgi inimesel. See nägu naeratas meile kaootilise grimassina. Meile õõvastavat irvet näitava figuuri taga olid veel mõned sarnased olendid, üleni valges, osad pikkade lumivalgete juustega. Nende sinised silmad helendasid selgelt isegi tugevas kuuvalguses. Sama äkitselt kui oli nägu tekkinud, kadus see. Sekundi viivu pärast järgnesid talle ülejäänud kujud ja aeglaselt rühkivate arutute olevuste vahel lipates mõjusid nad kui hundid keset tuimade kariloomade karja.

Saatsime öö mööda magamata ja asusime esimeste koidukiirtega pakkima. Keset kolimist hakkas tuppa sattunud kass vihaselt sisisema ja kräunuma. Nähes, et loom pole meist häiritud, vaid millestki õues, vaatasime aknast välja. Laudast väljus tosin vöödilist ja täpselt ühesugust kassi, nende liikumine oli ebaloomulik ja kui nad maha istusid ning meie poole vaatasid, olid nende silmad samat verdtarretavat sinist värvi nagu öistel õudustel. Haaranud kaasa ainult kõige vajalikumad asjad, lahkusime kiirustades, julgemata tagasi vaadata, kuid tajudes määramatut tumedat raskust, mis kuklakarvu püsti ajades vanade puude kohal hirmu levitas.

Miks ma olen paks

2011-03-21T20:49:00.003+02:00

ehk miks naised mind ei taha. Kuna ma lubasin.

Kuna ma lubasi kirjutada, miks ma olen paks ja naised mind ei taha, pean sellest nüüd kirjutama. Lükkasin seda esimesed kuu aega viitsimatusest edasi ja siis seetõttu, et ma ei vasta enam ühele postituse kirjutamise kriteeriumile. Jah, mul on jätkuvalt saku monolihas. =(

Tegelikult on ülekaalulisus suhteliset hea märk kahest inimlikust nõrkusest, olgu, üks pole nõrkus, vaid eripära. Esimene on kindlasti ühiskona sobitumine, kui sa ikka oled mures, mida inimesed sinust arvavad, siis sa pingutad oma väljanägemise nimel. Teine, nõrkuse märk, on enesevalitsuse puudumine. See muidugi eeldab esimese tingimuse täitmist, ehks KAS sa üldse tahad seksikas välja näha, kui sul on inimkonna arvamusest väga sügavalt ükskõik.

Ma olen inimestele öelnud, et neil pole mõtet minu käest küsida, kuidas naistega või üldse iniemstega suhelda, mis siis et nii mõnelegi jääb minust (ekslik) mulje kui heast suhtlejast. See on tegelikult minu bullshiti genereerimise oskus, ma suudan ükskõik millest suvalist teksti genereerida ja inimesi suhtluses suunata, aga päeva lõpuks tuleb välja, et räägitud on palju, öeldud pole midagi. Mäletan, kuidas ühe neiuga hakkasin autodest seletama ja ta lõpuks rääkis, kuidas ta ema vedas audi scuttle panel'i (see plekk kojameeste juures) poolekslõigatult eestist iisraeli. Jah, mitu minutit oli lõbus vestlus, aga siis avastasin, et mul polegi midagi muud rääkida.

Muidugi, üks soovitus on. Kui sa just ei ole maailma kõige seksikam kutt, siis vaikselt (või isegi emotsionaalselt süngelt) nurgas istumine ei aita su sotsialiseerumisele kuidagi kaasa. Isegi uskumatud lauslollused on efektiivsemad.

Midagi põnevat oma põnevast eraelust pole pajatada. Esimest korda mõtlen, et armastus ei pea haiget tegema ja olema mõttetu jama. Ja uue auto ostsin ka, vaadake, VAADAKE seda lol. (teema kõrvale juhitud hehe)

Taasavastasin Theme Hospitali, you nostalgia, you lose.

Loodan oma jaapani nänni kätte saada, kui viitsin, näitan seda ka blogis. Ning ma ei usu eriti, et need öösel helendavad. Kõiksugused ajakirjanduse "eksperdid" võiksid põhikooli tagasi minna või vähemalt võiks neil häbi olla mõttetu paanika levitamise pärast. Lühike kokkuvõte - Chernobõlis tõusis reaktori võimsus paari sekundiga rohkem kui 350 Megavati võrra ja seda ilma mingi jahutuseta. Fukushima reaktorid seisati KOHE pärast maavärinat, järgijäänud energia oli ainult salvestunud kuumus. Võrreldav automootoriga, mis on pärast pikka sõitu veel tükk aega kuum, aga milles ilmselgelt enam põlemist ei toimu. Jah, jahutusvedelik võib tõesti veel keema minna ja paar voolikut ära lõhkuda, midagi võib välja aurata, aga pole seda ohtu, et kogu kupatus õhku lendab, selleks lihtsalt puudub vajalik energia.

But wat if a nucular meltdown happen?. Fukushimas võis see juhtuda, veel ei teata kindlalt, aga kujuta ette, et sul on palju pulgajäätisi kärjes. Jah, see võib sulada ja see hakkab tilkuma, aga lõpptulemus on see, et keegi õnnetu inimene peab selle laga ära koristama või oled sa tõesti mures, et põrandale tilkunud jäätis äkitselt plahvatab? Jah, kui see tilguks kuumale pannile, hakkaks see väheke pritsima, aga plahvatus ei hävitaks kogu su kööki. Chernobõl juhtuks siis, kui sa mässiks asja hõbepaberisse ja pistaks mikrolaineahju. Mastaabid on reaalselt sarnased, halvimal juhul on vaja lapiga suuremat ala pühkida.

Tähelepanu, mu analoogiad on jooksvalt välja mõeldud ja väga üldistavad. Kui sul on lahedaid modifkatsioone mu ideele toppida jäätist kärge, mässida see hõbepaberisse ja pista mikrokasse, kirjuta julgelt. Kui hakkad aga lahmima, et "eksperdid ajalehes rääkisid" siis tee seda palun kusagil mujal, kõik mis on avalikkusele ette söödetud, pole läbinud 100% kvaliteedikontrolli.

Lõpetuseks touhou Jazz.

Vahepealne filosofeerimine

2010-12-30T21:50:00.003+02:00

ehk kui olen juba lubanud blogi kirjutada.

Esiteks tahaks ära märkida ühe asja, mis mind tabas sellist head animet vaadates nagu REC, nimelt olen vanaks jäänud. Ei olnudki ammu, kui olin veel alaealine, vaatasin Love Hinat ja unistasin oma esimesest kontaktist vastassooga, nüüd vaatan REC'i ja... ütleme nii, et see koht kus nad teineteist tutvustasid tuli väga tuttav ette. Love Hina ajast on ju ometigi juba lausa viis aastat möödas. Vaatan minu ümber tunglevat alaealistemerd ja mõtlen - fuck, nad on juba kohal, samas on neil veel nii palju maad minna.

Trollimisvaba detsembri projekt läks lihtsalt metsa, kõik trollisid lihtsalt edasi, aga mingi muutus siiski oli, vähem oli niisama mölisemist. või ka mitte, meh. Mis toob mind järgmise fenomeni juurde - kas on vaja kogu aeg möliseda? Üks asi on kriitika, teine asi on trollimine, aga see kui sa lihtsalt pingutad, et käituda nagu viimane tüütus, siis miks ei peaks ma arvama, et sa oledki lihtsalt seda, mõttetu tüütus. Eriti kui sa seda ikka iga päev ja kuude kaupa teed.

Pidev naiste seas olemine on mulle rõvedalt mõjunud. Olen eluaeg end pidanud ennast väga otsekoheseks inimeseks, kes ei karda oma arvamust välja öelda. Kahjuks naiskollektiivis käivad kogu aeg igasugused seljataga sosistamised ja võltsfassaadide ehitamised. Lisaks olen veel seda kohanud, et inimesed näevad ikka uskumatut vaeva, et endast head muljet jätta ja nii kui enam pole vaja muljet jätta, lastakse õllekõht üle vöö rippu, suits lendab ette ja käsi leiab end genitaale sügamast. Mis mind häirib, on fakt, kui hästi see töötab. Inimesed nagu ei tahakski teada, milline on reaalsus ja teisi inimesi selle põhjal hinnata. Ma olen liiga umbusklik, lihtlabaselt paranoiline ja olen seetõttu ka eeldanud, et asjad mis on minu jaoks läbinähtavad on seda ka teiste jaoks. Aga tunudb, et inimesed on nõus igasuguste, isegi väga läbipaistvate seltskonna- ja suhtemängudega kaasa minema. Kas see on lihtsalt tajumatus või järjekordne fassaadi ehitamine, jääb mulle vist mõistatuseks.

Järgmises postituses - miks ma olen paks ja naised mind ei taha.

Peatus mineviku ja homse vahel

2010-10-18T00:12:00.002+03:00

Kääbus istus trammipeatuses ja nuttis lohutamatult. Enam ei tundnud ta ninas piparkoogilõhna, seda, mida ta nii kaua oli igatsenud. Habemega naise kootud käpikud olid ammu räbalateks kulunud. Aeglaselt ja nuuksudes võtab kääbus põuest väikese pudelikese ja kortsunud foto. Pudelike on kinnise korgiga ja kääbus teab, et seda pudelit ei ava ta kunagi. Fotol naeratavad inimesed, kääbuse pisar kukub tuhmunud mälestusest napilt mööda. "Oleks Jõujuurikas elus..." mõtleb kääbus veel korraks. "Oleks Jõujuurikas elus, siis ta... mida?" Jõujuurika ramm ei aitaks praegu enam kedagi, seda mõistes hakkab kääbus veel haledamalt nutma.

Kolinaga veereb peatusesse roostes tramm. Uksed vajuvad krigisedes lahti ja mass voolab tänavale, voolab laiali. Kääbus ei näe inimesi, ainult tunglevat halli kogumit. Möödub üksikema lapsega, ei märka nutvat kääbust, mõtleb omi mõtteid. Laps hakkab samuti nutma ja hetkeks kõlab üle aguli inimahastuse kakofoonia. Paviljoni katusele langesid selle aasta esimesed lumehelbed.

Pühendusega Pihelile.

Tallinn

2010-09-11T23:39:00.003+03:00

ehk kui pealkirja peale aega kulutada ei viitsi.

Nüüd siis juba varsti kaks kuud Tallinnas elanud, polegi viimasel ajal eriti võimalust olnud "ma ju maalt ja hobusega" nalju teha. Töö konti ei murra, palk on hea, korter on SUUR ja mõnus, inimesed on toreda, kõik tundub hästi olevat. Aga... kallis lugeja, miks sa lootsid, et tuleb karvane suur "aga" ja sinna otsa hunnik emomist? Täna mitte.

Misantroobil minus on kohati lõbus, eriti kui inimesed näevad tõsiselt vaeva oma mõtlemisvõimetuse tõestamisega. Esimene reegel on, et enne mind ei kuulata ja pärast on siis hädaldamine või enesesüüdistamine taevani. Teine reegel, mis kattub esimesega, on see, et inimesed on üldjuhul ise oma halbades asjades ja õnnetuses süüdi. Muidugi võib alati saatus sitta näkku kühveldada, aga kui sa ise annad endast parima, et oma oleviku ja tuleviku nimel mitte vaeva näha, mitte hetkegi oma tegudele ja nende tagajärgedele mõelda, siis ei jätku minul kaastunnet sinu jaoks. Sina, jah sina, kes sa arvad, et ma sinust praegu mõtlen, ära ole nii enesekeskne, ma ei räägi sinust praegu.

Tagasi lihtsamate teemade juurde - tahan autot. Sõitsin kuu aega isa Astraga ringi. Kõik kes ütlevad, et "ennem naine lits kui auto opel", võivad ennast põlema panna. Kui välja arvata ühe odava rehvi lagunemine, siis kogu 2500 läbitud kilomeetri jooksul ei olnud mul selle autoga ühtegi probleemi. Kui nüüd mõtlen Roveri peale, mis seisab praegugi Tartus liikumatult ja mille sõiduulatus enne järjekordset jama on 5km, ei taha ma vist elu lõpuni enam omada autot, mis vajaks rohkem tööd kui korraline hooldus.

Tahaks, et oleks rohkem viitsimist blogi kirjutada, igapäevased jutuvestmised väikese töösipelga elust pole huvitavad ja igasugused vürtsikad detailid jätan enda teada. Praegugi kirjutan ainult sellepärast, et kõik läksid minema ja mina jäin maha oma külmetust välja ravima. Külmetust, mida praegu nagu ei olekski, ent mis esmaspäeval töö juures täie hooga kohe välja lööb.

Nüüdsest ka unenäod

2010-06-13T20:44:00.002+03:00

ehk kui muidu kirjutada ei viitsi. Ega neljandat tühja blogi luua.

Unenägu algab sellega, et Rei, kes on vahepeal muutunud robotiks, saab oma emalt, kes on vares-tengu, teate, et orbiidil olevas uurimisjaamas on midagi valesti läinud. Rei muutub õhus raketiks ja lendab orbiidile. Liftiga jaama sisse sõites tulistatakse tema pihta mitmest kuulipildujast, kuid tänu AT-väljale ei saa ta üldsegi viga. Paari liigutusega on kõik ründajad neutraliseeritud. Jääb järgi ainult üks meesteadlane, keda ründab ülikiiresti üks Rei käsutuses olev robot. Rei pahandab korraks robotiga, et too ilma tema käsuta tähtsat infot omava inimese neutraliseeris. Teadlane on veel elus ja sisistab Reile "see, mida sa otsid pole siin, vaid sügaval Muiri puu all. Edu otsimisel, hahaha" ja sureb. (Muiri puud - tohutud puud, kuni 1000km kõrgused, Hyperion Cantos).

Samal ajal hakkas kosmosejaam orbiidilt alla kukkuma, Rei HUD ütles, et langemiskiirus on liiga suur ja kui ta praegu atmosfääri siseneks, põleks ta ära. Seega otsustas Rei teha aeglustuslennu ümber Kuu. Jõudnud kuule, leidis ta eest Kaworu, koos istusid nad natuke aega kuu pinnal ja vestlesid. Kaworu tõusis püsti ja tegi märkuse enda pleksist tiibade kohta, et neid pidi lihtne olema Lilimite eest peita. Siis hakkasid ta tiivad kasvama, kuni saavutasid optimaalse kandevõime. Seejärel aga hakkas tiibadest omakorda kasvama tohutu jõuväli, mis meenutas tiibasid, aga oli räsitud. Jõuväli moodustas omamoodi kupli, kohati terve, kohati ainult segadus räsitud-rebitud pleksist ja kergmetallkonstruktsioonidest. Koos kupli tekkimisega tekkisid selle alla ka varjudest koosnevad koletised, keda Rei nägi oma HUDil roheliste täppidena. "Sa vist ei unusta kunagi," ütles Rei. Kaworu vastas: "kuidas ma saaksingi seda unustada?" Hetkeline flashback selleni, kuidas Rei ja Kaworu olid sarnases kuplis vangistuses ja neid ründasid needsamad koletised. "Mäletad, kui suured siis maskid olid veel," küsis Kaworu naljatades, "need katsid terve näo, olid kohutavalt rasked ja tagatipuks täiesti mehhaanilised." Rei ainult naeratas vastu. "Oot, ma kinnitan veel monokiu otsa siia külge" ütles Kaworu, lõi enda lapitud pleksist tiivad laiali ja hakkas loiult maa poole lendama. Rei istus veel hetke kaljuserval hüppas siis sealt alla ja avas oma säravvalged tiivad.

Inimkond

2010-05-17T14:33:00.001+03:00

ehk kui seminari teemaks oli Ferdinand Freiligrath

Siis kui ühiskond ringis iseennast rahuldab,
seisab Kullervo mäel ja ihub mõõka.
Silmaklappidega inimesed, kõrvad müra täis,
kardavad peast leida oma mõtet.
Etteöeldud, ettemõeldud, pehmeks ködiks tehtud
kogu inimkonna mõtteviis.

Sõbrapäev 2

2010-02-18T00:41:00.002+02:00

ehk kui tekib tahtmine kirjutada.

eelmine aasta

see aasta:

Lühidalt teksti ka: sõbrapäevadisko oli feil, mina rohkem enam DJ ei ole, vallaline ja kibestunud jne. Tean, et vähemalt mõnel läks sõbrapäev ja/või sellele eelnenud ja/või järgnenud päev/päevad hästi/paremini. Kütke edasi, noored.

Edasilükkamine ja kibestumus

2009-12-24T17:17:00.005+02:00

ehk kui MTI kirjutas juba alguse

Tere, minu nimi on Riho ja ma olen edasilükkaja. Oleks õigel ajal Legendi lammutama hakanud, oleks kõik valmis juba, nüüd oli nädal aega nii julma külma, et ei tahtnud majast väljagi minna, rääkimata kütteta garaazis härmas metalli kallal kangutamisest. Eksamiteks õppisin seekord esimest korda elus peaaegu õigel ajal, samas kõiksugused kodused tööd esitasin ikka viimasel momendil. Kes käis täna hommikul linnast jõulukingitust otsimas? Mina. Nimekiri oleks lõputu.

Mõtle, planeeri, tegutse või siis Think, Plan, Execute. Ingliskeeles kõlab lahedamini, verejanuline inimhing leiab vast rohkem rahuldust hukkamisest kui niisama tegutsemisest.

Tähtsaim osa sealt on tegutsemine. Kindlasti on ka tähtis millal tegutseda, niisama lahmides ei jõua kaugele, kuid siiski kaugemale, kui mitte midagi tehes. Eriti tähtis on see inimsuhete puhul. Olen ise kogenud, mis juhtub, kui selgeksrääkimist või hullematki lõputult edasi lükata - lõpptulemus on alati halvem kui halvimvõimalik õigel ajal tegutsemise tagajärg.

Teiseks tahaks rääkida kibestumusest. Ise olen nii inimsuhetes kui ka praeguses jõuluhooajas pettunud - ei suuda kaasa minna selle maskide paraadiga, kus kõik teesklevad, et neil on lõbus või ongi nii sinisilmsed või lühinägelikud, et ei näe pikemat perspektiivi. Esiteks, jõulud - inimesed jooksevad üksteist pikali, et osta asju, mida nemad või kingisaajad ei vaja, raha eest, mida neil ei ole. Ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks jõuludest eriti ülevoolavalt positiivseid mälestusi. Eelistan olla pagan, kuulata Metsatöllu ja ignoreerida kogu seda tsirkust.

Teiseks, inimsuhted. Ahti märkis ära, et ma võiksin end kokku võtta ja endale "mõne" tüdruku sebida. Ehk venitan küll veidi reaalsust, aga kui mingi hetk tuli välja, et mul on enam-vähem töökõlbulik pick-up mõtlemisviis, aga puudub motivatsioon, oli ta üllatunud. Sest nii see ongi. Möödas on ajad, kui ma ei julgenud kellegagi rääkida, saabunud on ajad, kui ma lihtsalt ei taha. Suvalise purjus tüdruku Krooksust või Zavoodist ära lohistamine ei tohiks kuigi raske olla, eriti kui veel pingutada. Ei huvita. Kindlasti märgiksin ära arusaamatuste vältimiseks: ma ei ole kordagi väitnud ega kavatsegi väita, et ma suudaks saada iga tüdruku, keda ma tahan. Kaugel sellest. Ma väidan, et ma suudaksin leida "midagi" kui ma tahaks. Ehk mitte kõige targema, ehk mitte kõige ilusama, või siis lihtsalt väga purjus, aga "midagi" ma leiaks. Aga ma ei taha.

Mõte sai otsa, teema sai halva maitse juurde, rohkem ei kirjuta.

Meh

2009-12-13T00:55:00.003+02:00

ehk kui ei oska pealkirja kirjutada.

Viimasest postitusest on jälle väga palju aega möödas. Mitte et see mingit rolli mängiks, keegi niikuinii ei loe ju. Blogid on kaduma hakanud, foorumid surevad välja, internet käib alla. Mind siiralt huvitab, mis on tulnud foorumite ja blogide asemele - twatter, lõustaraamat (facebook) vms? Kahtlen sügavalt selliste lehekülgede praktilisuses. Aga tänapäeva moetrend ongi infomöla ju, pisikesed informatsioonikillukesed, kontsentreeritud viimse piirini, kõik mis on pikem kui 160 tähemärki on "tl;dr" (liiga pikk; ei lugenud). Jumal hoidku veel mõne raamatu eest, kõik mis on voldikust paksem, on liiga raske, tuleb filmiks nämmutada ja siis ajusurmas inimestele müüa.

Mõtlesin päris tükk aega, mida siia blogisse kirjutada, aga paistab, et kui ükskord kirumisvanker veerema lükata, tuleb juttu lausa iseenesest.

Mida ma mõtlesin blogiga teha - keegi mu emojutte ning valitsuse ja viletsuse kirumist niikuinii lugeda ei taha - hakkan siia hoopis muusikat linkima. Uut eraldi blogi selleks ei tee, las jääb siia. Lisaks, kui on viitsimist ja materjali, räägin muust huvitavast.

Näiteks Wanko to Kurasou'st. Kui välja arvata Utawarerumono, mis on visual novel + turn-based strategy + natuke paljast naisekeha, siis on tegemist esimese tõsise eroge'ga, mida ma läbi olen mänginud. Soovitan.

Pidin muusikat linkima, teen seda siis. Kes mu linkidele on kunagi klikkinud, teavad neid juba, aga kordamine on tüütuse ema.

Järgmine kord räägin Touhou Projectist. Olge ilusad :)

Speed of Slow

2009-09-22T23:49:00.003+03:00

ehk kui kõik liigub turboteokiirusel.

Animatsuri oli tore, pilte saab siit. Pole viitsinud blogiga ka enam tegeleda. Üldse on kõik soiku jäänud. Rover seisab ka maja ees niisama, uut käigukasti ootan juba ligi kuu aega. Lisaks sain nädal aega mõnuga haige olla.

Lisaks enda blogi soikujätmisele pole ka mikuchannelis midagi kirjutanud. Tekkis idee teha otakublogi, tegimegi ära, nüüd tuleb ainult vägi ja võim kokku korjata ja end tööle sundida. Kui tunned, et oled hardcore nerd või lihtsalt sotsiaalne ebard, võta ühendust.

Tänane loovalik pole kerge. Nimelt olen selle ligi pooleteist kuu jooksul päris palju häid lugusid leidnud, mida tahaksin levitada. Aga teeme siis nagu kokkulepitud - see lugu, mis praegu mängib, läheb loosi.

12. august

2009-08-12T00:46:00.002+03:00

ehk palju...õnne?

Mõtlesin, et võiks blogi kirjutada, mõtlesin siis natuke aega, mida pealkirjaks panna, ei tulnud ühtegi ideed, vaatasin kella ja avastasin, et ennäe imet, olen juba 47 minutit 21-aastane olnud.

Rääkisin täna üle pika aja Guillermoga (tynvar) ja tõlkisin talle ühe eesti ütluse ära - tilk tõrva meepotis. Just selline tunne on hetkel, meepotte on päris ohtralt ja elu oleks päris magus, kui päris paljudesse poleks saatus tõrva sisse tilgutanud. Siin siis väike võrdlus:
sain load kätte - roveri käigukast jamab
sain sünnipäevaks PSP - ekraan vigane, usb laadija kahtlane, mälukaardi peale läheb raha. Siiski olen tänulik kõikidele, kes panustasid, kuna tean, et kõigil on näpud põhjas ja lihtsalt viisakusest tänan ma harva, ikka siirast südamest.
ostsin odavalt pleieri - kätte saan vist siis kui lumi maas.

Ülalolev list oli 2x pikem, aga kustutasin mõttetu tühja hala ära, ega elu ei peagi täiuslik olema, tugevaks teevad inimese ületatud raskused, mitte neist möödahiilimine ja teiste kaela veeretamine.

Mis toobki mind ühe mõtteni, mis mul vahepeal oli. Kallis lugeja, mõtle palun selle üle: "kui väike inimene oled sa?". Tabasin end sellelt mõttelt pärast sõidueksamilt läbikukkumist, kui avastasin end mõtterajalt: "ok, järgmine kord siis 6. augustil, mis seal ikka, ega ma pole ju nii tühine inimene, et sellise asja pärast põdeda." Ehk siis, kas tõesti maksab iga pisiasja üles puhuda? Ainus reaalne probleem mu elus on hetkel, et elustiil ja sissetulekud ei vasta päris teineteisele. Tegin juba nalja, et peaks Roveri maha müüma ja diiselgolfi ostma, fakt on, et Roveri müün ma maha siis, kui mul pole enam kiirnuudlitegi jaoks raha või kui mingi idioot (näiteks ma ise) selle puruks sõidab. Pigem kõnnin jala.

Inimesed, kõik probleemid on ületatavad, kui te nende üle ulgumise asemel neid lahendate.

Lõpetuseks video, mille valmistasin Ahtile sünnipäevaks ja kuna seda lugu niikuinii kusagil mujal pole...

Ma siiani ei saa aru, miks ma seda korralikult vilkuma ei saanud.

Teistsugused inimesed III

2009-07-26T00:02:00.001+03:00

ehk kui originaalset pealkirja välja ei mõtle.

Motivatsiooni antud postituse jaoks sain umbes tund aega tagasi aset leidnud juhtumist: nimelt tulin just 25km rattaringilt ja 500m enne kojujõudmist tahtis mingi tegelane mulle kallale tulla. Mind nähes hakkas tee poole jooksma, röökis ja vehkis oma kaikaga, õnneks on ratturid jalakäijatest üldjuhul kiiremad.

Miks käituvad inimesed niimoodi? Õigemini, miks laseb ühiskond inimestel niimoodi käituda? Ma arvan, et peaaegu mitte kellelgi pole mõjuvat õigustust täiesti suvalist inimest tänaval rünnata. Ja miks selliseid inimesi ei karistata? Enne, kui vastate, et karistatakse küll, siis mõelge, kas nädal aresti ja rahatrahv on mingigi karistus teise inimese sandistamise eest? Ma pääsesin praegu ainult tigeda meelega, aga mu ema kursusekaaslasel ei läinud nii hästi. 20, võib-olla juba 30 aastat tagasi rünnati anne kanali lähedal mu ema kursaõde, võeti ära käekott (tollel ajal vaene tudeng, käekotis oli ehk mõni rubla ja....tühjus). Aga lisaks käekoti vargusele otsustasid kallaletungijad igaks juhuks lühikest kasvu ja õblukese ~20-25 aastase neiu läbi peksta. Tulemus - koljupõhimiku murd, ajupõrutus, ninaluu murd, hambad välja löödud ja üle keha sinikad. Leiti hommikul vereloigust. Kallaetungijaid ei leitudki kunagi.

Järgmiseks väike arvamismäng. Mis asutusega on tegu?

Mõtlesite välja? Tegemist on vanglaga. Miks näeb see välja parem kui enamus üliõpilaselamuid? Miks nad toituvad paremini, tervislikumalt ja tasakaalustatumalt kui keskmine inimene? Miks on nende päralt tasuta lõputud mugavused, mille eest vaba inimene peaks hingehinda maksma? Olete jõusaalide hindu uurinud? Kas tahate teada, palju ühe vangi selline ülalpidamine maksab? Uurige, ma ei mäleta, aga mind ei üllataks, kui see summa oleks umbes 3 korda suurem, kui näiteks keskmine pension. Nähtavasti jätkub raha vangide poputamiseks, samal ajal kui vabaduses elavad inimesed peavad kõhukorinat taluma.

Oleks see minu teha, istuksid vangid siiani Rummu vanglas või veel hullemini. Olgu, igasugused maksupetised ja muud tolgused, kes otseselt inimestele liiga ei teinud saaks ehk veidi kergemat kohtlemist (avaram kong ja vee-leiva kõrvale viilu odavaimat vorsti) aga kõik vägistajad, mõrtsukad, röövlid ja retsid pistaks pimedasse keldrisse ja toidaks neid siis kui meelde tuleb. Rehabilitatsioon võib seenele minna, aastakümned ebaedu teevad igale üksikindiviidile selgeks, et süsteem ei toimi, ent kuna karja IQ on kinganumbriga võrdne, siis pole muudatusi toimunud. Vangla võiks olla koht, kuhu keegi ei tahaks sattuda. Kuritegu võiks olla tegu, mille sooritamisele järgnevat karistust kardaks inimesed niivõrd, et nad ei julgeks selle läbiviimisele mõeldagi.

Viimane küsimus: kas sa läheksid võhivõõraga tüli norima, kui sa teaksid, et see võib reaalselt lõppeda sellega, et sa istud 10 aastat pimedas keldris vee ja leiva peal?

Spordikahurid

2009-07-17T01:18:00.004+03:00

ehk kui ülimalt mittevormis inimesed kollektiivselt pingutama kukuvad.

Ei tea kust, aga tekkinud on väike võistlusmoment - ise sõidan rattaga, Clawson ja Valdars käivad jooksmas, Inz vehib mehist maatööd teha ja... ülejäänud ikka veel slackivad.

Igatahes, eile tegin väheke tagasihoidlikuma tiiru, mis lõppes sellega, et umbes veerand kaks öösel käisin põlvini anne kanalis. Ujuda ma ei oska ja õnneks tabasin ära, et sellisel kellaajal üksinda kiirõppimine oleks ehk natuke ohtlik.

Homme kell 2 pean olema treffneri sööklas. Viiendat aastat hansapäevi korraldama :) Millegipärast on halb eelaimdus.

Ma avastasin, et pärast seda, kui rattaga igapäevaselt sõitmas käima hakkasin, on mu meeleolu märksa tõusnud ja enam ei mõtle ma enne magamajäämist kahtlasi mõtteid. Ja nüüd mündi teine pool: tänane füüsiline pingutus piirdus kesklinna ja tagasi kõmpimisega ja kohe annab tunda. Tahaks millegi peal oma raevu välja valada, lihtsalt leida mingit põhjust tigetsemiseks või muidu jobutsemiseks.

Teisipäeval ARKi sõidueksamile. Päris kaval, et ma pole viitsinud Anne ringi ikka veel läbi mõelda ning et Mati audi järjekordselt mööda garaazi laiali on ja mul õrna aimugi pole, kuidas (ja miks) käsipiduriga tõusult ära minna.

Ahjaa, kuulasin muusikastiili, mida olen alati halvaks pidanud - trammjabussi.

BTW, Sportkannone tähendab saksa keeles spordiga hasartselt tegelevat inimest, seega, spordikahurid. Värdtõlked on lahedad.

Teistsugused inimesed II

2009-07-05T22:32:00.004+03:00

ehk kui jutt jäi pooleli.

Eilne postitus jäi natuke nadiks magamata öö tõttu, seega kirjutan natuke veel.

Lisaks sellele, et "keegi" minuvanune abiellub ja saab lapsi, on ka natuke lähedasemaid kontakte olnud. Näiteks on emaks saanud kaks mu endist klassiõde, lisaks abiellus üks nädal aega tagasi. Mind huvitab nende inimeste mõttemaailm ja enesekriitika tase. Ma pean ennast näiteks veel liiga nooreks ja vastutusvõimetuks, et peret luua või uskuda, et praegu abielludes kestaks õnn ja armastus elu lõpuni. Ma arvan, et see on võimatu, kuna ma olen lihtsalt liiga noor. 20. eluaastaks ei ole isiksus lõplikult välja kujunenud, arvan, et alles 30. eluaasta paiku jääb inimese muutumisprogress piisavalt aeglaseks. Ma ei mõtle seda ainult ühepoolselt, nimelt võivad partnerid, kes praegu sobivad, olla 10 aasta pärast nii erinevad, et nende vahel polegi enam midagi ühist peale suhte.

Tegin täna läbi asja, mida võiks nimetada kasvõi väikeseks kultuurišokiks. Sain kokku onuga, kes lubas mulle püssilaskmise selgeks teha ja rääkis sügavuti, kuidas reaalne elu käib. Kõik alates rahast, naistest ja kaklustest kuni endale reaalse positsiooni saavutamiseni. See maailm võttis mind hetkeks endasse. Kui ma 5 minutit hiljem koju jõudsin ja pausi peale jäänud Tayutama uuesti mängima panin, haaras mind õudus. Selle asemel, et elada oma elu, millest ma olin just arutlenud, kulutasin ma seda anime, halva anime vaatamisele. Kellegi teise elu elamisele. Esimese asjana tuli meelde see koomiks ja ma tundsin ennast selle otakuna, kes kaitseb oma maailmavaadet, ent ma hakkan aina rohkem tajuma, et see vaade on natuke väär.

Hobid on määratud hobid olema, neist ei tohi elu mõte saada.

Teistsugused inimesed

2009-07-04T22:43:00.003+03:00

ehk teistsugune maailm.

Tahtsin seda postitust kirjutada juba pärast jaanipäeva. Nimelt kohtusin üle pika aja natuke teistsuguste inimestega, kui mu tavaline sõpruskond, nimelt oma anupoja ja naabrilastega. "Lastega" oleks juba ehk vale väljendki, vanust neil vastavalt 21 ja 16 (võin eksida). Huvitav oli aga maailm, milles nad elasid. Nimelt tuli minu hämminguks välja, et täiesti tavaline on, et minuvanused inimesed on (vaba)abielus, neil on laps või mitu. Alles siis mõistsin, et kõnekäänd "ülikool on lapsepõlve pikendamine" on tegelikult tõsi. Tean endavanuseid (heh, kasvõi ma ise veel mõnd aega tagasi), kellel puuduvad igasugused kogemused päriseluga, iseseisva toimetuleku või kasvõi vastassooga.

Täna viivitas Clawson mu bussileminekut ja kuidagi puhtjuhuslikult sõnastasin ühe peas keerelnud mõtte, mis on tegelikult juba igivana tõde. Nimelt on meie elud tühised, vahet pole, mida me elus saavutame, mullast oleme me võetud ja mullaks peame saama. Aga see on ainult üks mündi külg. Meile on antud üks elu ja selle asemel, et seda raisata mõttetuste, sihitu hulkumise ja selgrootuse peale, peaks iga inimene leidma viisi oma eksistentsi põhjendada.

Vahel on inimesed hämmingus kui vähe ma olen asju lugenud või filosoofiaid uurinud. Tegemist on nimelt minu enda valikuga: ma ei taha kuulda teiste tõdesid, kui ma neist aru ei saa, ma tahan ise leida elu tõdesid. On ju targadki öelnud, et kõike ei saa õpetada, suurim tarkus tuleb siiski kogemusest. Mul on tunne, et iga päevaga mõistan ma aina rohkem inimesi ja ühiskonda ja jõuan lähemale elu mõttele. Ma ei loodagi leida absoluutset vastust kõikidele küsimustele, vaid minu enda rahu maailmaga.

Vahepala

2009-06-19T18:14:00.002+03:00

ehk kui jälle on liiga palju millest rääkida, ent vähe, mida öelda.

Eksamid selleks aastaks läbi, üks väike asi veel kofeiini abil ära kirjutada ja ongi selleks aastaks kõik. Ees ootab veel WC remont ja juhilubade vormistamine. Siis natuke nokitsemist autode kallal.

Jõudsin lõpuks Mikuchannel'is kirjutamiseni. Tahaks kirjutada, aga ei oska väga hästi. Selle eest aga lugege seda ja kommenteerige :)

Vahepeal oli mõte, et hakkaks siia anime- ja filmiarvustusi kirjutama. Siis mõtlesin aga, et pole mõtet siia kirjutada ülevaateid asjadest, mida kõik näinud on, kuna see ei huvitaks kedagi ja muutuks liiga subjektiivseks. Sams pole siinne lugejaskond piisavalt suur, et siin vähetuntud asju tutvustada.

Siis kui pikem kirjutamistuju tuleb, kirjutan jälle. Olen märganud, et mida suuremad postituste vahed, seda raskem on tegelikult midagi rääkida.

Hea film oli.

Müüdud hing

2009-06-03T00:32:00.004+03:00

ehk lõputu töö ja vaev.

See semester on ülikoolis peaaegu edukas olnud. Siiani väljapandud hinded on päris kenad olnud: A; B; C ja D + posu "arvestatud". Isegi E 'd pole ma see semester pidanud saama, F'ist rääkimata. Nüüd aga loodan, et ei sõnunud reedest ajalugu ja järgmise nädala germaani filoloogiat ära.

Leksikoloogiaks õppisin kolm või neli päeva, lõpuks oli aju asemel pasteet. Eelmisest sessist õppisin, et märksa lihtsam on üks kord ja korralikult õppida, kui mõnd eksamit mitu korda järgi teha.

Saatuse iroonia tõttu pidin ma õppima siis, kui õues oli 26 või rohkemgi kraadi sooja, toas lausa 28.

Pea iga õhtu on mul tekkinud üks kummaline soov. Monitori külm helendus on mind häirima hakanud. Tahaks võtta pudelikese veini, tüki sinihallitusjuustu, monitori välja lülitada ja lihtsalt peaaegu pimedas toas head muusikat kuulata. Hakkan vaikselt mõistma, miks inimesed siiani muusikakeskusi ja dvd-mängijaid ostavad ning telekat vaatavad. Arvuti on kuidagi tundetu. Kõike on võimalik saada ja kogeda, ent midagi jääb puudu.

Mäletan üht Schneideri muusikakeskust, mis meil kunagi oli. Kui see pimedas mängima panna, kumasid volüüminupul olev tuluke ja FM tuli punaselt läbi pimeduse. Rohkemat ei olnud muusika jaoks vaja. Kasseti kerimine ei olnud tüütu, vaid oli lihtsalt väike ooteperiood enne muusikat. Raadio võis kahiseda ja kassett olla aastatest kulunud, see ei mänginud rolli.

Kui ma võrdlen seda oma praeguse eluga, tundub see lausa romantiline.

Kiire-kiire

2009-05-06T20:20:00.003+03:00

ehk miks ma ei postita nii tihti kui võiks.

Pidevalt on nimelt mingit tegevust. Viimase aja tippsündmuseks sai see, et lahkusin ühest seminariruumist akna kaudu ja maandusin galantselt perseli tänaval.

Tegelikult võiksin-peaksin ma oma sõiduteooriat pähe ajama, selle asemel otsin juba kolmandat päeva üht kindlat lugu, ent mille leidmise võimalused on olematud.

Ei olegi midagi tarka kirjutada kusjuures. Täna anti välja üks raamat, kus on ka minu luuletus ja lühijutt sees.

Ahjaa, soovitan kõigil vaadata sellist võrratut animet nagu Time of Eve

Alkohol on paha

2009-04-20T22:20:00.002+03:00

ehk mmmmmmmmm'kay

Tavaliselt pannakse sissekandele selline pealkiri, kui on kätte jõudnud või mööda saadetud rõvedam pohmellis päev. Võin kinnitada, et minu puhul nii ei ole. Siiski toodi pahatahtlikult välja mu väidetav alkoholilembus!!1 Ükskõik tegelikult sellest, olen juba vana mees, on olnud elus aegu, kus olen ehk selle kuulsuse külge saanud ja nüüd tuleb pikk ja vaevaline selle mahapesemine.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nägin täna nimelt nelja politseiautot päeva jooksul. Aga ka see ei ole tähtis. Tähtis on see, et minu igapäevasel kooli-koduteel asub kahesuunaline tollipunkt. Tollipunkt asub Turu sillast paarkümmend meetrit kesklinna poole ja näeb välja nagu turuhoone (mitte see peamine, ma lihtslt ei tea täpselt, mis nime kandev turu osa see maja on), mille kõrval istuvad ühiskonna heidikud. Muidu täiesti ilmetu maja teevad tollipunktiks just needsamad heidikud, kes mu ikka korra ajavahemikus kinni peatavad ja raha küsivad. Mis siis, et näen välja nagu keskmine tudeng, kellel endal on kõht 24/7 tühi ja rahakoti vahel heal juhul ainult bussipilet.

Aga ka see pole jutt ise, vaid ainult sissejuhatus. Nimelt sai kellelgi vist sellest tollipunktist siiber, nimelt kui ma kodu poole kõmpisin, vuras minust mööda üks sini-valge vilkuritega buss. Bussist hüppasid välja kaks vormiriietuses veidi turksemat selli, tõmbasid kummikindaid kätte ja hakkasid siis tollimajandajaid bussi poole veenma. Justnimelt veenma, sest lugupeetud tollipidajad olid tarbinud midagi joovastavat, nii et väismaailm neile eriti korda ei läinud. Jäin seisma, kuna mul aega oli. Avastasin, et bussis oli juba hunnikus üks sarnane heidik, kes oli otsustanud, et pingil istumise asemel kõlbab vormitu massina ja poolpaljalt bussipõrandal kägaras olemine küll. Lohistati-tõsteti-veendi lõpuks kaks tollipidajat ka bussi, jäi mulje, et ka nende jaoks on pingil istumine liiga kurnav ja varem või hiljem poevad põrandal olevale kolleegile kaissu.

Miks see mind mõtlema pani? Päris paljude jaoks on katalüsaatoriks, mis nad tänavale viinud on, olnud alkohol. Tean, mis tunne on inimesel, kes elab tsüklis masendus -> lahendus alkoholi näol -> alkoholist tekib masendus -> tuleb rohkem juua. Lõpmatu tsükkel, mis eemaldab inimese maailmast edukalt. Öeldakse, et kui inimeselt võtta vabadus, hakkab ta seda ihkama. Aga kui inimene ise otsustab endale maailma luua, näiteks alkoholi abiga, on tal ükskõik, mis sellest väljaspool toimub. Kõigele muule lüüakse käega, peaasi, et 40-kraadine kurgust alla voolaks.

Hirmuga mõtlen, mis oleks minust saanud, kui poleks olnud üht väga suurt muudatust. Ärge küsige minu käest, mis see oli. Need, kellel on vaja seda teada, teavad, need kellel ei ole vaja, need ei saa ka teada.

BTW, Artise foorum on maas, nii et ma hakkan siia rohkem postitama, selle asemel, et "igapäevased juhtumised ja muu spämm" ja "kui vahel on midagi halvasti" teemasid umbe ajada.

Laupäev

2009-04-18T16:57:00.003+03:00

ehk kui ma ei oska pealkirja valida.

Viimasest postitusest on möödas juba rohkem kui kaks nädalat. Kui vaatate paremale poole, näete nimekirja inimestest, kes oma blogisid veel harvemini täiendavad.

Igatahes, väga kiire on olnud. Koolis on olnud sada asja teha + lähiajal tuleb filmiõhtu korraldada.

JAFF'il käisin isegi. Jõudsin lausa üheksale seansile, makstes ainult ühe eest. Selle eest tegin ennast aga kinos ka kasulikuks, kuigi oleks animeklubi liikmena võinud ka nõuda oma sisselaskmisõigust. Aga kuidagi endale mõnusam tundus väike ära teenimine. Niisiis, lisaks genky poolt määratud mangamüügile, mida tegin Asashio ja Kriso heaks, jõudsin kinos vähemalt kolme seansi eel pileteid kontrollida, siis ühe filmi DVD'd lahti mõistatada, filmirulle tõsta, pidevalt uksi avada-sulgeda ja ühesõnaga teha kõike huvitavat.

Autokool läheb ja ei lähe. Oleks ma eile anne ringil õigesti sõitnud, oleks koolieksam sooritatud olnud. Aga no kurat, kõik jooned on ära sõidetud ja suurim viga on eessõitva auto järgi sõita, kuna ringil viibib üksainus juht, kes liiklusest aru saab, ja seegi istub õppesõiduauto parempoolsel istmel.

Roverist niipalju, et vasak piduriketas nägi välja nagu päike, parem polnud kuigi etem ja nii tuligi uus komplekt tellida. Nüüd pole muud, kui see ära oodata. Siis vilkuva S4 tule kallale. Lisaks mängib elektrisüsteem lolli, soovitati fusebox üle tinutada, tundub nagu suurem raketiteadus kombineeritud tuumafüüsikaga. Ehk saan hakkama.

Lugesin lisaks ka oma aasta aega vanu blogisissekandeid. Oh kuidas ajad on muutunud. Kirjutasin ma siis värvikamalt.

Zum Abschied sage ich leise scheisse.

Uus mõte

2009-04-01T12:15:00.003+03:00

ehk Eesti on jama.

Jälle haige. Sellepärast on ka kõik tehtud plaanid üsna metsas omadega. Nüüd on järgi jäänud ainult üks suurem plaan: lõpetan ülikooli ära ja kolin Guillermo juurde elama. Cuernavaca ei kõla ju kuigi halvasti, aasta läbi on umbes 26 kraadi sooja, sellest ka tiitel "igavese kevade linn." Tõsiselt külmadel päevadel langeb temperatuur luuüdini lõikava 20 plusskraadini. Hirmus, onju. *2 minutit veel kraadiklaasi soojendada*

Tõsiselt on kõrini eesti üheksast kuust sitast suusailmast ja kolmest kuust põrgupalavusest/vihmahooajast. Lisaks ka eestlastest. Ka sellest on kõrini, et selleks, et kasvõi 10 meetrit majast eemdalduda, tuleb end mitu minutit paksult riidesse panna. Et vähimagi ilmamiskalkulatsiooni karistatakse kas tohutu ülekuumenemise või jäätmistundega. Parimatel päevadel saab mõlemat pooletunnise vahega nautida.

Tõsiselt siiber on pidevast külmatundest ja sellele järgnevast külmetushaigusest, mis mind voodisse (lol, arvuti taha siiski) aheldab. Ja kes ütleb "pane ennast siis korralikult riidesse", mingu metsa seenele. Ei, tõesti, proovige metsas ringi kakerdada. Kakerdades hakkab palav, maha istudes on külm, päike paistab, on palav, päike läheb pilve taha, on külm....

Brum-brum

2009-03-25T21:08:00.004+02:00

ehk uhke autoomanik.

Sain ka endale rattad alla, mis siis, et lube pole. Küll tulevad, käisin täna autokooli ukse taga. Justnimelt ukse taga, sest nad olid otsustanud tänase päeva vabaks kuulutada.

Mina olen rahul. Ainult et nüüd pean reedel või millalgi Jõgevale kakerdama, veel posu raha registreerimise ja kindlustuse eest välja käima jne...hehe.

Üldse on kiire kiire kiire aeg. Lisaks ülalmainitud tehnilistele toimetustele tuleb mul meetripikkune arhiiviriiul sorteerida, siis veel posu raamatuid kooliks läbi lugeda. Ettekande tähtaeg hingab kuklasse. Laupäeval mingine sünnipäev. Homseks telliti pildistama, rumala peaga ei osanud suud kinni hoida, kui täna küsiti "kas keegi veebilehega oskaks natuke tegeleda?"`Lisaks tahaks veel ühe inimesega vastavatud Zen-Zen'i (kaks samanimelist kohta Tartus?) minna. Ja siis veel JAFF'ile, mis pole ka enam mägede taga. Oh snap, üks üritus vajab ka veel natuke minu mõtlemist...

Kevadväsimus? Mina olen energiat täis nagu Duracelli jänes. Ja see ei tule sellest, et Starter Strong on Selveris 3.90 + pant (homme ostan seljakotitäie).

Muusikasõltlane

2009-03-15T01:17:00.002+02:00

ehk siis mina ise.

Kes mind vähegi tunneb, teab et olen muusikasõltlane. Käin ringi kogu aeg klapid peas ja enamasti on jopetaskus tagavara-aku pleieri jaoks, et vaikust ei oleks. Esimene programm, mida käivitan on Winamp ja sulgub see alles koos arvutiga. Lisaks on mul tekkinud seosed osade lugude ja inimeste vahel, seega mõningal määral motiveeritud Piiu "Short People" postitusest, teen ka väikese nimekirja. Seosed lugude ja inimeste vahel võivad olla täiesti arbitraarsed, mõne inimese kohta on rohkem lugusid kui üks.

Ahti - Katy Perry - I kissed a Girl, Hot N Cold
Inz - Rise Against - Drones
Janar/Nestea - Sonata Arctica - Kingdom for a Heart
Kyo/Marek - Bob Marley - Bad Boys
Liis - Eisbrecher - Leider, Rammstein - Zwitter
Moonika - Hatsune Miku - Packaged
Piiu - See-Saw - Kimi ga ita Monogatari, Koji Nakagawa - Silence (Nanosweep)

Millegipärast arvasin nimekirja pikema tulevat. Eks lisan, kui meelde tuleb, hiline kellaaeg segab ajutegevust.

Vist kõige suurema emotsionaalse ballastiga lugu minu jaoks:

Schmetterling/Butterfly/Liblikas

2009-03-08T20:29:00.003+02:00

Ein schmetterling lag auf der Straβe. Heartbroken because of not being able to fly any longer, it could only crawl on the cracked surface and hope that none of the humans passing by would step on it. Ent juhtus midagi, mida liblikas oodata ei osanud. Ein Mädchen beugte sich zu ihn und nahm ihn zart auf ihrer Hand. That gesture of tenderness and care did not go unnoticed as the bypassing german tourists said with a tone of amazement in their voices: "näe, sellel tüdrukul on liblikas käe peal." Zärtlich setzte sie den Schmetterling auf den einzigen grünen Platz in der umgebung, einen Streifen Graβ vor der Kirche. The butterfly would have wanted to say something in gratitude, but knowing that humans wouldn't understand it anyway, it kept quiet. Taevas ujus igavledes sinakashall pilv.

11 Juuli 2007

2009-03-04T01:11:00.001+02:00

ehk siis nägin sellist unenägu.

Kopeerin selle ümber, sest see oli kuradima lahe unenägu.

Olen maal ja üritan nii enda kui ka isa telefoniga kellelegi helistada. minu telefonil pole maal kunagi levi olnud, seega üritan isa telefoniga helistada. Korraga kuulen õuest laste erutatud vadinat. mingid väiksemad sugulased (mul on neid palju) olid maja juures ja seletasid midagi. Läksin siis uurima, milles asi. Nad ütlesid, et käis ere sähvatus ja järsku olid põllu peal tumesinise karvaga ja kuldse lakaga suured hundid. Ma veel küsisin, kui suured need hundid olid, kas Mukist (üsna suur ketikoer) suuremad, nemad vastasid, et kõvasti suuremad. Oletasin, et tegu on mingite maagiliste, jumalate poolt saadetud vms müstiliste loomadega. Seda kõike arutades oli aga taevas järjest tumedamaks tõmbunud. Mu isa, ema, tädi ja vanaema olid ka õue tulnud ja uurisid tumesinist pilve, mis uskumatult kiiresti meie poole tuli. Ema veel ütles, et see on tavaline suvine äikesevihm ja see pilv sajab ennast poole tunniga tühjaks. Igaks juhuks läksin isaga kasvuhoonete uksi kinni panema (tegime alati nii enne tormi, et nii hoone kui ka taimed kannatada ei saaks) Panime uksed kinni ja tagasi tulles oli tuul üsna tugevaks tõusnud. Korraga nägin sinakasmusta varest, kelle kaelus oli kuldne. Mul hakkas kõhe. Isa nägi kana, kellel oli samuti kuldne kaelus, haaras haamri ja lõi selle kana maha. Millegipärast oli see kana kohe kitkutud ja lõhki ka lõigatud ja ma nägin, et ükskõik mis see ka poleks, tavaline kana see ei ole. Nii kui kana tapsime, hakkas tuul veel tugevamini puhuma, müristas ja langesid esimesed rasked piisad. Jooksime maja poole tagasi, Suures kartuses lõime aknad laudadega kinni, uskumatul kombel kulus selleks ainult paar sekundit. Märkasin, et üks kasvuhoone uks oli lahti jäänud ja jooksin seda kinni panema. Ise veel hüüdis, et ära mine, see uks ei käigi kinni. Märkasin, et uks ei käi tõesti kinni. siis peaaegu karjatasin ehmatusest: meie kanaaed oli ühest kohast katki läinud ja kõik kohad olid kanu täis. Hirmutav oli aga see, et meil on maal ainult 7 kana, kuid terve hoov oli kanu täis. Siis märkasin, et kõikidel nendel kanadel oli kuldne kaelus. Jooksin hirmuga tuppa tagasi, ketikoer majast natuke eemal ulus, õuel lendas ringi kulde kaelusega vares ja kraaksus, maja ees oleva silla peal keksis kuldse kaelusega linavästrik. Jooksin tuppa ja lukustasin mõlemad uksed. Küsisin veel isalt, et ega keegi välja ei jäänud. Vist mitte.
Istusin hämaras toas kinninaelutatud akna all. Väljas sadas raskelt. oli juba kaua sadanud. Oli sadanud päevi, nädalaid, võib-olla rohkemgi, kuid see poleks reaalne. kogu selle aja olime toas istunud, kuna kartsime jubedalt välja minna. ööl ja päeval ei olnud vahet, kogu aeg oli pime. Tõmbasime loosi, kes pidi ämbriga maja eest jooksvast ojast joogivett tooma. Mida me sõime, või kust me seda saime, ei tea. Elekter oli veel alles, kuid raadio, telekas ja mobiilid ei töötanud. Ainult tuled põlesid.
Mingi hetk võtsin julguse kokku, võtsin isa auto võtmed ja jooksin auto juurde. Ühtegi kuldse kaeulusega looma ei näinud, peale selle varese, kes istus elektriposti otsas ja kraaksus. Põgenesin sealt neetud kohast, kus vihm ja pimedus kunagi ei lõppenud. Mingi hetk ütles auto üles, pidin minema vihma kätte. Miks me seda vihma ennast kogu aeg jubedalt kartsime, ei tea. Koperdasin läbi vihma kilomeetreid. Mingi ime läbi ärkasin tsivilisatsiooni keskel. Kui mult küsiti, mis juhtus, oli esimene asi, mis ma ütlesin "kõik see algas aastal 1993".

Muidu on igav, olen haige olnud rohkem kui nädala, homme üritan kooli minna ja mitte igavusest pikali kukkuda.

Sõbrapäev

2009-02-15T20:34:00.002+02:00

ehk mida iganes.

Maffia vms

2009-02-15T01:06:00.002+02:00

ehk kell on 1:07 kui ma seda postitut kirjutama hakkasin. Joobeaste on 2/3 ehk see tähendab, et ma istun kusagil nurgas ja emon. Luckily, I has a laptop and a blog. Ehk siis on sõbrapäeva öö, olen üksi, purjus ja emon. aww, desu. Mingit koherentset teksti ma ei viitsigi välja punnitada, sest Mati seletab tegelaste rolle ja ma teesklen kuulamist. Olen Cleric, kes suudab alates 3. raundist surnuid tagasi tuua- Ma ei olegi nekromantic ega necromancer vms. Anywho, Khvanchkara on otsakorral.

Do not care. Mingi asi inzu läpal loobib kursorit ringi ja see on nuss. Ehk siis hetkel rohkem ei viitsi. Ja kui mind maha lüüakse, kirjutan uue postituse.

Kasvav misantroopia

2009-02-11T18:17:00.001+02:00

ehk mingi vastumeelsus inimeste vastu.

Kirjutasin sellest juba eelmises postituses. Asi päädis sellega, et Inz nimetas oma blogis minu kodu "Lair of the Misanthrope" 'iks. Aga jah, iga päevaga kasvab mu tülpimus inimeste suhtes. Inimesi, keda ma talun, on väheks jäänud. Pea iga inimkontakt ärritab juba. Kui keegi peaks helistama ja kusagile välja kutsuma, saadaks ta pikalt ja lülitaks telefoni välja. Üksikute eranditega siiski.

Võib-olla on üheks põhjuseks fakt, et üks mu hea sõber on praegu intensiivravipalatis pärast seda, kui (minu teooria, ärge võtke seda tõena) tal inimesed lõplikult üle viskasid ja ta nende seltskonnast lahkuda tahtis.

Mu kallid sõbrad, kui ma olengi teie vastu kuidagi eriti ükskõikne ja torkav, siis andestage see mulle. Te käite mulle lihtsalt närvidele, kuigi tegelikult ei ole selleks isegi põhjust. Ma ei imestaks, kui mind hakkaks varsti see ärritama, et taevas on sinine.

Tahtsin miskit veel kirjutada. See aken on juba neljandat tundi lahti, ent teksti ei tule.

He had to fight back tears of rage.
His heart beats like a drum.

Invaliid

2009-02-06T15:13:00.003+02:00

ehk puujalaga piraat.

Sellest on nüüd juba nädalake möödas, kui mu jalg kell 4 hommikul errori sisse lõi ja mu jääle kukutas. Siin on pilt ka, kui keegi sinikat näha tahab. Igatahes nüüd koperdan juba rahulikult ringi, lonkan veel natuke, aga paistab, et amputeerima ei pea.

Misantroop minus möllab. Olen sellel nädalal ehk kolme või nelja inimesega suhelnud, sest lihtsalt ei taha inimesi enam näha ega neist kuulda. Nii et kui keegi peaks arvama, et ma teda nõmedaks pean ja temaga enam ei räägi, siis tehku orkutisse kommuun ja lisagu ülejäänud eesti ka sinna.

Ahjaa. Ma olen vist maininud, et pole paremat viisi ärkamiseks, kui see, kui kena tüdruk sulle küüned selga lööb. Kes ei ole katsetanud, siis tehke seda. Eile öösel ärkasin selle peale, et mulle löödi lihtsalt rusikaga näkku. :P

Ootan juba Baka kokkutulekut. Nii palju inimesi, kellega ei viitsi suhelda. Nii vähe inimesi, kellega tahakski paar sõna vahetada. Ja muidgi tohutul hulgal neutraalseid, kellega ma ka tegelikult rääkida ei viitsiks. Kui mälu ei peta, siis kaameral on akud laetud, on vähemalt mingigi pseudotegevus.

Olen viimasel ajal tänu Moonikale väga palju filme vaadanud. Tavaliselt tiksun niisama arvuti taga aega surnuks. Inzu soovitatud "Pet Sematary" osutus märksa jubedamaks kui selle alla vaadatud "Saag". Hakkan vaikselt juba Trash'i motoga nõustuma. "Good Movies > Beer & Social Life". Õlu pole mulle niikuinii kunagi meeldinud tegelikult. Outlander oli vaatamata B-kategooria staatusele märksa parem kui nii mõnigi Hollywood'i high-budget idiootsus.

Kes veel märganud pole, siis ma olen muusikasõltlane. Siit ka soovitus: kui avastate, et uus postitus on siia blogisse tekkinud, siis enne lugemist (aplaus, et seda üldse teha viitsid) käivita postituse allosas olev lugu. Üsna tõenäoliselt mängis see postituse kirjutamise ajal ning peaks mingil moel sisuga kokku minema.

Autor on väidetavalt "Yes & Dif Juz", mis ei ütle mitte midagi ning ka pealkiri on puudu. Oleksin lisainfo üle tänulik.

In English

2009-01-29T23:30:00.002+02:00

ehk inglise keeles.

Well, I would like to dedicate this post to a lovely guy living in the city of angels, Los Angeles. For some awkward reason he once decided to call me in the middle of the night on my cell phone and call me gay. He used the line of his boss and now I am hoping that he gets fired.

Other than that, I am impressed with my own life. For some reason, I would rather not elaborate, I have other places and people for that. If you would like to know the details, you have to buy me a drink or give me a good reason. Bribing me with food still works btw *hint*.

About bribing me with food...I have a lovely girl visiting me tomorrow and she said that she loves cooking and would like to whip something up. Ok, now let me get this straight. A hot redhead will come to visit me and cook too? And it is like what...my 3rd day of being single? She also said that she would massage my back. Before you get any thoughts, I should remind you of the fact that I was not accepted to the army because of my spine being as defective as it can get. And for the past two weeks it has been feeling like someone jabbed a jagged rusty blade next to my left kidney.

Seosetud mõtted

2009-01-24T21:04:00.002+02:00

ehk mõtted tulevad ja lähevad.

Veetsin just suurema osa päevast arvutit parandades. Proovisin nelja erinevat OS'i installida. Kaasa arvatud Ubuntut, mille plaadi olin vana arvuti lugejasse unustanud. Otsisin vana arvuti välja, otsisin 5 minutit toitejuhet ja plaati välja võttes tundsin väikest nostalgiatorget. Ahjaa, Ahti oli CMOS jumperi valesse asendisse jätnud. Ja seda juba pool aastat tagasi.

Lisaks sellele valutab mu selg juba vahetpidamata teist nädalat. Perearst, kes ei suvatsenud vaadatagi, pakkus, et see on sellest, et mu lülisammas on niikuinii täiesti defektne.

Tükk aega on juba tunne, et ei oskagi midagi teha enam. Lisaks nägin täna veidike kahtlast unenägu, mis mind häirima jäi.

While you're breakin' down my back n' I been rackin' out my brain
It don't matter how we make it
'Cause it always ends the same
You can push it for more mileage
But your flaps r' wearin' thin
And I could sleep on it 'til mornin'
But this nightmare never ends
Don't forget to call my lawyers
With ridiculous demands
An you can take the pity so far
But it's more than I can stand
'Cause this couchtrip's gettin' older
Tell me how long has it been
'Cause 5 years is forever
An you haven't grown up yet

Veidi teistmoodi

2009-01-12T13:08:00.002+02:00

ehk siis harjumatult.

Das sage ich mir oft.
Dir sage ich das nicht.
Sie kommen schon.
Er wohnt im Haus gegenüber.
Er war kaum müde.
Er ist fast immer freundlich.
Sie ist ein sehr kluges Mädchen.
Nur er kann kommen.
Hast du etwa keine Lust?
Heute bin ich eben Traurig.

Väljavõte ühest suvalisest grammatikaharjutusest, millegipärast hakkas mulle lausete kompositsioon meeldima.

Lisaks mõtlesin, et hakkaks veel rohkem juutuubi linke postitama. Veidraid lugusid, mida ma kuulan ja mis mind mõtlema panevad. Täna siis: Craig Gray - Fade Away. Kahjuks on algust natuke barbaarselt remixitud.

She looks out of her window
Only seeing her own reflection
Silent eyes that stare back to the distance

Put it on the window pane
Distorts her pretty face
She feels thats what she looks like everyday

Looking down towards the floor
Back up through the window
She sighs a misty breath
The ghost without a haunted end

Street light fills her empty room,
Dark clouds are only seen,
She goes back to her bed to try to
sleep her nightmares away

Fade away, Fade away.
She's gonna fade away, fade away.

Nightmares they are recurring
One stare she could turn and face
Screaming down with all her might
To see everyone die

One day she'll have the courage,
To do what she wants to do,
End the life of misery,
And for once be happy

Fade away, Fade away.
She's gonna fade away, fade away.

Köögid

2009-01-06T18:44:00.003+02:00

ehk paik, kus mõelda.

Millegipärast hakkasin köökidele mõtlema. Ei, kõht ei ole tühi. Mõtlesin ühe köögi peale, kus ma suvel olin. Ühe köögi peale, mille põrandal ma pelmeene sõin. Siis üks köök, kus ma kuulasin, kuidas porgandit tordi sisse pista. Üks köök, mille põrandal Inz oma mõtteid üles kirjutas. Köök, mille laual on traktori aku. Köök, mille põrandale ma pannkoogilt toormoosi tilgutasin.

Millegipärast on mu korteris köök ainus koht, kus mul ei meeldi pimedas käia. Oma toas kustutan tule üsna tihti ära, esiku ja vetsu- või vannitoatulega ei viitsigi tavaliselt jännata.

Tegelikult on põhjus selles, et mul on, mille üle järgi mõelda. Usun, et kõik on tuttavad sellise juhusega, et ärkad mitte oma kodus, kõnnid vetsu ja siis koperdad vaikselt kööki, uurid külmkapi sisu, teed kohvi ning istud siis akna alla maha. Köök on millegipärast minu jaoks saanud kohaks, kus ma hommikuti mõtlen õhtul sündinu üle järgi. Millegipärast ei ole ma seda kunagi enda köögis teinud. Peaks proovima. Valetan. Ma olen seda teinud, aga mitte üksi. Mis panebki mõtlema, et millegipärast ei ole ma kunagi köögis üksinda oma mõtteid mõlgutanud, alati on mind üle kohvitassi vaadanud kellegi kergelt unine nägu, mis on samuti mõtteisse vajunud.

inzu~ says:
sõima seda ka, et inimesed võiksid endale mikrolaine ahju sebida

Ei midagi erilist

2008-12-20T01:09:00.004+02:00

[ehk] eriline oli olnud enne meie aega *

Tegelikult polegi midagi erilist olnud. Ei viitsi niisama mula ka kirjutada, ehk mõni teine päev.

Singer Vinger - Ei midagi erilist

Kantileen Leibowitzile

2008-11-26T22:14:00.002+02:00

A spiritu fornications
Domine libera nos. (1)
Välgust ja tormidest,
Issand, vabasta meid.
Hävitavast maavärinast,
Issand, vabasta meid.
Katkust, näljast, sõjast,
Issand, vabasta mei.d

Plahvatuse epitsentrist,
Issand, vabasta meid.
Koobaltvihmast,
Issand, vabasta meid.
Strontsiumvihmast,
Issand, vabasta meid.
Tseesiumitormidest,
Issand, vabasta meid

Radioaktiivsuse needusest,
Issand, vabasta meid.
Koletiste tekkimisest,
Issand, vabasta meid.
Värdjate sündimisest,
Issand, vabasta meid.
A morte perpetua (2)
Domine libera nos.

1. Lihahimust,
Issand, vabasta meid
2. igavesest surmast

Walter M. Miller "Kantileen Leibowitzile", 23.

ilmaratas

2008-11-24T22:47:00.003+02:00

ehk elu on iga päev uus seiklus.

Täna jäin näiteks klassis magama. Olen eluaeg unehäiretega olnud. Pole kunagi kiiresti ja mugavalt magama jäänud. Alati on mingi vähkremine. Viimasel ajal on asi käest läinud ning lähen magama alles 4-5 paiku, sest lihtsalt puudub motivatsioon magamaminekuks. Ja und niikuinii ei tule. Täna siis vaatasime mingit dokfilmi umbes kuuekesi klassis. Mingi hetk toetasin pea kätele, nii et lõug vastu lauda vajus. Siis puhkasin korraks silmi ja järgmine hetk nägin juba unenägu, kuidas genky mulle ircu privas ütleb, et ta ei jõua täna minuga pildistama. Tegelikult jäi ta ainult sujuvalt poolteist tundi hiljaks. Andestan mõistvalt kallile kaashilinejale.

Eile oli lumi. Ahti poolt tulles tekkisid vallatud mõtted. Enne kui tasakaalukad mõtted mu peatasid, sumpasin põlvini lumes ja tegin hangedes kukerpalle. Lihtsalt puhas lapselik rõõm lumest ja elust. Aga miks mitte? Miks peetakse tänapäeval inimest, kes rõõmu välja näitab, imelikuks? Otsekui peaks rõõmu tundmiseks olema mingi suur põhjus ja siiski peaks seda varjama otsekui kartuses, et keegi või miski selle ära võtab. Miks ei peeta seda, et terve ühiskond on pealesunnitult tagasihoitud ning otsekui masendusest vaevatud, imelikuks? Minu jaoks on just see veider, et etaloniks on seotud tundetud inimesed, või mis veel hullem, inimesed, kes tunnevad ainult negatiivseid emotsioone.

Miks ei võiks me kõik üksteisele naeratada ja ainuüksi sellega tagada kõigile hea tuju? Miks me peame olema võhivõõraste vastu vaenulikult meelestatud? Miks näeme kõiges heas mingit kurja tagamõtet? Kas tõesti on headus ja soojus inimeste südameist niivõrd kadunud, et arvame seda esinevat ainult võltsi mänguna?

Taustal mängib tasakesi: Yoko Kanno & Akino Arai - Voices - Chello instrumental "Macross Plus"

Väsimus

2008-11-20T10:45:00.000+02:00

ehk juhtus selline imetabane asi, et mina väsisin ära.

Ma ei väsi. Olen seda enda juures juba ammu märganud. Ma võin üle kuumeneda või suurema osa oma reaalsusetajust kaotada, kuid ma ei väsi. Füüsiline koormus pole mind kunagi lõplikult ammendada suutnud. Isegi siis, kui paistab, et kohe-kohe kukun ma kurnatusest pikali, või kui ma isegi olen korraks maas, tõusen ma pea kohe jälle jalule. Niikaua, kuni mu keha allub mu kontrollile, ma liigun.

Aga hinge on tekkinud midagi. Või on sealt midagi kadunud. Mul on tunne, et põlesin lõplikult läbi.

Hinges on vaikus.

Ülalolevad read kirjutasin ma juba kas neljapäeval või reedel. Ma arvasin, et suudan selle psüühilise väsimusega võidelda veel, kasvõi natuke aega. Aga siis mõistsin, et sellel pole enam lihtsalt mõtet. Jah, raske on lahti lasta, aga vahel pole enam mõtet ka kinni hoida.

Kaalun traumapunkti külastamist. Ei, ma ei vigastanud ennast tahtlikult nii raskelt, et end elu ja surma piirile viia. Lihtsalt tahaks teada, kas ma kukkusin endal mõne ribi katki või mitte.

Kolmapäev

2008-10-22T18:05:00.003+03:00

ehk suvaline päev nädalast, kus midagi suurt ei toimunud.

Tänane päev on kuidagi ahju taha läinud. Kõigepealt avastasin, et ka jalgrattaga on võimalik downhill drfit'ida. Ei olnud just meeldiv avastus. Lisaks sellele arvas mu kursavend Jaan, et hea idee oleks mul prillid kõveraks lüüa. Aitäh. Hiljem ajas ta veel Panges oma õlle ümber ja lagastas kõik täis. Edukas.

Õnneks ei pea ma enam õpetajat mängima. Natuke veel ja minus olev misantroop oleks vist täieliku võimu saanud ning mu kõigist inimestest eemale vedanud. Võib-olla sai ta selle võimu siiski, nimelt ei taha ma inimestega enam suhelda. Kuidagi tüütu on, et on tekkinud sõbrad, kes ei lase enam üksinda omaette nurgas uriseda :P Kogu aeg on mingit tegevust, mis hoiab mind spliinist eemale.

Tegelikult on mul käsil 3. ircuvõõrutuspäev. esimesed kaks ei olnud kuigi edukad, sest pidin koolis hulluksmineku vältimiseks end vahetundide ajal ventileerimas käima. Aga siiski pean tunnistama, et tohutult on aega tekkinud. Aega anime, filmide ja sarjade vaatamiseks, aega lugemiseks, aega mõtlemiseks. Ehk varsti leian endas piisavalt ettevõtlikust, et midagi kasulikkugi teha.

Õpetaja amet

2008-10-17T12:28:00.002+03:00

Ehk mida kuradit teeb minusugune kahtlane tegelane väikeste laste juures.

Nimelt on teie alkohoolikust psühhopaat ja muidu sõge sõber Random Hero praegu koolis ja õpetab põnnidele saksa keelt. Hetkel küll istun ma tagaruumis, sest mulle määratud 12. klass kirjutab kirjandit. Üsna kahtlane amet see õpetaja amet.

Eilne õhtu oli kahtlane, tahaks täna seda sirgu rääkida. igatahes lõppes asi nii, et jäin hommikul sujuvalt kooli 10 minutit hiljaks, nägin tõenäoliselt välja nagu hunnik õnnetust ja tundsin end ikka üsna kohutavalt. Üks asi on olla pohmas ja vaikselt tagapingist õpetajat-õppejõudu kuulata. Teine asi on täiesti kohutavas seisus (kusjuures tarbitud alko kogus oli märkimisväärselt väike) 6. klassi hüperaktiivsetele lastele tundi anda. eriti kui nad midagi aru ei saa.

igatahes õpetasin 6. klassile natuke saksa keelt, siis nad said oma sooviloo, tantsisid mööda klassi ringi ja üritasid mind ka kaasa tirida. ei õnnestunud. Siis oli vaba tund. Siis pidin pealt vaatama, kuidas 5. klassi juntsud töövihikut täidavad. Kõigepealt kaotati mu juntsud ära, nad pidid olema kabinetis 301, kuid seal oli proovikirjand. Lõpuks tuli välja, et nad istusid vaikselt minu klassis ja minu isikut polnudki sinna vaja. igatahes mõtlesin neid omapäi jätta, sest mul polnud reaalselt midagi teha. ütlesin, et ma tõmbun tagaruumi ja kui mind vaja, siis tulgu ja öelgu. Sel hetkel läks koolil elekter ära. istusin toolile tagasi, sest tagaruumi arvuti vajab teadaolevalt elektrit, et töötada.

Nüüd ootan siin veel vähemalt pool tundi, et 10. klassi töö ära jätta ja selle asemel korrata. Ja üldse kirjutasin ma nii pikalt peamiselt selleks, et mul oleks mingitki tegevust niisamapassimise vahele.

See arvuti on kahtlane. See suudab olla aeglasem, kui minu vana ront. Lisaks sellele pole mul piisavalt õigusi, et siia selline elementaarne asi installida nagu flash player mis laseks mind ligi kasvõi juutuubile. Või paremal pool olevale Miku playerile. Eks näis kaua see 7-kroonine panasonicu patarei mu mp3 pleierit elus suudab hoida.

14. Oktoober

2008-10-14T18:19:00.002+03:00

ehk päev, kui mul on paljut, mille üle mõelda.

Avastasin, õigemini mõtlesin veerand tunniga välja, et ma pole umbes nädal aega korralikult maganud ega söönud. See annab tunda. Tänase päeva veetsin otsekui vee all.

Ma ei oska praegu kirjutada. On paljut, mida ma ei kirjutagi. On olnud asju, mis mind on vihastanud, asju mis mind on rõõmustanud, kuid olen kaotanud reaalsusetaju. Millegipärast ei suuda ma enam uskuda kõike seda, mis toimub.

Olen oma mälu peale vihane, sest olen hakanud unustama asju, mida olen tahtnud mäletada.

esimesed mõtted

2008-10-12T20:05:00.002+03:00

ehk siis kui teised Audiosurfi mängivad ja mina jälle Ahti diivaninurka end kerra olen tõmmanud.

Inz kirjutas oma blogisse midagi tarka. Mõtlesin, et see oleks hea võimalus temalt läpu haarata ja väike teemamuutus oma blogisse sisse tuua. Mõtlesin natuke kvanititeedi peale. Nimelt võib olla jäänud mulje, et ma postitan ainult siis, kui mul on mingi väga mõjuv põhjus selleks. Üsna mitu korda olen ma jätnud ütlemata midagi ainult sellepärast, et asjaga pooleldi kursis olevad inimesed loeksid sellest liiga paljut välja. Isegi kui mu mõtted on pärit hoopis mujalt.

Olen tahtnud öelda, et olen midagi mõistma hakanud. Nimelt midagi, mida Piiu pole mulle kunagi seletanud, kuid millest ma kuulnud olen.

To shine

Mul on oma teooria selle kohta. Ma ei oska seda eriti hästi sõnadesse panna. Kuid minu jaoks tähendab see seda, et kui ma mingil muul moel enam ellu ei oska jääda, hakkan lihtsalt "särama". Ehk on mõni märganud, et ma ajan vahel eriti seosetut möla, keksin rõõmsalt ringi ja laulan lugudele kaasa. Tegelikult ei oska ma enam muud. Mul on tunne, et kui ma seisma jään, siis ma ei hakkagi enam liikuma. ja see on tõsi. Kui mul tegevust ei ole, vajun ma aina sügavamsse letargiasse, kuni minust kaob igasugune teotahe.

See tekst läheb juba natuke käest. inz mängib ekraanil oma ärakulunud Cautionary Warningut, mis on Black Heaveni opening/ending/main theme/side theme/main character theme ja üldse ainus lugu terve metaliteemalise anime peale.

Ahjaa, mulle tulid jälle vabarna-senpai sõnad meelde.

Zero interest = zero effort = zero outcome = zero interest. ad infinitum.

Mind huvitab, kuidas näeks valem ümberpööratul kujul. Kui panustada kogu oma hing millessegi, mille vastu on ülim huvi, siis mis oleks tulemuseks?

Kodus loen selle postituse läbi, parandan kirjavigud ja postitan midagi juurde.

John Maus

2008-10-03T12:26:00.004+03:00

ehk Epic Fail

Oleks pidanud Mausi loominguga ehk natuke rohkem tutvuma, enamus lugusid ei olnud siiski minu maitse järgi. Enne Mausi lasti mingit väga kahtlast kommimuusikat, rahvas tegi lava ees liigutusi, mis panid mind epilepsiaravimite peale mõtlema. Mausi esinemise alguse magasin ma maha, sest lava poolt tulev muusika oli kogu aeg üheülbaline, kuigi mingi hek tundsin, et see on vist Maus.

Heli oli kohutav. Pean tunnistama, et nii halba heli kogesin viimati vist siis, kui sain aastal 2004 oma arvutiga kaasa D-fruiti 20-kroonised kõlarid. Kõigepealt ragises ja sahises kõik jubedalt, mikrofonil oli taga 4-5 kordne kaja, nii et ühestki sõnast ei olnud isegi siis aru saada, kui räägiti lugude vahepeal.

John Maus ise oli minu hinnagul sügavas joobes, igatahes oli tal püstipüsimisega raskusi. Lood tulid täies ulatuses salvestusmeediumilt, Maus ainult üürgas kõvasti ja valesti kaasa. Mul on tunne, et Do Your Best'i laulmisega oleks ma ise paremini hakkama saanud. Üht lugu laulis ta tekstist umbes poolteist salmi maas. Sellegipoolest tegin ma talle kalli kui ta lavalt maha astus. Roosad kiisukõrvad peas

Teisipäevad

2008-09-10T18:02:00.003+03:00

ehk miks ma neid vihkan.

Sest iga teisipäev juhtub midagi. Midagi, mis keerab mu elu pea peale, alati midagi sellist, mis on kas millegi uue algus või vana lõpp. Tihti ka mõlemat. Ma ei saa öelda, et need oleks ainult halvad juhtumised olnud, ei, hoopis vastupidi. Lihtsalt, alati on need suured pöördepunktid olnud.

Olen otsustusvõimetu inimene. Silmakirjalikult ootan teistelt otsuseid, olgu need millised tahes. Minu jaoks on otsuse langetamine tähtsam kui see, mis otsus langetatakse. Seega olen õnnelik, kui mulle öeldakse midagi otse välja, kuigi see teeb haiget. See teeb vähem haiget, kui teadmatuses virelemine.

Miks kirjeldavad inimesed mind sõnaga "armas"? Ma ei taha seda kuulda, eriti inimestelt, kellele ma haiget teinud olen. Korduvalt. Miks ei suuda keegi minu peale pikka viha kanda? Miks ma ise ei suuda kedagi peale enda vihata?

Kui eelmise postitusega lõppes kalendrisuvi, siis eile õhtul lõppes minu jaoks suvi minu hinges. Nüüd on ainult sügis, olen juba harjunud külma vihma käes seisma. Sest elu läheb edasi, olgu vihm kui külm tahes.

Kool & The Gang - Summer Madness

Tegelikult ei kuula ma seda lugu praegu. Ma kuulan hoopis Nanosweepi. Koji Nakagawa - Silence. See on lugu, mis mängis nii alguses kui lõpus. Nii esimesel kokkupuutel kui ka viimasel lahknemisel.

Suve viimane postitus

2008-08-31T23:29:00.002+03:00

ehk siis minu hüvastijätt ülimalt meeldejäävale suvele.

Korraks tekkis isegi mõte üles lugeda, mis kõik meeldejääv on olnud, kuid otsustasin, et kui seda teeksin, siis vaikselt kusagile puhtale paberilehele, mis hiljem kokku voltida, ära panna ning alles aastaid hiljem taasavastada.

Viimasel ajal on mu peas olnud palju filosoofilisi küsimusi. See on hea, sest kuigi mulle vaieldaks ehk vastu, väidan siiski, et filosoofilisele küsimustele on vahel võimalik vastuseid leida. Varem minu pead täitnud psühholoogilistele küsimustele puuduvad vastused väga lihtsal põhjusel: inimmõistusest on võimatu aru saada. Võimatu on saada vastust küsimusele, mida ei oska isegi esitada.

Elu on just nii huvitav, kui huvitavaks me selle teeme.

Perse

2008-08-16T18:12:00.002+03:00

Ülimalt tabav pilt praeguse situatsiooni jaoks.

Rohkem ei viitsi kirjutada, minge kõik perse. Ma lähen ja joon ennast nüüd kännuämblikuks.

Arbeit macht frei

2008-08-07T22:45:00.002+03:00

ehk töö teeb vabaks.

Jah, selline imeline juhus oli, et ma käisin tööl. Tegelikult täiesti kogemata juhtus. Sander küsis msn'is kas ma too õhtu tööl tahaksin olla ja natuke raha teenida. Enne kui ma arugi sain, istusin toome varemete vahel soojakus, tagusin PS1 peal mingit ülisaasta rallimängu ja valvasin elu hinnaga, et keegi toome varemeid ära ei vinnaks. Tegelikult aitasin jäätisemüüjal külmkappi ka puhastada ja nägin niisama kasulik välja. Algselt pidin seal 15 tundi olema, kuid sain selle 5 tunni peale tingitud ja olin megaõnnelik, kui mind välja vahetati. Uskuge mind, valvuritöö on kohutavalt igav, kui ei ole just läpaka, PSP vms laheda vidina omanik. Lisaks sellele ei olnud ma hommikust saadik midagi söönud ning kui ma lõpuks koju jõudsin, meenutas mu magu musta auku.

Jama on see, et Piiu läheb kaheks nädalaks eurotripile ning jõuab tõenäoliselt alles baka kokkutulekuks tagasi. Võtan MTI kaissu, kuna ka Pihel on nädal aega eemal. Oleme siis kaks üksikut meest teineteise kaisus.

Avastasin, et viimasel ajal magan palju ja sügavalt. Vajun magama nagu nott ja ärkan 11-12 tundi hiljem. Vahepeal on mu ema toas pooled asjad ümber tõstnud, ilma et ma midagi märganud oleks.

Life is a difficult game. There are no cheat codes, no trustworthy tutorials, no potions, spells or medpacks. Yet we all must play it, knowing the truth: one can not completely win the game, one can only try avoiding failure, but never being able to escape it indefinetly.

Hansapäevad

2008-07-26T11:32:00.002+03:00

ehk kuidas linna kulul mitte midagi teha.

Ei mäleta täpselt enam kõike, kuna on juba tubli nädalake möödas, kuid kiire kokkuvõtte teen ikka.

Neljapäeval oli koosolek. Pidime Ahti sünnipäevale minema, mingil viisil õnnestus Inz kaasa vedada, kes ka oma hinge kolmeks päevaks linnale müüs. Igatahes kuulasime koosoleku ära, nägin tuttavaid nägusid ning pärast seda kui kuulsin, et nii mõnelgi on plaanis veel samal õhtul peole minna, mõtlesin, et hansapäevad on ikka edukad: korraldusmeeskond on enne avatseremooniat juba pohmas.

Reede: kas ma tegin tööd? Jah, isegi tegin, jamasin mingite kauplemislubadega üsna mitu tundi ja nägin isegi kasulik välja. Õhtul sai pirogovil istutud, maasika ust katsutud. sisse ei lastud. ei tahtnud ka eriti. Ahjaa, 5-10 aastastele lastele mõeldud karusselli peal sai ka koos Curuniri, kellegi pooltuttava Andu ja kellegagi veel käidud.

Laupäev: võtsin isegi kaamera kaasa, laadisin tal akud täis ja jätsin siis baasi valvama. kakerdasime inzuga ringi ja jagasime ankeete, ülimalt mõttetu töö. Lõpuks andsime ankeedid lihtsalt infopunktidesse. Tarbisime dünamiiti.
Kuna me midagi eriti teha ei viitsinud, tiksusime pirogovil. Toome varemed valmistasime turniiriks ette, tiksusime pirol edasi. Kui rüütlirongkäik algas (mida me oleks pidanud korraldama) astusime otse pirogovilt rongkäiku. Võtsin MTI ka kaasa, ta karjatas natuke inimesi, aitas meil toomelt kõike kola kokku korjata ning sai selle eest endale abilise kaelakaardi ning ligipääsu õllekülmikule. Halb idee. Jõime staabis niikaua, kuni meid välja visati. Üritasime karussellile saada, sealt visati meid minema. Kakerdasime kanali äärde, kus sai dünamiiti ja natuke alkoholi tarbitud. Keerutasime mingi karussellilaadse asja peal sisikonnad tagurpidi. Inz käis kallisid nurumas ja oleks peaaegu peksa saanud.

istusime pingi peal, kui korraga üks tüdruk meie juurde jooksis. Hingeldades seletas ta meile, et talle olevat silla peal kallale tungitud ning telefon ära võetud. Ta helistas Kyo telefoniga sõbrannale, kes selleks ajaks juba politseiatos istus. Lõpuks vuras kohale kolm politseiautot, kanali ääres jooksis vestides mehikesi pärast üsna palju ringi. Otsisime tüdruku telefoni, ise parajalt joobes. Lõpuks leidis üks politseinik selle.

Kakerdasime edasi Kyo poole, kus me kiirnuudleid sõime. Sealt suundusime emajõe randa, kus me dünamiiti edasi timmisime. Lõpuks oli meil kohutav dünamiidi üledoos, mis on jõhkram kui keskmine joove. MTI oli lihtsalt purjus ja luksus. Kui kell 8 hommikul magama jõudsin, keerles mul Priit Pärsimi pohmas nägu silme ees päripäeva. Siis muutus see cockmongleri näoks. Siis nägin ma mingit puud, millel oli lehepuhmaste asemel Curuniri näod. Ehk olin endaga kapitaalselt perses.

Pühapäev.....dünamiidipohmakas. Mul on praegugi üks purk veel külmkapis, ei julge võtta. Kakerdasime ringi, mul endal põlved jube valusad. tegime tõenäoliselt midagi kasulikke ning sõime-jõime linna kulul. Kell 5 pidime jõelinnas olema, kus meid töö ootas. Lootsime seitsmeks valmis saada, kuid oh ei, tööd oli palju, lõpuks ladusime veoauto kraami täis ja siis läksime seda ka maha laadima. Sain InBoili aias kola tõsta, Tarmo Ladva aias pakke laduda ning lõpuks murdsime mänguasjamuuseumi väravast sisse, et neile karussell tagastada. Selleks ajaks oli pidu juba tund aega käinud, läksime sinna, kutsusin tögades paari juba joobes tüüpi kasutuks muidusööjaks. Kõige naljakam oli siiski see hetk, kui mul oli pool praeleiba põses, siidripurk jalge ees ning linnapea tuli isiklikult mind tänama hansapäevade korraldamise eest.

Õhtu veetsime jälle anne kanali ääres spinnides. Ühe kursaõe võtsin ka kaasa, kes oli vabatahtlikuks sattunud. Huvitav oli.

Pika jutu moraal: kui tahate kolm päeva Unlimited Beer Works'i nautida ning natuke tööd teha, tulge hansapäevadele. Garanteeritult põnev sündmus.

Lisa: Inz kallistas paarisada inimest. tema roosad kiisukõrvad olid vist nii nunnud, et peaaegu keegi ei keeldunud kallist.

Hüpotees 3 (MTI ja Random on nõmedad):

2008-07-13T16:31:00.002+03:00

ehk failinud üritus ja muu soga.

Järgmine kord tean paremini ning ei lase oma tuba kapitaalselt ümber tõsta. MTI kirjutas oma blogis juba pikemalt, mis täpselt juhtus. Siiski pean seda nõmedaks, et tullakse teise inimese poole lihtsalt selleks, et magada. Olen juba selline põhimõtteline inimene, et kui midagi teha, siis korralikult. Avaldub see kasvõi minu anime- filmi- ja muusikamaitses. Või siis alkoholitarbimisharjumustes. Ei salli seda, kui tahetakse teha üht ja lõpuks kukub välja teine. Aga täpselt nii juhtuski: korraliku koosistmise ja filmivaatamise asemel jäi enamus inimesi magama ning mina ja MTI lahendasime kõik kättesaadava alkoholi, mida ma vist poleks muidu teinud. Hommikul oli ka lahe ärgata, kõik olid lahkunud, ainult notepad'is oli väike tervitus kirjutatud. Samas sain enam-vähem korralikult välja magada (ning oma unerütmi lõplikult tuksi keerata).

Lihtne oleks süüdistada genky't, kes kõige tõenäolisemalt tahtis magama minna ning oma autoriteetiga ka teisi selleks mõjutas. Aga ma ei tee seda. Pigem süüdistan kollektiivset pohhuismi minu ja MTI suhtes. Oleks me teadnud, et teil igav on, oleksime seltskonda tagasi tulnud, kuid kuna rahvas naeris millegi üle ja üldse tundus lõbusas tujus olevat, arvasime, et meist ei tunta väga puudust.

PS 1: ummi oli palja ülakehaga ja erick oli püksata. do not want
PS 2: vabandust, genky, et sind kogemata põukisin, ma tõesti arvasin, et see jäse kuulus erickule.
PS 3: Ma ei ole eriti solvunud ega tige. Pigem valmistasid inimesed mulle järjekordse pettumuse. Olen ise alati üritanud viisakas olla ning mitte enda heaolu teiste heaolust tähtsamaks seada.
PS 4: ülimalt ebaviisakas oleks olnud magav rahvas üles ajada ning filmi vaatama hakata
PS 5: (lisand PS3'le) Keegi, vist erick vingus, et ma ajasin neid ebaviisakalt kaks korda üles ega lasknud neil magada. Tõesti, oli minust ülimalt ebaviisakas, et ma omas kodus magada tahtsin, ning julgesin enda toast enda tekki ja patja otsima tulla. Oleks pidanud Matiga põrandale kerra tõmbama.

Täna sain 3 tundi diivanil magada, sest paksu vatitekiga Piu kaisus magamine oli võimatu, kuna oli lihtsalt ülimalt lämbe. Sellest on mul nüüd kael valus ja peavalu.

Jääb üle vaid mõelda ühe lause üle, mille MTI osavalt formuleeris:

Kas siis tõesti meie sealne seltskond oli siis niivõrd igav ja nõme, et ainuke asi, mis tolles olukorras teha sai oli magamine.

mis päev täna on?

2008-07-10T19:20:00.002+03:00

ehk siis muljetus, kuidas nädalapäevad täiesti ära unustada.

Tegelikult kirjutasin juba ühe lõigu valmis, kuid otsustasin, et sellel ei ole mõtet ning kustutasin selle ära. Märksõnadeks oleks siis: erinevate inimeste pool ööbimine, alkoholi tarbimine ja muidu lollitamine. Järjekordselt on kõik üheks kamakaks kokku sulandunud.

Igatahes, täna on neljapäev (kalendrist vaatasin) ja pean tõdema, et ligi nädalane life'imise tsükkel tuli sisse.

Vasak kõrv valutab. Lisaks on veel kohutavalt halb olla. Liiter viina 5 inimese peale + muud kraami annab tunda. Lisaks ka see, et sain magama kell pool 9 hommikul. Tegelikult nii ikka ei tohiks. Esiku remont lükkus nüüd selle tõttu edasi.

Ahjaa, emme läks eile ära, umbes pool tundi pärast tema lahkumist oli esimene karvane juba siin, õhtuks vajus rahvast juurde. Loodan, et kui ema pühapäeval naaseb, on korter veel koos sisustusega enam-vähem terve.

Liiga jube on olla, et edasi kirjutada. Unerežiim on paigast.

Vihm

2008-06-23T13:10:00.003+03:00

ehk üks mõttetult pikk ja sisutu emotsev postitus.

Ei mäletagi nagu, mis oleks esimene asi, millest rääkida tasuks. Kuna päevad on niikuinii lootusetult sassis, piirdun selliste ajamäärustega nagu "kunagi" "mingi päev" ja muude umbmäärasustega. osa kopeerin lihtsalt.

[copypasta]Oli lämbe ja hämar suveöö. Olin sattunud genky poole. Ma ei olnud seal üksi. Me olime voodis, kus meid oli kuus tükki. Väike arvutus ütleb, et see jättis meist igaühele natuke rohkem kui 30cm lebamisruumi. taustaks käis 80ndate popmuusika klassika, kui üle mu keha libises kaks aheldatud kätt. Nendel kätel paistis olevat oma tahe ja mõistus, sest need liikusid sünkroonis mööda teiste inimesti kehi, neid igalt poolt katsudes. Vonklevate käte ette jäime mina, Piiu ja genky. Väidetavalt olid nende kombitsalaadsete jäsemete omanikeks MTI ja Pihel, kuid kahtlen selles sügavalt. Pärast seda, kui ma olin kombitskäte trummeldamise saatel magama jäänud, äratas meid ericku norskamine. Karistuseks selle patu eest, saatsime ta üksi külma öhe. [/copypasta]

Hommikul jõudsin koju, magasin paar tundi ja suundusin pirogovile. mitte küll pirogovil, vaid lihtsalt toomel ootasid mind mõlemad kursavennad, kes olid juba jõudnud kaks Mäkra ära lahendada, tõin neile ühe Bocki juurde. Kakerdasime ringi, tarbisime erinevaid alkohole, asi lõppes sellega, et kella kaheks olid nad kapsastunud ning mina parajalt surinas.

[üsna copypasta]Peale spirituaalset vabanemist soodustavaid pruuliste tarbimist kohtusin Liisiga. Ka kaisu ja genky liitusid meiega. Me vahetasime rahakupüürid lillede vastu ning rühkisime mäest üles, et õnnitleda Matit keskharidusastme lõpetamise puhul. Ühel hetkel liitus Yoshy meiega. Jäädvustasin selle tähtsa hetke oma ustava fotoaparaatiga. Edasi suundusime Ummit õnnitlema tema põhiharidusastme lõpetamise puhul.

Hiljem spottisin hea mitu korda yoshy kodus yoshyt ennast,Liisi, Matit ning üht karvast olendit, kes mulle läikivatelt tasapindadelt kahtlustava ilmega otsa põrnitses.

jätkasin spirituaalse vabanemise otsinguid koos vastavate vedelikega.

Tund peale keskööd võis näha kaht kogu hämaral metsateel kõndimas. Tähelepanelik vaatleja oleks märganud, et tegemist oli MTI ja minuga, kes vaikides oma ulualuste poole sammusid. [/copypasta]

Laupäeval oli ericku juures juhatuse koosolek, mille ma kahjuks avatud silmadega maha magasin, kuna ei saanud enamasti lihtsalt asjale pihta. Rääkisin ja mõtlesin küll kaasa, aga kusagil on ka minu mõistuse piir. Vaatasime filme, tellisime pitsat ja rahvas võis vaadelda, kuidas mul mingi hetk kaitsmed läbi kõrbesid ning ma lihtsalt röökima pistsin. Vajusin nelja paiku MTIga koju. Rääkisime tõsiseid jutte.

Jaanipäeva eelne aeg möödus maal. vanaemal on tervis halb, on voodihaige. Üldse oli maal ülimalt ebameeldiv olla, tulime kähku tagasi. Eilne päev möödus kohutavas seisus, ka täna olen väsinud.

Emo tunne on. Kõik on kuidagi halvasti, enesetunne on halb, kuidagi väga kergesti ärrituv olen. yoshy poolt koju tulles vaikisin, ericku pool vaikisin enamuse ajast, lihtsalt ei oska midagi öelda.

jätan selle jama kirjutamise, mida ma ikka siin nõnda pikalt eimillestki kirjutan. Võiksin ju midagi sügavamat kirjutada, kuid mõistan, et sellel poleks tegelikult mõtet.

Kevad = sess

2008-06-05T19:25:00.004+03:00

ehk kuidas haigena eksamil käia

Igatahes neljapäeval oli klubi juhatuse koosolek. Plaanis oli pärast seda MTI'ga Pirole suunduda ja vaikselt õlut libistades mõnuga meestejuttu ajada. Koosolek venis, inz ilmus, mingi hetk jõudsime selleni, et istusime aias ja sõime pooltoorest, ent söestunud liha. Ootamatu grill oli meid endasse haaranud. Õhtul oli kuidagi imelik olla, ignoreerisin seda. Andsin ratta MTI'le, sest tal oli minu juurest veel korralik maa koju minna. Kodus hakkas mul väga halb, jõin suurema koguse külma vett ja kobisin magama, et õudusunenägusid näha ning pool viis hommikul palavikust hõõguvana ärgata. Ülejäänud nädalavahetus kulus vaikselt haige olemise peale. Pidin raske südamega Piiule ütlema, et ma ei lase teda enda ligidale. See jättis halva maigu suhu, kuid kui ma oleks teda nakatanud ning ta oleks pidanud samamoodi haige olema, ei oleks ma seda endale kunagi andestanud.

Mingi hetk oli eksam. Vist oli teisipäev see, kui võtsin oma tagastatud sandi raudruuna ja veeresin teosammul kooli. Esimest korda elus oli haigusest lihasvalu. Õnneks sain juba kinnituse, et vähemalt pole keegi eksamilt läbi kukkunud, asi seegi.

Homme on ka eksam. Talvisele eksamile ilmus kursavend kaks õlut sees ning magamata, läbi sai. Loodan, et ka seekord on lihtne. Kuna homme tulevad sugulased ebasoovitult külla, jääb ära elu esimene "sess on läbi, lähme võtame Pirol selle auks ühe õlle" tähistamine. Tänan teid, kallis tädi ja kisavad lapsed, et te homme siia tulete. Ei, mul ei ole teie vastu midagi, ainult et ajastus on natuke halb.

Üldse veereb kõik kuidagi allamäge. Jaapani keelest kukkusin läbi, kuna olin jooksvad tööd unarusse jätnud. Enda viga siiski. Keeleteaduse õppejõud ei vasta mu pärimisele, millal eksam on. Minu õnne juures oli eksam ära juba ning mind saadetakse kuu taha. Eraelu on ka nii nagu on, Piiut see nädalavahetus jälle ei näe. Soovin talle ja Gekile Curuniri larbil edu, tahaks pilte näha. MTI on haige, seega ei saa vaikselt Pirole ka minna. Lärmakalt minekuks leiaks inimesi küll, aga endal ei ole isu. Buzz 08 jätan igaks juhuks tervislikel kaalutlustel vahele, vabaõhukontsert pole hetkel see, mida organism läbi teha tahaks.

Mingi hetk lubasin animest rääkida. Kuna life on mu natukeseks rahule jätnud, siis leidsin aega, et Higurashi no Naku Koro ni lõpuni vaadata. keskosa oli minu jaoks tõesti igav, seega ei olnud kuigi entusiastlik, kui viimase kolme osa kallale asusin. Kuid need viimased kolm osa panid mind teist hooaega vaatama. Higurashi no Naku Koro ni Kai on minu arust samade tegelastega, kuid hoopis teine ning palju parem anime. Vaatasin selle läbi tempos kümme osa päevas. Üllatuseks oli sisse pikitud päris häid võitlusstseene ning üsna GAR'i teksti.

Lõpetuseks väike anekdoot.

Tudeng satub põrgusse. Kurat küsib siis tema käest, kumba ta tahaks, kas tudengi või tavainimese põrgut? Tudeng võtab siis prooviks tavainimese põrgu. Igal hommikul lüüakse nael tagumikku, ülejäänud päev on hooletu. Hakkab siis igav ja laseb end tudengipõrgusse üle viia. Tudengipõrgu hoopis lahedam, joob päevad läbi ja kakerdab niisama lõbusalt ringi. Ühel päeval koputab Kurat pohmellis tudengi õlale, lausub: "sessiaeg", ning näitab sõrmega ämbritäie naelte peale.

Title not needed

2008-05-22T14:40:00.002+03:00

Istun siin, vaatan seda blogi. Emal on keegi sõbranna lastega külas, mis kohustab mind käepärast olema, kuid õnneks ei kohusta nendega koos kohvi joomast. Tänased plaanid jaapani keelt õppida ning Piiu pool maanduda, on üsna ebamäärasteks muutunud.

Viimased kaks päeva on möödunud alkoholi mõju all, kuid loodan, et muretsemiseks veel põhjust pole. Aga järgmine kord olen ettevaatlikum lihtsalt, kahe seminari vahel väike õlle ei ole siiski väga hea idee, kui pead seminaris koherentne olema ning õhtul veel referaat kirjutada.

Keegi palus mul blogis vähem endast ja rohkem huvitavatest sündmustest või asjadest rääkida. Olen ennast edukalt välismaailmast isoleerinud ning tunnen ennast oma mullis mugavalt. Hoian räpastest asjadest nagu poliitika eemale. Ei hakka ennast ka eurovisooni kuulamisega piinama.

Avastasin, et olen endale märkamatult peaaegu et populaarseks muutunud. See fenomen vajab natuke sügavamat uurimist, kuid hetkel lähen lihtsalt vooluga kaasa.

Filler Episode

2008-05-14T22:51:00.002+03:00

ehk siis, kui midagi öelda pole.

Täna on kolmapäev. Homme veel kaks seminari maha magada ja ongi nädalavahetus. Pean veel raamatut lugema, aga ei viitsi, esmaspäeval on tähtaeg. Ei taha jaapani keele peale mõeldagi, pean seal 6 kuulamisharjutust esitama, mida ma näinudki pole, 3 kanji tööd tegema ja lõpuks eksamiga maha saama.

Aga üldiselt olen omadega mäel. Nii on, kui ei ole midagi huvitavat, millest rääkida. Tulevad fillerid.

Lubasin endale, et kirjutan siia blogisse rohkem kui eelmisesse, kuid mida kuradit sa teed, kui elus on ainult kaht tüüpi juhtumeid: asjad, mis on nii igavad, et neist ei maksa rääkida ning asjad, mis on nii huvitavad, et tuleb enda teada jätta. Tahate teada, mis on relatiivlause tunnused? ei taha. Tahate teada, mida ma nädalavahetusel tegin? ei saa.

Loodan, et nautisite seda fillerit ning jääte siiski paremat järge ootama. Luban, et kui veel mõne anime jaoks aega leian, kirjutan sellest ka.

Rahu ja vaikust

2008-05-04T16:25:00.003+03:00

tahaks.

Järjekordne nädalavahetus, mis on üheks suureks tükiks kokku sulanud. Neljapäeval tuli Piiu külla, meil oli lõbus, kuni ema hilja öösel uksele koputas ning ütles, et tal on nii halb, et peab kiirabi kutsuma. Järgnes üsnagi unetu öö.

reedest niipalju, et kui Selveris Kristaga rääkisin, pidin mõlema käega letile nõjatuma, et mitte kokku vajuda. Ülejäänud päev läks niisama vaikselt tiksudes, midagi eriti teha ei jõudnud.

Hetkel on liiga palav, et koduseid ülesandeid teha, kavatsen peale sissekande lõpetamist uuesti oma toa aknad lahti teha ning päikese käes vedeledes aknast paistvaid puid jälgida. Mõnusalt rahustav tegevus.

Taustaks mängib Jan Hammer - Crockett's Theme

lisaks: olen endale märkamatult lakooniliseks muutunud. Tõenäoliselt saaks nädalavahetusest mõnusa eepose kirjutada, kuid lihtsalt on nii paljut, mida tahaks ainult enda teada jätta.

Love & Life

2008-04-29T18:13:00.004+03:00

Teade lugejaile: üsna palju detaile on tekstist välja jäetud teie endi huvides.

ehk siis üks pikk nädalavahetus.

Algas kõik sellega, et reede hommikul ärkasin kell 6 üles. Mõtlesin, et kuna niikuinii olen juba ärkvel, teeks mõne varahommikuse pildi ning realiseerisin selle idee. Olin genkyga kokku leppinud, et saame kell 9 purskkaevu juures kokku ning et meil pidi üllatuskülaline olema. Jõudsin stiilselt hilinedes kohale ja nägin, et purskkaevu piirdele toetas rõõmsalt Piiu. Natuke hiljem jõudis ka genky kohale, koperdasime ringi ning tegime pilte, jõudsime mingi hetk ka botaanikaaeda. Sõime Ülikooli Kohvikus ning saime kell 12 Ahtiga kokku. Siis üllatati mind: nimelt haarati mul kätest-jalgadest ning lohistati mind prillipoodi uusi prille ostma. Ise ma ei teadnudki, millised välja valiti, kuid ju nad siis sobisid. Liikusin kodu poole raha järgi, Piiu saadeti igaks juhuks kaasa. Häbenesin oma kaoses tuba natuke aega ning siis liikusime linna tagasi tellimust vormistama. Siis lohistati mind juuksurisse. Ju mind ilusaks seal tehti, igatahes genky ja Piiu olid terve ülejäänud õhtu mu juuste kallal. Kuna Zavoodis ei saanud me korralikult rääkida, otsustasime edasi liikuda Krooksu. Siis tekkis probleem: minu ratas oli teisel pool lukus väravat. Nägime tagapool mingit tänavaosa ja mõtlesime, et saaksime ringiga ratta ilusti kätte. Peale üht pikemat jalutuskäiku olime tagasi zavoodis ning palusime üht klienditeenindajat, et ta meile värava lahti teeks. Lõpuks ei leidnud me Krooksu üles, Piiu tuli meil vastu. Vahtisime seal natuke aega, ning läksime laiali. Piiu tahtis minu poole tulla, kuid hüppasin alt. Kuna Clawson elab enam-vähem samas suunas, liikusin temaga koos edasi. Mõtlesin, et astuks tema poolt läbi ning peale selle mainimis, et tal on sprotte, oligi minek kindel. Koju jõudes leidsin #emangast hea logi, kus kirjeldati, et ma olin kenale tüdrukule ära öelnud, et siis mingi karvase tegelase voodis maanduda. heh.

Laupäev: Ehitasin rõdu ja olin muidu kasulik, kuni mingi hetk Fushi, Ahti ja Inz minu poole sisse sadasid. Vahtisime niisama, kuni otsustati, et kõhud on kõigil tühjad nind liikusime Virtuaali. Virtuaali ees kohtasime Piiut, kelle ajastus oli ülitäpne. Meeldejääv episood on see, kuidas Piiu Fushile salatit tõstis, Fushi siis kiitis: "naine teab oma kohta" ja selle peale suure lusikatäie salatit sülle sai. Pärast seda kõndisime Pirogovile, kus MTI oma kirjandikogemusest rääkis. Kuna kõik pidasid mind mu geinaljade pärast homoks, otsustas Piiu, et ta reibib mind natuke, et näha, kas ma olen isane või mitte. Õnneks suutsin end igatpidi vaos hoida. Väike alkokogus hiljem liikusin Inzuga Kyioshi poole LAN'ile. Kuna ma enda arvutit kaasa ei vedanud ning Inzu läpakal vastav jõudlus puudus, saime ainult pealt vaadata. Otsustasime oma alkoholi võtta ning minu poole tagasi tõmbuda. See oli huvitavate tulemustega otsus, nimelt lahendasime paar pudelit Smirnoffi vaikselt ära, kuritarvitasime seda, et mul on arvuti taha ühendatud kaks klaviatuuri ning lällasime jutukas nii et vähe polnud. Nii lõbus polnud tükk aega olnud.

Pühapäev: Ärkan, inz on juba läinud. Piiul on kodus igav, tuleb minu poole, hammustab mind. Kokkame natuke ja lööme aega surnuks, kuni isa talle järgi tuleb. Umbes poole tunni pärast on ta tagasi, küsin emalt natuke raha ja liigume Kaubamajja. Ostame šašlõkki ning joodavat, Piiu ostab ka jäätist (oleks võinud gentleman olla ja välja teha), kõnnime siis mäest üles ja limpsime kordamööda jäätist. Mingi hetk tekkis Kellukese üleandmisel füüsiline kontakt, teen ettepaneku käest kinni hoida. Nii me kohale jõuamegi. Grill ise oli nagu grill ikka: söödi, joodi, tehti nalja. Kitsa ringkonnaga on vahel üsna mõnus. Pärast seda mängisime toas valetamist, mille ma oma tugitoolipsühholoogioskustega (harr harr) võitsin. Liigume Piiu ja Ahtiga kodu poole, seekord ma Piiut tagasi ei saatnud, mis on tõenäoliselt üks väheseid tarku otsuseid mu elus. Kodus hüppasin duši alt läbi, vaatasime koos mingit hentaid ning lobisesime emangas. Lõpuks vajusime voodisse, rääkisime pikalt teineteisega, kuni magama jäime. Hommikul, kui Piiul oli vaja bussi peale minna ja mobiil äratas, sadas ema tuppa sisse, üllatus ja taganes.

Esmaspäev: Käisin isegi koolis, mind toetas mõnus meeleolu, õhtul läksin Öölaulupeole, mis oli vägev, karjusin hääle ainult natuke kähedaks.

Kokkuvõte laiskadele: Sain uued prillid, sai palju nalja ning "life'i". Ning mis kõige tähtsam: Piiu (^^,)

Unenägu

2008-04-22T15:35:00.002+03:00

ei mäleta, millega unenägu algas, kuid ming hetk olin Erickuga kusagil suures majas. ta üritas oma naisele helistada, kes oli parajasti Tallinnas. telefon ei vastanud. "Kurat, miks just praegu. Tallinnas on jälle mingid aprillirahutused." Kõndisime ringi, jõudsime ühe ukse taha, koputasime. Seest kostus "siin ei ole enam kedagi, minge minema." Läksime sisse, 2 võõrast tegelast sehkendasid midagi läpaka/tablet'i taga, Erick vallutas lauaarvuti. Üks tüüp näitab läpakal kaklusmängu, mille ta väidetavalt ise oli teinud. Graafiline külg paistis küll uus, kuid avastasin, et voice pack oli Guilty gear'ist üle võetud. Ütlesin neile seda ja nad toksisid torisedes mängu edasi.

Oli mingi etendus, Kyioshi mängis tigedat nabarõngaga liliputi. Pärast etendust kiitsin, et ta mängis hästi. Siis ta tunnistas, et tegelikult oli ta tulnud etendust ainult pildistama, kuid ta värvati kiirkorras mängima.

Olin kodus, kuid ema toas. Tegin ukse lahti, koridoris seisis mingi tige tegelane, kes ähvardas mind tappa. Panin ukse kinni, lõin natuke aega surnuks, lootuses, et tüüp minema läheb. Ei tea, kas läkski või muutus kellekski teiseks, igatahes kui ukse lahti tegin, oli seal juba mingi teine tige tüüp. Mingi hetk viskas mul üle, tegin ukse lahti ja käratasin "mida kuradit sa tahad üldse?". Tüüp: "ma tahan sulle kätte maksta selle eest, mis sa Mannile tegid." Seletasin siis, et mul pole õrna aimugi, kes Mann tegelikult on ja et ma olin tõesti peale kontserti tema pinnal maandundud, kuid olin varakult lahkunud. Tüüp jäi mind uskuma, samuti ka 2 teist tüüpi, kes vahepeal olid juurde tekkinud. Nad hakkasid ukse juures saapaid jalga panema, kuulsin trepikojast mingit lärmi. 3 tüüpi koperdasid minu ees korterist välja, läksid poole korruse võrra trepist alla, keerasid ringi, tulid koos suure hulga rahvaga tagasi ja hakkasid laulma. Ma ei saanud midagi aru, üks tüdruk seletas, et nad tulid mulle sünnipäevaks õnne soovima. Tegin neile selgeks, et mu sünnipäev on 12. augustil, milleni on veel pool aastat aega. Rahvas vaatas üksteisele segaste pilkudega otsa. Kõndisime trepist alla, trepp läks järjest laiemaks, rahvast tuli aina juurde, kuni meid oli sadu, murdsime majast välja, jooksime ja röökisime tänaval. Aprillirahutused olid Tartusse jõudnud.

Kõrvalmärkena annan teada, et varastatud on 15 000 krooni eest vorsti, sinki ja liha.Varas oli vist väga näljane.

"Meil on tehniline jama, võim peeretab"

2008-04-21T20:51:00.001+03:00

ehk kuidas ma Pluuto kontserdil käisin.

Õigemini algas tants ja trall juba reede hommikul, kui ma peaaegu vabatahtlikult üsna varakult end üles ajasin, ehituspoest viimased materjalid koju vedasin ning siis umbes seitsmeni õhtul puhkepausideta linoleumi laotasin. Hüppasin siis duši alt läbi, avastasin, et MTI oli juba tükk aega akna all külmetanud, ning liikusime koos Ahti poole. Mingi hetk olime juba seitsmekesi ning tagusime Frets on Fire't, Stepmaniat, Audiosurf'i ja ülivähe Guilty Gear'i. Hiljem kasutasin Piiut jälle padjana (ülimõnus btw) ning vaatasime mingit mõnusat komöödiat.

Jõudsin umbes kaheksaks koju, sain umbkaudu 2 tundi magada, remontisin jälle õhtuni välja. Vajusin umbes kolmveerand 9 paiku Kyioshi poole sisse, Mihkel oli ka seal juba. Enne välja minekut värvisid Kyo ja Mihkel teineteisel aerosool-juuksevärviga juuksed roheliseks. Õigemini proovisid, sest Mihkli jaoks rohelist värvi ei jätkunud, seega sai tal pool pead valgeks tehtud.

Kontsert oli iseenesest tore. Soome jazz oli ka muhe, kuigi rahvas vist eriti ei kuulanud. Pluuto mõuras mõnuga, kahjuks hakkas mul kõrv valutama ja pidin lava juurest tagasi tõmbuma. Mingi hetk kadusid Mihkel ja superkangelane Lapsepõlve Trauma koos minu ja Kyo jopedega ära. Vahtisin siis niisama, kuni jope tund aega hiljem tagasi sain, koperdasin kellegi Manni pinna peale, kus oli rahvarekordi purustamine käsil. Leechisin kellegi käest lonksu õlut, magasin natuke lahtiste silmadega ning koperdasin mingi hetk koju. Asukoht oli ülimalt soodne, umbes 100 meetrit minu majast.

Koju jõudsin ülimalt näljasena. Leidsin voodi pealt paki šokolaadiküpsiseid, mis köögi remondi käigus sinna sattunud olid. Esimene mõte oli: "Jumal armastab mind." Mõni hetk hiljem hakkasin mõtlema, miks ma oma mõtte just sellisena väljendanud olin.

Siin ma nüüd olen, magamata ja söömata, need paar ajurakukest mis mul on, täielikult lühises. Loodan varsti uue arvuti kokku saada ja paari muud imet. Kuna kirjutamistuju hakkab otsa saama, tõmban tänaseks otsad kokku.

Linoleum

2008-04-15T19:05:00.000+03:00

Ehk palju jama.

Kõigepealt pidi genky aitama seda poest ära tuua, mida ta ei teinud. Suva sellega, täna oli linoleum ukse ees. Ema käsul olin inzu appi tellinud, kuna need rullid pidid tohutu suured ja rasked olema. Inz haaras suuremast rullist ja jooksis sellega üksi trepist üles nagu kevadtunnetest pakatav orav. Koperdasin teise rulliga käsikaudu kottpimedas keldris ringi. Selleks ajaks, kui ma tuppa jõudsin, oli Inz juba oma uude mänguasja, PSP phat'i süvenenud.

Avastasin, et rattal keskjooks lõtkub koledal kombel. vähemalt 1cm lõtk pedaali otsast mõõdetult. Paistab, et mu Classic Magnum on lagunemise äärel.

Rõõmsaid uudiseid veel niipalju, et ostsin endale korpuse ka ära, homme peaks kohale jõudma.

Teine Postitus

2008-04-14T22:36:00.000+03:00

sest mingi postitus peab ikka teine olema.

Eelmine nädal: ühtlaselt igav.

Laupäev:
Värvisin ja remontisin. Õhtul Zavoodi. Seal ootasid yoshy, Liis ja Mihkel, lisaks kohtasin legendaarset või siis niisama kuulsat Kõusti ning paari muud inimest, keda ma tõenäoliselt enam ära ei tunneks. Liis vallatles ühe teise tüdruku rindadega. Huvitav, kas mu ümbruses istuvad meessoost isikud olid omasooiharad, halva nägemise või olid lihtsalt liiga palju alkoholi tarbinud, sest nad vist ei märganudki seda. Koju jõudes sain emalt peapesu, miks ma iga nädalavahetus joomas käin. Lugesin siis korrad kokku, ja avastasin, et tegelikult tarbin ma alkoholi ikka väga vähe. Ise küll muret ei tunne.

Pühapäev: kell 10 peksti mind ehituspoodi. Terve päev oli natuke karvane olla, hullu polnud. Köök sai värvitud, nüüd ainult linoleum panna.

Täna (esmaspäev) Esimene sõit rattaga. Vaatasin, et ilus ilm, rotid ega kääbused ei olnudki mu ratast tükkideks lammutanud, niisiis sai jaapani keelde traathobuse seljas mindud. Kahjuks on talvega igasugune kopsumaht ära kadunud, Wilde juurest üles minnes lükkasin ratast käe kõrval. Mäest alla tulek kujunes pingeliseks, kui ma tegin igakevadise avastuse, et ratta pidurdusmaa on märksa pikem kui arvata võiks. Siiski jõudsin ühes tükis ja ainult natuke õlisena koju.

Ahjaa, liitusin sellise kahtlase, kuid suure asjaga nagu Planet Foorum. ei oska midagi postitada.

Uus blogi

2008-04-09T18:21:00.000+03:00

Registreerisin selle blogi juba mõnda aega tagasi. Siis tahtsin Kalevi Kamatahvli sarnast bännerit, ootasin, et äkki saab kusagilt skännida ja siis Paintshopis midagi kokku klopsida. Lõpuks katkes kannatus, võtsin Paintshopi lahti, alustasin nullist ning natuke aega hiljem oligi bänner valmis.

Kujundusest veel niipalju, et see hakkab tõenäoliselt muutuma. Nii et kui blogile sattudes tundub, et vale koht on, kuid URL on õige, siis põhjuseks on see, et see kuri rahulolematu elukas minu sees on jälle kujundusega mänginud.